Karistus

Karistus, laste kasvatusest kuni kriminaalkaristusteni, on autoriteedi määratud kasvatus- ja mõjutusvahend mingi vastuvõetamatu teo eest. Põhjuseks võib olla lapse enda turvalisuse tagamine, sotsiaalse vastavuse kehtestamine, normide kaitsmine, tulevaste kahjude ennetamine ning seaduse säilitamine ja õigusriigi põhimõtete austamine.^[1]^[2]^[3]^[4]^[5]

Karistus on enamasti sotsiaalse sunduse vorm, kuid näiteks usulistel põhjustel karistab inimene end ise.

Karistuseks võib olla näiteks trahv, vangistus, ihuline nuhtlus, või millestki meeldivast ilma jäämine. Karistatav võib olla nii inimene kui ka loom. Autoriteet, kel süüdlase üle võim on, võib olla üks või mitu inimest, ja karistuse võib läbi viia ametlikult seaduse järgi ning ka mitteametlikult ühiskondlikes situatsioonides nagu perekonnas.^[2] Mõjutusvahendid, mis pole autoriteedi põhjustatud ega püüa karistatavat parandada või paremale teele suunata, ei peeta selle definitsiooni järgi üldsegi karistuseks, vaid hoopis kättemaksuks.^[4]

Karistamine võib olla sotsialiseerimise lahutamatu osa ja soovimatu käitumise karistamine on tihti pedagoogika või käitumisharjumuste süsteemi osa, mis hõlmab ka hüvesid.^[6]

Definitsioonid

Filosoofias

Paljud filosoofid on karistusele definitsiooni mõelnud.^[1]^[2]^[3]^[4]^[5] Läbivad aspektid, mida karistust selgitades silmas peetakse, on järgmised:

1. selle kehtestab autoriteet;

2. see tekitab õigusrikkujale kahju;

3. see on väärteo toimepaneku tagajärg;

4. isik, kellele kahju määrati, võetakse kuriteo eest vastutusele,

Psühholoogias

Psühholoogias on karistus mis tahes muutus väärtegija elus, mis edaspidi selle väärteo toimepaneku tõenäosust kahandab. Karistatakse käitumist , mitte selle toimepanijat.

Psühholoogias rakendatakse karistust ebameeldiva stiimuliga (positiivne karistus) või meeldiva stiimuli eemaldamisega (negatiivne karistus). Näiteks lisanduvad kodutööd ja vitsa andmine on positiivsed karistusmeetodid, kuid koduarest või telefoni konfiskeerimine on negatiivsed meetodid.

See, kas muutuseks üldse karistus on, määrab asjaolu, kas nuhtlus ka sama käitumise tõenäosust vähendab. Näiteks piinarikas stiimul, mis toimiks enamiku inimeste peal karistusena, võib masohhisti väärtegudele hoopis innustavalt mõjuda; nuhtlus, mille eesmärk oli karistada, ei mõjunud karistusena, mistõttu pole see psühholoogia kohaselt üldsegi karistus.

Sotsiobioloogias

Vahel nimetatakse karistuseks kättemaksu või moraalset agressiooni, mida on täheldatud kõigi sotsiaalsete loomaliikide seas. Juhtivad sotsiobioloogid järeldavad, et tegemist on evolutsiooniliselt stabiilse strateegiaga, mis valitakse, kuna see soodustab ühist käitumist.^[7]

Karistus õigusteaduse valdkonnas

Kuritegude uurimist ja praktikat, eriti seda, mis kehtib vangistuse kohta, nimetatakse penoloogiaks või sageli tänapäeva tekstides parandusteks; selles kontekstis nimetatakse karistusprotsessi eufemistiliselt "parandusprotsessiks".^[8] Karistuste uurimine hõlmab sageli ka sarnaseid ennetusuuringuid.

