Karolingide impeerium

Karolingide keisririik (800–888) on historiograafiline mõiste, mida kasutatakse varakeskaegsel Frangi riigil Karolingide võimu all. Seda dünastiat nähakse Prantsusmaa ja Saksamaa asutajana ja selle algusaeg põhineb Karl Suure kroonimisel ning see lõpeb Karl Paksu surmaga. Olenevalt vaatenurgast võib seda keisririiki vaadata kui Frangi riigi hilist ajalugu või Prantsusmaa ja Saksa-Rooma riigi varajast ajalugu.

Mõiste rõhutab paavst Leo III poolt Karl Suure keisriks kroonimist aastal 800. Kuna Karl ja tema eelkäijad olid Frangi riigi valitsejad juba varem (tema vanaisa Karl Martell sisuliselt asutas keisririigi oma eluajal), ei tähendanud kroonimine tegelikult uue keisririigi loomist. Enamik ajaloolasi eelistab kasutada mõistet "Frangi kuningriigid" või "Frangi riik" ala tähistamiseks, mis kattis tänapäeva Saksamaa ja Prantsusmaa osi 5. kuni 9. sajandini.

Frangi riigi ülesehitamine ja kaitse

Kuigi Karl Martell ei võtnud kuninga tiitlit, nagu tema poeg Pippin III Lühike, või keisri tiitlit, nagu tema pojapoeg Karl Suur, oli ta absoluutne valitseja praktiliselt kogu tänapäevase Lääne-Euroopa mandriosas põhja pool Püreneesid. Vaid veel vallutamata osa Saksimaast, Lombardia ja Marca Hispanica põhja pool Püreneesid olid tähtsad lisandused Frangi riigile pärast tema surma.

Martell oli ka kogu feodaalsüsteemi asutaja, mis markeeris Karolingide keisririiki, ja Euroopat üldiselt keskajal, kuigi tema uuendustest said kasu tema poeg ja pojapoeg. Veelgi enam, Martell kinnistas oma koha ajaloos kristliku Euroopa kaitsmisega moslemite vastu Poitiers' lahingus aastal 732. Ibeeria saratseenid olid liitnud berberi kergeratsaväe ja araabia raskeratsaväe, luues muljetavaldava väe, mis peaaegu kunagi ei kaotanud. Kristliku Euroopa vägedel, seevastu, puudus võimas abivahend jalus. Selle võiduga teenis Karl hüüdnime Martell ("Vasar").

Pippin III sai kuninga tiitli paavst Zachariaselt umbes aastal 751. Karl Suure valitsemine algas aastal 768 pärast Pippini surma. Ta hõivas oma venna kuningriigi, mis oli ka Pippini pärand, ja krooniti aastal 800 Rooma keisriks.

Keisririik Karl Suure valitsemisajal (768–814)

Karolingide keisririik kattis Karl Suure surma ajal enamuse Lääne-Euroopat, nagu Rooma riik enne seda. Erinevalt roomlastest, kes tungisid Reini taha ainult kättemaksuks pärast hävingut Teutoburgi metsas (9. eKr), purustas Karl Suur otsustavalt kogu germaanlaste vastupanu ja laiendas oma valdusi Elbeni, mõjutades sündmusi peaaegu Vene steppideni.

Karolingide keisririik oli jagatud erinevate Karolingide dünastia liikmete vahel. Alates keisririigi loomisest olid need: kuningas Karl Neustrias, kuningas Ludwig Vaga Akvitaanias ja kuningas Pippin Itaalias. Pippin suri aastal 810, tema pärijaks sai vallaspoeg Bernhard ning Karl suri pärijateta aastal 811. Kuigi Bernhard järgnes Pippinile Itaalia kuningana, tehti Ludwigist aastal 813 kaaskeiser ja kogu keisririik läks talle seoses Karl Suure surmaga 814. aasta talvel.

