Kraini mark

Kraini mark (sloveeni Kranjska krajina, saksa Mark Krain) oli Saksa-Rooma riigi kagupoolne osastisriik kõrgkeskajal, Kraini hertsogkonna eelkäija. See vastab umbkaudu Kraini piirkonnale tänapäeva Sloveenias. Loomise ajal oli mark piirikaitseks Ungari ja Horvaatia kuningriikide vastu.

Ajalugu

Enne roomlaste tulekut (u 200 eKr) elasid Kraini põhjaosas tauriskid, kaguosas Pannoonia hõimud, edelaosas japoodid või keldi hõim karnid.

Krain moodustas osa Rooma Pannoonia provintsist; põhjaosa ühendati Noricumiga, edela- ja kirdeosad ning Aemona linn Veneetsia ja Istriaga. Augustuse ajal kuulus kogu piirkond Aemonast Kolpa jõeni Savia provintsi.

Pärast Lääne-Rooma riigi langust (476) liidendati Krain Itaalia kuningriiki ja Theoderichi ajal (493) moodustas see osa Idagootide kuningriigist. Sava ülemjooksu ja Soča jõe vahel elasid karnid ja 6. sajandi lõpul asusid slaavlased piirkonda, mida ladina kirjanikud kutsusid Carnia või Carniola, mis tähendas "väikest Carniat", s.o osa suuremast Carnia'st. Hiljem nimi muundus Krajina või saksapäraselt Chrainmark. Uued asukad olid avaaride alamad, kuid vabanesid nende ikkest ja ühinesid Samo suure slaavlaste riigiga.

Asutamine

Kraini mark Julia Alpide idanõlvadel pärineb tõenäoliselt 9. sajandi lõpust, kui see moodustati Kärnteni, Istria ja Pannoonia markide kõrvale. Lõunapoolsemad nendest, Kärnten ja Krain, kannatasid eriti madjarite rünnakute all. Aastal 952 läks Krain Baieri hertsogkonna võimu alla, nagu ka Kärnten, Istria ja Friuli. Aastal 976 nimetas keiser Otto II oma vennapoja Otto Baieri hertsogiks ja eraldas margid hertsogkonnast. Ta tegi Kärnteni hertsogkonnaks Heinrich Nooremale Baieri Luitpoldingi dünastiast, kes toimis nagu "piiripolitsei ülem", kontrollides Istria, Verona (Friuli) ja Kraini marke.

1040. aastal eraldas Saksamaa kuningas Heinrich III Kraini Kärnteni hertsogkonnast ja andis endisele Windischi margi. Jagamise põhjus oli osaliselt sõjalistel kaalutlustel ja osaliselt piirkonna kaasasündinud erisustel, kuna Saksa kolonisatsiooni muster siin erines Kärnteni omast Karavanki mägedest põhjas. Kraini olid lisaks asunud enamasti baierlased koos švaabi vähemusega ja see säilitas oma sloveeni kultuuri, samas kui enamus Kärntenist omandas saksa kultuuri. Kõige tähtsamad Baieri perekonnad olid Hoflein, Stein, Hertenberg, Reydeck ja Rabensberg, samas Švaabi perekonnad Auersperg, Osterberg ja Gallenberg olid ka esindatud. On ka võimalik, et Krainis oli isegi germaani asustus Völkerwanderungi ajast: väike metsaga ümbritsetud Gottschee linn Ljubljanast kagus.

Algselt piirnes markkrahvkond Kärnteni ja Steiermargiga põhjas, Horvaatia ja Slavooniaga idas, Istria ja Dalmaatsiaga lõunas ning Friuli, Gorizia, Udine ja Gradiscaga läänes. Kraini maad olid mitteametlikult seotud teiste markidega keisririigi kaguosas, mille tõttu kutsuti neid Austria kompleksiks ülemvõimu järgi, mille Austria kiiresti teiste üle saavutas ja kuidas nad kaldusid teda järgima. Tänu sellele mitteametlikule ühtekuuluvusele oli Krain rohkem nagu geograafiline osa kui tervik ja seda kombineeriti sageli naabritega ja anti välja tasuna valimistoetuse eest. Sellest hoolimata aitas selle seisund kõige kagupoolsema margina säilitada sel oma margi privileege hästi 13. sajandini ja see kaotas need kaua pärast teisi piirkondi, eriti Friulit.

Patriarhi võim

11. juunil 1077 andis Saksamaa kuningas Heinrich IV Kraini ja Istria võimsale Aquileia patriarhaadile. Sellest hoolimata nimetati ikka veel markkrahve ja territooriume hallati eraldi provintsidena. Pärast Weimari Tüüringi dünastia hääbumist seoses markkrahv Ulrich II surmaga 1112. aastal (ta võis loobuda oma margist aastal 1107 või 1108) võtsid patriarhid territooriumi valitsemise üle, vaatamata Reini Spanheimide vastupanule, kes olid 1122. aastast Kärnteni hertsogid. Patriarhid jagasid territooriumi mitmeks võimsaks lääniks, millest kõige tuntumaid omasid Andechsi krahvid (hiljem Merania hertsogid), Görzi Meinhardiinide dünastia ja Celje krahvid.