Läänemaailmas kasutatakse karistuse põhjendamiseks nelja mõistet: kättemaks, hoiatus, taastusravi ja vangistus. Viimases võidakse rakendada täielikku eraldatust, et kurjategija potentsiaalsete ohvritega kokku ei puutuks.^[9] Neljast põhjendusest ainult kättemaks on osa karistuse definitsioonist, sest see on ainus kindel tulemus: kurjategijale makstakse tema väära käitumise eest seaduslikult kätte.^[2] See, kas inimene sellest miskit ka õpib, on juba suhteline. Erinevalt tavapärasest kättemaksust pole see isiklik.

Karistused erinevad oma raskusastmelt ning võivad avalduda sanktsioonidena nagu näiteks ettekirjutused, privileegide või vabaduse võtmine, trahvid, vangistused, vallandamine, valu tekitamine, amputatsioon ja surmanuhtlus. Kehaline karistus tähendab karistusi, mille puhul rakendatakse füüsilist valu. Karistus võib olla nii aus kui ka ebaaus olenevalt selle raskusastme ja karistuse proportsioonist.^[3]

Karistuse rakendus

Karistusi rakendatakse mitmesugustel eesmärkidel, enamasti ühiskonna või perekonna määratletud nõuetekohase käitumise julgustamiseks ja jõustumiseks. Kohuse otsustusel karistatakse kurjategijat trahvide, kehalise karistuse või vabadusekaotusega, näiteks vanglaga; kinnipeetavatel on risk saada täiendavaid karistusi sisereeglite rikkumise eest. Lapsi ja õpilasi võivad karistada nende harijad (peamiselt vanemad, eestkostjad või õpetajad, juhendajad ja treenerid).

Orjasid ja teenijaid karistavad nende isandad või omanikud. Töötajaid karistatakse lepingulise trahvi, palga vähendamise või töölt vallandamiseka. Enamik hierarhilisi organisatsioone, nagu näiteks sõjaväe- ja politseijõud või kogudused, kasutavad oma jäika õigussüsteemi.

Karistuse õigustatuse teooriad

Kriminaalõigussüsteemis kasutatakse viit peamist karistusteooriat, milleks on hoiatus, rehabilitatsioon, vangistus, (seaduslik) kättemaks ja hüvitamine^[10]. Iga teooria peamine eesmärk on edasisi kriminaalkuritegusid ära hoida.

Hoiatuse teooria püüab inimesi veenda olema seadusekuulelikud ja kuritegudest hoiduma. See põhineb inimese ratsionaalsel mõtlemisel, et parem on nautida füüsilist ja emotsionaalset vabadust kui kogeda valu, süütunnet või kahetsust. Sellest perspektiivist lähtuvalt muutuvad väärteod inimese jaoks ebamugavaks, sest kuriteost tulev kasu ei korva üle sellega kaasnevat ebameeldivat karistust.^[10] Selleks, et hoiatus ka toimiks, peab sanktsioon olema tõsisealtvõetav ja kindlalt määratletud. Nii tekib inimesel täpne arusaam sellest, mis juhtub, kui ta mõne kuriteo sooritab, ja teab, miks sellest üldse hoiduda tuleb.
Rehabilitatsiooniteooria puhul püüab karistussüsteem kurjategijat ümber õpetada või terveks ravida. Selle teooria järgi sooritavad kuritegusid need, kel on mõni haigus, psüühiline või sotsiaalne häire, mis põhjustab ka nende süütegusid. Inimesed, kes pole tahtlikult kellelegi halba teinud, kuid pole väärtegu oma konditsiooni tõttu ka ära saanud hoida, tunnistatakse süüdimatuteks, lastakse vangist vabaks ja määratakse sundravile.^[10]
Vangistuse teooria kaasab tihti füüsilist piirangut õigusrikkujatele, et nad teisi ohvriks ei saaks teha. Sel viisil püütakse ära hoida ka teisi kuritegusid ja isoleeritakse seaduserikkujad ülejäänud ühiskonnast. Üksinduses olles on kurjategijal aega oma tegude üle järele mõelda. Võimalik, et ta hakkab neid kahetsema ega taha neid enam korrata. Vangistus kui selline ei tähenda ainult riiklikku karistust, vaid ka lastekasvatuses rakendatavat koduaresti või statsionaarset ravi.^[10]
Seaduslikku kättemaksu õigustatakse iga rikkumise korral, olenemata selle raskusastmest. See toetub kriminaalõigustikus süsteemis "silm-silma vastu" kontseptsioonile. Selle teooria kohaselt väärivad kurjategijad oma valede tegude eest karistust. Paljud, kes kättemaksuteooriat toetavad, leiavad, et on moraalselt vale lasta süüdlastel karistuseta pääseda. Kättemaksu osaliseks ei saa süütud ega süüdimatud. Näiteks ei saa vaimsete häiretega inimest karistada, kuna ta pole kuriteo sooritamisest teadlikud olnud.^[10]
Hüvitamise teoorias tagastab süütegija kannatanule oma põhjustatud kulud. Hüvitamine on justkui oma väärteo heakstegemine, et kannatanu saaks edasi elada nii, nagu vahejuhtumit poleks toimunudki.^[10] Hästi rakendub see liikluses, kus süüdlane korvab kannatanu auto remondikulud. Selle teooria põhiline eesmärk on taastada mõlema osapoole terviklikkus ja hoolitseda selle eest, et nad saaksid olla osa turvalisest ühiskonnast.