Keisririik kuni Verduni lepinguni (814–840)

Ludwig Vaga pidi sageli võitlema, et säilitada kontrolli keisririigi üle. Itaalia kuningas Bernhard suri aastal 818 vangistuses pärast mässamist aasta varem ja Itaalia läks tagasi keisri kontrolli alla. Ludwigi meelemuutus Bernhardi surmale aastal 822 vähendas suuresti tema prestiiži keisrina aadli silmis. Vahepeal aastal 817 rajas Ludwig kolm uut Karolingide kuningriiki oma poegadele esimesest abielust: Lothar tehti Itaalia kuningaks ja kaaskeisriks, Pippin tehti Akvitaania kuningaks ja Ludwig Sakslane tehti Baieri kuningaks. Tema püüe aastal 823 arvestada ka neljanda pojaga (teisest abielust), Karl Paljaspeaga tähendas vanemate poegade vastupanu ja tema valitsemise viimaseid aastaid vaevas kodusõda.

Lotharilt võeti aastal 829 tema kaaskeisri tiitel ja ta pagendati Itaaliasse, kuid järgmisel aastal ründasid tema pojad Ludwigi keisririiki ja sundisid viimase Lothari kasuks troonist loobuma. Järgmisel aastal ründas Ludwig oma poegade kuningriike, võttis Lotharilt tema keisritiitli ja tagas Itaalia kuningriigi Karlile. Pippin ja Ludwig Sakslane mässasid aastal 832, Lothar liitus nendega aastal 833 ja koos nad vangistsid Ludwig Vaga ja Karli. Aastal 835 tehti perekonna sees rahu ja Ludwig taastati keisriks. Kui Pippin aastal 838 suri, kroonis Ludwig Karli Akvitaania kuningaks, samas aadel valis Pippini poja Pippin II, konflikt lahenes aastal 860 koos Pippini surmaga. Kui Ludwig Vaga aastal 840 lõpuks suri, taotles Lothar kogu keisririiki olenemata jaotamisest.

Vaidlus sütitas uue sõja, seekord ühinesid Karl ja Ludwig Sakslane Lothari vastu. Pärast kaotust Fontenay lahingus oma noorematele vendadele, põgenes Lothar oma pealinna Aachenisse ja kogus uue armee. Uued väed olid kehvemad kui noorematel vendadel. Aastal 842 leppisid Karl ja Ludwig Strasbourgi vannetega kokku kuulutada Lothar keiserlikule troonile kõlbamatuks. Strasbourgi vanded tähistasid enne Verduni lepingut keisririigi jagamist Ludwigi ja Karli vahel ida ja lääne osaks. Teetähisena Euroopa ajaloos on Strasbourgi vanded Prantsusmaa ja Saksamaa sünni sümbol. Keisririik jagati lõpuks aastal 843 Verduni lepinguga.

Keisririik pärast Verduni lepingut (843–877)

Lothar sai keisritiitli, Itaalia kuningriigi ning territooriumi Reini ja Rhone jõe vahel, mida kokku kutsuti Kesk-Frangi riigiks. Ludwig sai kõik valdused Reinist idas ning Itaaliast põhjas ja idas, mida kutsuti Ida-Frangi riigiks ja mis oli tänapäeva Saksamaa eelkäija. Karl sai kõik maad lääne pool Rhone jõge, mida kutsuti Lääne-Frangi riigiks.

Lothar jättis aastal 844 Itaalia oma vanimale pojale Ludwigile, tehes temast aastal 850 kaaskeisri. Lothar suri aastal 855, jagades oma kuningriigi kolmeks osaks: Ludwigile jäi tema territoorium, endise Burgundia kuningriigi territoorium jäi kolmandale pojale Karlile ja ülejäänud territoorium, mille jaoks ei olnud veel nime, jäi teisele pojale Lotharile, seda ala hakati kutsuma Lotharingia.

Ludwig II, olles rahulolematu, et ei saanud seoses isa surmaga rohkem territooriume, liitus aastal 858 oma onu Ludwig Sakslasega oma venna Lothari ja oma onu Karl Paljaspea vastu. Lothar leppis varsti pärast seda oma venna ja onuga ära. Karl oli nii ebapopulaarne, et ei suutnud koguda vägesid võitluseks sissetungijatega ja põgenes Burgundiasse. Teda päästsid vaid piiskopid, kes keeldusid Ludwig Sakslast kuningaks kroonimast. Aastal 860 tungis Karl Paljaspea Burgundia kuningriiki, kuid tõrjuti tagasi. Lothar II loovutas aastal 862 maad Ludwigile toetuse eest oma naisest lahutamisel, kes põhjustas korduvaid konflikte paavsti ja onudega. Burgundia Karl suri aastal 863 ja tema kuningriigi päris Ludwig II.

