Mine sisu juurde

Kolofoon

Allikas: Vikipeedia
Kolofoon inkunaabli teksti järel: Valerius Maxiumus. Mainz: Peter Schöffer, 18. kal. Jul. 1471
John Fortescue "A Learned Commendation of the Politique Lawes of Englande" esimese väljaande viimased leheküljed kolofooniga (1567)

Kolofoon (kreeka keeles κολοφών kolophōn 'tipp', 'viimane kriips', 'lõpetus') on varajaste tiitelleheta trükiste lõpus olev tekst, milles on teave trükise koha, aja ja väljaandja kohta[1]. Kolofoon võib olla ka ornamentaalne teksti järel asuv kujund või märk, millele on kujundatud need andmed.

Kolofooniks nimetatakse sageli ka keskaegsete käsikirjade lõpule teksti järele paigutatud sama ülesandega ja sisuga käsikirjalist teksti[2] (explicit), mis on reeglina tulnud käsikirja kirjutaja sulest[1].

Explicit-vormeleid leidub käsikirjade lõpul juba alates 6. sajandist.

Pärast trükikunsti leiutamist 15. sajandil ja levimist hakkasid trükkalid aja jooksul lisama raamatu algusesse tühja paberilehte, et hoida trükise esimest lehekülge võidumast, samuti tunnuslikku monogrammi, embleemi või lühikest lauset või lõiku raamatu lõppu. Algselt sisaldas see üksnes teadet, et trükkija on trükkinud raamatu käsitsi nimetatud kohas. Esimene selline trükitud kolofoon on Mainzi psaltril, mille trükkisid Johann Fust ja Peter Schöffer 1457. aastal Mainzis:

"Selle psalmide eksemplari, initsiaalide iluga kaunistatud ja rubriikidega jagusalt liigendatud, nõnda kokku pandud trükkimise ja pressimise taiuka viisi abil ilma ühegi suletõmbeta, on Jumala teenimiseks valmis teinud Johannes Fust, Mainzi kodanik, ja Peter Schoeffer Gernsheymist, Issanda aastal 1457 Maarja taevamineku püha õhtul [14. august]".

Kolofoonid on tähtis allikas varatrükiste uurimisel. Mõnedes trükitud raamatutes on kirjutaja explicit samuti ära trükitud, kas trükkija kolofooni asemel või koos sellega.

Aja jooksul muutusid trükitud kolofoonid keerukamaks, sisaldades vahel isegi pikka kiitust raamatu kohta ja sisu lühikest kokkuvõtet. Umbes 1480. aastatel hakati osa kolofooni sisust kandma raamatu esiküljel olevale tühjale lehele, millest sündis raamatu tiitelleht. Kolofoonis sisaldunud andmed trükise kohta paiknevad tänapäeval impressumis tiitellehe pöördel. Vahetevahel pannakse trükise lõppu detaile trükkimise kohta, nagu kirjatüüp, paber, tiraaž ja muu trükiprotsessi puutuv.[1]