Karolingide minuskel
Karolingide minuskel on Karolingide dünastia järgi nimetatud kirjastiil, mis arendati Frangi riigis 8. sajandil välja kalligraafia standardina nii, et selles kirjutatud tekst, näiteks Hieronymuse Vulgata, oleks kergesti äratuntav ükskõik mis Euroopa piirkonnast pärit kirjaoskajale. Kirjastiilis arendati välja eelkõige väiketähed, suurtähtedena kasutati rooma kapitaali või untsiaali või mõlemat läbisegi, alates 11. sajandist lombardia versaali.[1]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Karolingide minuskel on väikese tähekehaga, tasakaalustatud ja ümarate vormidega; sellel on korrapärane ja elegantne välimus, lihtne kirjutusviis ja kergesti loetav kirjapilt. Tähed ja sõnad on selgelt eraldatud, kirjapilt on väga väheste ligatuuride ja lühenditega. Tähekujude puudub kontrast peenikeste ja paksude joonte vahel, üldvorm on ühtlane ja tasakaalustatud. Iseloomulik on kerge kalle paremale ja mõnikord kerge paksenemine ülapikendite ülemises osas.[2]
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Karolingide minuskli nimetus on sellele kirjastiilile antud kirja seotuse tõttu karolingide renessansiga Lääne-Euroopas 8. ja 9. sajandil. Uus kiri kujutas endast graafilist väljendusvahendit, mis pidi kehastama ja väljendama Karolingide keisririigi kõikehõlmavat roomalikku ja kristlikku kultuuri.[3]
Arvatakse, et see minuskelkiri on osaliselt traditsioonide põimumise tulemus, kuid lähtub peamiselt romaani ja iiri-anglosaksi pooluntsiaalist, mida kasutati Iirimaa ja Inglismaa kloostrites, eriti äratuntav on pooluntsiaali mõju a, e, d, g, s ja t tähekujudes. Kirja kuju arvatakse pärinevat juba ajast enne 778. aastat, Corbie kloostri benediktlastest munkade skriptooriumist, seda arendas ka Yorki Alkuin, kellest sai Karl Suure nõunik ja vanaduses Toursi Püha Martini kloostri abt. Uus kiri muutus karolingide renessansi tunnuskirjaks; selle viimistlemiseks kutsus Karl 789. aastal parimad teadlased ja kunstnikud oma Aachenis asuvasse õukonda ja Toursi Püha Martini kloostri juures asuvasse kirjakooli. [1]
Karolingide minusklit kasutati Püha Rooma keisririigis umbes aastail 800–1200, selles kirjutati koodeksid paganlike ja kristlike tekstidega ning arvukalt õppekirjandust. Karolingide minusklis kirjutatud tekstide arv on tohutu; ainuüksi 9. sajandist on säilinud üle 7000 koodeksi, samas kui kõigist eelnenud sajanditest on neid 2000 ringis. See arv annab muuhulgas aimu ka kirjaoskuse hüppelisest suurenemisest ja vanadele eeskujudele toetuva alghariduse uuendamisest.[3]
Kiri on hästi loetav tänapäeva lugejalegi, erandiks on untsiaalist pärit ümar t, täpita i ja pikk s. Gooti kirja kujunemisel karolingide minuskli baasil hakati viimatinimetatut pidama vanapäraseks ja see kadus käibelt, kuid 14. sajandil avastasid karolingide minuskli itaalia renessansi õpetlased ja humanistlik antiikva põhineb suuresti karolingide minuskli tähekujudel, olles omakorda vahelüliks tänapäeva trükikirja väiketähtedeni.
Pildid
[muuda | muuda lähteteksti]-
Varaseim karolingi minusklis tekst Corbie skriptooriumist, u 765 -
Grandvali piibel, u 840 -
Luuletus Ludvig Sakslasele kuulunud raamatus, 830–870. Bayerische Staatsbibliothek, Clm. 14098 -
12. sajandist pärit hiline näide, kommentaar Beda Venerabilise kohta -
Hilises karolingide minusklis Codex Calixtinus
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 I. Sakk. Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu. Tallinn 2011
- ↑ The characteristics of caroline. - Latin Paleography
- ↑ 3,0 3,1 Caroline. - Latin Paleography