Põrgu kui karistus

Maailmareligioonides nagu näiteks kristluses ja islamismis usutakse, et inimese suurima karistuse, milleks on igaviku veetmine põrgus, määrab kõrgeim autoriteet, kelleks on Jumal. Väärteod vastavad pattudele ja põrgus otsitakse neile läbi kannatuse ja kahetsuse lunastust.

Nii mõneski religioosses kultuuris, näiteks kristluses ja islamis, kujutatakse põrgut valuliku ja leegitsevana, mis põhjustab palju süütunnet ja piinasid ^[11]^[12]. Hoolimata enim levinud põrgu kujutisest kui leegitsevast maailmast nähakse teistes kultuurides seda ka kui väga külma kohta, näiteks budistlikud kirjeldused hõlmavad võrdselt külmasid ja kuumasid põrguid (vt. budistlik põrgu). Ka Dante teoses "Inferno" on põrgu 9. ring jäätunud vere ja süütunde järv ^[13].

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Kleining, John (1972 oktoober). "R.S. Peters on Punishment". British Journal of Educational Studies. 20 (3): lk. 259–69. "Unpleasantness inflicted without authority is revenge, and if whimsical, is spite.... There is no conceptual connection between punishment, or deterrence, or reform, for people can be punished without being prevented from repeating the offence, and without being made better. And it is also a further question whether they themselves, or anyone else is deterred from committing the offence by punishment."
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Peters, Richard Stanley (1966). Ethics and Education. lk. 267–68. "Punishment... involves the intentional infliction of pain or of something unpleasant on someone who has committed a breach of rules... by someone who is in authority, who has a right to act in this way. Otherwise, it would be impossible to distinguish 'punishment' from 'revenge'. People in authority can, of course, inflict pain on people at whim. But this would be called 'spite' unless it were inflicted as a consequence of a breach of rules on the part of the sufferer. Similarly a person in authority might give a person £5 as a consequence of his breaking a rule. But unless this were regarded as painful or at least unpleasant for the recipient it could not be counted as a case of 'punishment'. In other words at least three criteria of (i) intentional infliction of pain (ii) by someone in authority (iii) on a person as a consequence of a breach of rules on his part, must be satisfied if we are to call something a case of 'punishment'. There are, as is usual in such cases, examples that can be produced which do not satisfy all criteria. For instance there is a colloquialism which is used about boxers taking a lot of punishment from their opponents, in which only the first condition is present. But this is a metaphorical use which is peripheral to the central use of the term. In so far as the different 'theories' of punishment are answers to questions about the meaning of 'punishment', only the retributive theory is a possible one. There is no conceptual connection between 'punishment' and notions like those of 'deterrence', 'prevention' and 'reform'. For people can be punished without being prevented from repeating the offence, and without being made any better. It is also a further question whether they themselves or anyone else is deterred from committing the offence by punishment. But 'punishment' must involve 'retribution', for 'retribution' implies doing something to someone in return for what he has done.... Punishment, therefore, must be retributive—by definition."