12. sajandil omandas Veneetsia vabariik järk-järgult Istria rannikumaa ja Krain võttis kontrolli ülejäänud Istria margi üle Pazini (Mitterburg) ümber. Varsti laienes Krain üle Karsti platoo ja sai kaks väikest rannikuala Trieste lahes ja Kvarneri lahes. See ulatus Isonzo oruni, kuid mitte jõe endani. See muutus geograafilises koosseisus kaasnes kasvava huviga naabruses asuvate sisemaiste jõudude poolt. 1245. aastal andis patriarh Berthold Kraini kuningliku nõusolekuga Babenbergist Austria hertsogile Friedrich II Riiakale.

Böömimaa võim

Umbes 1254. aastal kaotas Krain oma margiprivileegid. Kui Friedrich Riiakas 1246. aastal suri, anti Krain patriarhi nõole, viimasele Spanheimi hertsogile Ulrich III-le. Ulrich arendas Kraini, andes palju maid kirikule ja rajades Kostanjevicas rahapaja. Ta pärandas oma maad 1268. aastal Přemysliidist Böömimaa kuningale Otakar II-le. Otakar omandas samuti Austria ja Steiermargi ning pärast Ulrichi surma aastal 1269 ühendas ta Kärnteni ja Kraini oma krooniga, mis juba ulatus Königsbergini, mille ta oli asutanud oma Preisi ristisõjas. Seega oli Krain lõunapoolseim valdus joonel Aadria meri – Läänemeri.

Aastal 1273 mässiti Otakar vaidlustesse krahv Rudolf von Habsburgiga oma Roomlaste kuningaks valimise üle. Järgmisel aastal nõudsid Rudolf ja Riigipäev, et kõik pärast keiser Friedrich II surma aastal 1250 interregnumi ajal omandatud läänid tuli tagastada keisrile, nõue puudutas Austriat, Kärntenit ja Kraini. Otakar keeldus, kuid pandi aastal 1276 lõpuks riigivande alla ja sunniti loovutama maad, säilitades vaid Böömimaa ja Määrimaa. Habsburgide võimu all sai Krainist piiriala Veneetsia vastu läänes, samas selle idapiir Ungariga jäi stabiilseks.

Austria võim

Rudolf andis Kraini aastal 1282 pärast kohtumist Augsburgis oma poegadele Albrecht I-le ja Rudolf II-le, kuid tegelikult liisis Kraini oma liitlasele, Görz-Tirooli krahvile Meinhardile, Kärnteni hertsogile aastast 1286. See jäi Meinhardiinide dünastiale kuni hertsog Heinrich von Kärnteni surmani aastal 1335. Kuningas Johann von Luxemburg loobus oma pärimisõigusest ning Habsburgi hertsogid Otto ja Albrecht II said Kraini vaatamata kokkuleppele, mille Heinrich tegi keiser Ludwigiga Baierist, millega tema tütred Adelheid ja Margarete von Tirol pidid maa pärima.

Albrechti poeg, Austria hertsog Rudolf IV kuulutas Kraini aastal 1364 hertsogkonnaks, kuigi nagu tema tiitli "Austria ertshertsog" omandamine, kinnitati ka see palju hiljem: seekord aastal 1590. 1379. aasta Neubergi lepinguga läks Krain Habsburgi dünastia Sise-Austria valduste hulka.

Markkrahvide loend

Poppo I, 1040–1044, Weimari krahv, ka Istria markkrahv aastast 1012
Ulrich I, 1045–1070, poeg, Weimari krahv, ka Istria markkrahv aastast 1060
Poppo II, 1070–1098, poeg, ka Istria markkrahv aastast 1096
- Ulrich II, 1098–1107, vend, Weimari krahv, ka Istria markkrahv

Spanheimid

Engelbert I, 1107–1124, ka Istria markkrahv, Kärnteni hertsog aastast 1122
Engelbert II, 1124–1173, poeg, ka Istria markkrahv

Andechsi dünastia

Berthold I, 1173–1188, ka Istria markkrahv

Merania hertsogid

Berthold II, 1188–1204
Heinrich, 1204–1228
Otto I, 1228–1234
Otto II, 1234–1248

Babenbergid

Friedrich II Riiakas, 1245–1246, Austria ja Steiermargi hertsog aastast 1230

Spanheimid

Ulrich III, 1248–1269, ka Kärnteni hertsog aastast 1256

Přemysliidid

Otakar II, 1269–1276, Böömimaa kuningas, ka Austria, Steiermargi ja Kärnteni hertsog

Habsburgid

Rudolf, 1276–1286, Saksa kuningas (Roomlaste kuningas) aastast 1273, ka Austria, Steiermargi ja Kärnteni hertsog aastani 1282

Meinhardiinid

Meinhard, 1286–1295, Tirooli krahv aastast 1258, ka Kärnteni hertsog
Heinrich, 1295–1335, poeg, ka Böömimaa kuningas 1306 ja 1307–10, Kärnteni hertsog ja Tirooli krahv

Habsburgid

Albrecht II, 1335–1358, kuningas Rudolfi pojapoeg, Austria ja Steiermargi hertsog aastast 1330, ka Kärnteni hertsog
Rudolf IV, 1358–1364, poeg, ka Austria, Steiermargi ja Kärnteni hertsog, Tirooli krahv aastast 1363, kuulutas end aastal 1364 Kraini hertsogiks.