Lothar II suri aastal 869 ilma seaduslike pärijateta ning tema kuningriik jagati Karl Paljaspea ja Ludwig Sakslase vahel aastal 870 Meersseni lepinguga. Vahepeal oli Ludwig Sakslane seotud vaidlustega oma kolme pojaga. Ludwig II suri aastal 875 ja nimetas oma pärijaks Ludwig Sakslase vanema poja Karlmanni. Karl Paljaspea, keda toetas paavst, krooniti nii Itaalia kuningaks kui ka Saksa-Rooma keisriks. Järgmisel aastal Ludwig Sakslane suri. Karl püüdis annekteerida ka tema valdusi, kuid kaotas otsustavalt Andernachi juures ning Ida-Frangi riik jagati Ludwig Noorema, Karlmanni ja Karl Paksu vahel.

Keisririik languses (877–888)

Pärast Karl Paljaspea surma ründasid keisririiki põhjast ja läänest viikingid, sisemised võitlused toimusid Itaaliast Balti mereni ja Ungarist Akvitaaniani. Karl Paljaspea suri aastal 877 Mont Cenise kuru ületamisel ja tema järglaseks sai tema poeg Louis Kogeleja kui Lääne-Frangi kuningas, kuid ilma Saksa-Rooma keisri tiitlita. Louis Kogeleja oli füüsiliselt nõrk ja suri kaks aastat hiljem, tema valdused jagati kahe vanema poja vahel: Louis III sai riigi põhjaosa (Neustria) ning Karlmann sai riigi lõunaosa (Akvitaania ja Burgundia). Itaalia kuningriik sai lõpuks Baieri Karlmannile, kuid insult sundis teda loovutama Itaalia oma vennale Karl Paksule ja Baieri Ludwig Nooremale. Aastal 879 asutas Boso Provence'is Alam-Burgundia kuningriigi.

Aastal 881 krooniti Karl Paks Saksa-Rooma keisriks, samas surid Ludwig Noorem ja Louis III järgmisel aastal. Saksimaa ja Baieri ühendati Karl Paksu kuningriigiga ja Neustria läks Carloman II kätte, kes vallutas ka Alam-Burgundia. Carloman suri jahiõnnetuses aastal 884 pärast tormilist ja ebaefektiivset valitsemist ning tema maad päris Karl Paks, taasluues Karl Suure impeeriumi.

Karl, kes kannatas arvatavasti epilepsia all, ei kaitsnud kuningriiki viikingite vastu ja pärast Pariisi väljaostmist neilt aastal 886 peeti teda õukonna poolt araks ja ebakompetentseks. Järgmisel aastal tema vennapoeg Arnulf, Baieri Karlmanni vallaspoeg, tõstis mässu. Mässu mahasurumise asemel põgenes Karl Neidingenisse ja suri aastal 888, jättes maha killustunud riigi ja suure segaduse.

Keisririigi jagamine aastal 887

Karolingide keisririik jagati: Arnulf säilitas Kärnteni, Baieri, Lotringi ja tänapäevase Saksamaa alad; Pariisi krahv Odo valiti Lääne-Frangi kuningriigi (Prantsusmaa) kuningaks, Ranulf II sai Akvitaania kuningaks, Itaalia läks krahv Berengari kätte, Ülem-Burgundia sai Rudolf I ja Alam-Burgundia sai Boso poeg Louis III Pime.

Sõjavägi

Karolingide sõjaväe tugevus põhines Karl Martelli juhitud ratsaväe revolutsioonil 730. aastatel. Siiski võeti jalus, mis tegi ratsaväel piigi kasutamise võimalikuks, Frangi riigis kasutusele alles kaheksanda sajandi lõpul. Seevastu põhines Karolingide sõjaväe edukus peamiselt uutel piiramistehnoloogiatel ja eeskujulikul logistikal. Siiski kasutati suurt arvu hobuseid frankide sõjaväes alles Karl Suure ajal. See oli nii sellepärast, et hobused pakkusid vägede kiiret pika maa taha transportimise meetodit, mis oli tähtis sellise suure riigi ehitamisel ja säilitamisel.

Vaata ka