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 Hugo, Adam Bedau (13 juuni 2003). "Theory of Punishment". Stanford Encyclopedia of Philosophy. Vaadatud 19.11.2017. "Punishment under law... is the authorized imposition of deprivations—of freedom or privacy or other goods to which the person otherwise has a right, or the imposition of special burdens—because the person has been found guilty of some criminal violation, typically (though not invariably) involving harm to the innocent. (The classical formulation, conspicuous in Hobbes, for example, defines punishment by reference to imposing pain rather than to deprivations.) This definition, although imperfect because of its brevity, does allow us to bring out several essential points."
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 Hugo, Adam Bedau (February 19, 2010). "Punishment, Crime and the State". Stanford Encyclopedia of Philosophy. Vaadatud 19.11.2017. The search for a precise definition of punishment that exercised some philosophers (for discussion and references see Scheid 1980) is likely to prove futile: but we can say that legal punishment involves the imposition of something that is intended to be burdensome or painful, on a supposed offender for a supposed crime, by a person or body who claims the authority to do so.
↑ ^5,0 ^5,1 McAnany, Patrick D. (August 2010). "Punishment". Online. Grolier Multimedia Encyclopedia. Punishment describes the imposition by some authority of a deprivation—usually painful—on a person who has violated a law, rule, or other norm. When the violation is of the criminal law of society there is a formal process of accusation and proof followed by imposition of a sentence by a designated official, usually a judge. Informally, any organized group—most typically the family, in rearing children—may punish perceived wrongdoers.
↑ Diana Kendall (2009). Sociology in Our Times: The Essentials (7th revised ed.). Cengage Learning.
↑ Mary Stohr; Anthony Walsh; Craig Hemmens. "Corrections: A Text/Reader".{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ Mary Stohr; Anthony Walsh; Craig Hemmens (2008). Corrections: A Text/Reader. Sage. Lk 2.
↑ McAnany, Patrick D. (August 2010). "Justification for punishment". Online. Grolier Multimedia Encyclopedia. "Because punishment is both painful and guilt producing, its application calls for a justification. In Western culture, four basic justifications have been given: retribution, deterrence, rehabilitation, and incapacitation. The history of formal punitive systems is one of a gradual transition from familial and tribal authority to the authority of organized society. Although parents today retain much basic authority to discipline their children, physical beatings and other severe deprivations—once widely tolerated—may now be called child abuse"
↑ ^10,0 ^10,1 ^10,2 ^10,3 ^10,4 ^10,5 Terance D. Miethe (2004). ""Punishment Philosophies and Types Of Sanctions"". "Punishment A Comparative Historical Perspective" (PDF). University of Nevada, Las Vegas: Cambridge University Press. Lk 15–24.
↑ Uus Testament
↑ Koraan
↑ Alighieri, Dante (1315). "Cantos XXXI–XXXIV". Inferno.

[87EMU-1] 1,0 ^1,1 Kleining, John (1972 oktoober). "R.S. Peters on Punishment". British Journal of Educational Studies. 20 (3): lk. 259–69. "Unpleasantness inflicted without authority is revenge, and if whimsical, is spite.... There is no conceptual connection between punishment, or deterrence, or reform, for people can be punished without being prevented from repeating the offence, and without being made better. And it is also a further question whether they themselves, or anyone else is deterred from committing the offence by punishment."

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Peters, Richard Stanley (1966). Ethics and Education. lk. 267–68. "Punishment... involves the intentional infliction of pain or of something unpleasant on someone who has committed a breach of rules... by someone who is in authority, who has a right to act in this way. Otherwise, it would be impossible to distinguish 'punishment' from 'revenge'. People in authority can, of course, inflict pain on people at whim. But this would be called 'spite' unless it were inflicted as a consequence of a breach of rules on the part of the sufferer. Similarly a person in authority might give a person £5 as a consequence of his breaking a rule. But unless this were regarded as painful or at least unpleasant for the recipient it could not be counted as a case of 'punishment'. In other words at least three criteria of (i) intentional infliction of pain (ii) by someone in authority (iii) on a person as a consequence of a breach of rules on his part, must be satisfied if we are to call something a case of 'punishment'. There are, as is usual in such cases, examples that can be produced which do not satisfy all criteria. For instance there is a colloquialism which is used about boxers taking a lot of punishment from their opponents, in which only the first condition is present. But this is a metaphorical use which is peripheral to the central use of the term. In so far as the different 'theories' of punishment are answers to questions about the meaning of 'punishment', only the retributive theory is a possible one. There is no conceptual connection between 'punishment' and notions like those of 'deterrence', 'prevention' and 'reform'. For people can be punished without being prevented from repeating the offence, and without being made any better. It is also a further question whether they themselves or anyone else is deterred from committing the offence by punishment. But 'punishment' must involve 'retribution', for 'retribution' implies doing something to someone in return for what he has done.... Punishment, therefore, must be retributive—by definition."

[:1-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 Hugo, Adam Bedau (13 juuni 2003). "Theory of Punishment". Stanford Encyclopedia of Philosophy. Vaadatud 19.11.2017. "Punishment under law... is the authorized imposition of deprivations—of freedom or privacy or other goods to which the person otherwise has a right, or the imposition of special burdens—because the person has been found guilty of some criminal violation, typically (though not invariably) involving harm to the innocent. (The classical formulation, conspicuous in Hobbes, for example, defines punishment by reference to imposing pain rather than to deprivations.) This definition, although imperfect because of its brevity, does allow us to bring out several essential points."

[:2-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 Hugo, Adam Bedau (February 19, 2010). "Punishment, Crime and the State". Stanford Encyclopedia of Philosophy. Vaadatud 19.11.2017. The search for a precise definition of punishment that exercised some philosophers (for discussion and references see Scheid 1980) is likely to prove futile: but we can say that legal punishment involves the imposition of something that is intended to be burdensome or painful, on a supposed offender for a supposed crime, by a person or body who claims the authority to do so.

[9ODAd-5] 5,0 ^5,1 McAnany, Patrick D. (August 2010). "Punishment". Online. Grolier Multimedia Encyclopedia. Punishment describes the imposition by some authority of a deprivation—usually painful—on a person who has violated a law, rule, or other norm. When the violation is of the criminal law of society there is a formal process of accusation and proof followed by imposition of a sentence by a designated official, usually a judge. Informally, any organized group—most typically the family, in rearing children—may punish perceived wrongdoers.

[W2Trh-6] Diana Kendall (2009). Sociology in Our Times: The Essentials (7th revised ed.). Cengage Learning.

[MZapb-7] Mary Stohr; Anthony Walsh; Craig Hemmens. "Corrections: A Text/Reader".{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[7wpiH-8] Mary Stohr; Anthony Walsh; Craig Hemmens (2008). Corrections: A Text/Reader. Sage. Lk 2.

[bBTOU-9] McAnany, Patrick D. (August 2010). "Justification for punishment". Online. Grolier Multimedia Encyclopedia. "Because punishment is both painful and guilt producing, its application calls for a justification. In Western culture, four basic justifications have been given: retribution, deterrence, rehabilitation, and incapacitation. The history of formal punitive systems is one of a gradual transition from familial and tribal authority to the authority of organized society. Although parents today retain much basic authority to discipline their children, physical beatings and other severe deprivations—once widely tolerated—may now be called child abuse"

[:3-10] 10,0 ^10,1 ^10,2 ^10,3 ^10,4 ^10,5 Terance D. Miethe (2004). ""Punishment Philosophies and Types Of Sanctions"". "Punishment A Comparative Historical Perspective" (PDF). University of Nevada, Las Vegas: Cambridge University Press. Lk 15–24.

[zLfLj-11] Uus Testament

[WUHPC-12] Koraan

[I8iT5-13] Alighieri, Dante (1315). "Cantos XXXI–XXXIV". Inferno.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]