Kammkeraamika

Kammkeraamika killud, u 4000–2000 eKr (Eesti Ajaloomuuseum)

Kammkeraamika on keraamika stiil, mis oli levinud neoliitilises Kirde-Euroopas ja mille järgi sai nime seda valmistanud kammkeraamika kultuur. Eestis valmistati kammkeraamikat 3900–1750 eKr, kusjuures tüüpilist kammkeraamikat valmistati ajavahemikus 3900–3100 eKr ja hilist kammkeraamikat 3700–1750 eKr.

Kammkeraamika ei olnud esimene keraamika tüüp, mida Eesti alal valmistama hakati. Sellele eelnes Narva tüüpi keraamika (5200–3900 eKr). Kammkeraamika kultuuri kiire ja ulatuslikul alal välja kujunemise taga nähakse sisserändeid Eestisse ida poolt, ent kindlasti oli oluline ka kohalike elanike roll. Eelnenud Narva kultuuri inimeste osalusele kultuuri väljakujunemisel viitavad varasemate lokaalsete keraamikarühmade, Eesti puhul Narva tüüpi keraamika, mõjud tüüpilise kammkeraamika valmistamisel. Hilise kammkeraamikaga samal ajal valmistati ka nöörkeraamikat (2800–2000 eKr), kusjuures kamm- ja nöörkeraamikat valmistanud inimesed elasid kõrvuti sadu aastaid, ent olid erineva asustus- ja majandusviisiga.

Tüüpiline kammkeraamika

Materjal

Kammkeraamika kultuuri asulad olid enim levinud veekogude ääres, kus oli rohkem savi. Eestis leiduv savi ei võimaldanud kõrgtemperatuuril kuumutamist, seega oli sellele vaja juurde panna lisandeid, mis võimaldasid põletada keraamikat ka madalamatel temperatuuridel või isegi miinuskraadides ning vähendasid ühtlasi savinõu plastilisust, kokkutõmbumist ja kuivamisaega. On pakutud, et lisandite kasutamine võis olla tingitud ka traditsioonist, mitte savi omadustest.

Tüüpilise kammkeraamika savimassi lisati mineraalseid lisandeid. Selleks oli enamasti kivipurd, mida saadi kergesti murenevate kivide purustamisel või leeasemel põletamisel, vahel kasutati ka liiva või šamotti. Soome idapoolsetel aladel on savimassi lisatud asbesti.

Tehnika

Kammkeraamika nõud valmistati linttehnikas. Savimassist vormiti 3–6 cm laiused lindid, mis rõngastena seinaosaks kokku keerati. Põhi tehti ühest savikamakast, kuhu liideti linttehnikas vormitud osa. Nõu võidi kaunistada kas jooksvalt, mille puhul iga lint kaunistati peale ühendamist ja kuna savi oli pehme, jäid jäljendid tugevamad, või lõpus, kui savi oli juba tahenema hakanud, mis puhul jäi ornament nõrgem. Kammkeraamikat valmistasid enamasti naised, kes sugukondadevaheliste abielude tõttu keraamika valmistamise teadmise ja oskuse uude koju viisid. Nõude punakast värvusest saab järeldada, et neid põletati oksüdeerivas ehk hapnikurikkas keskkonnas.

Kammkeraamika nõusid on eksperimentaalselt proovitud ka järgi teha. Kuna neoliitikumist pole säilinud keraamikapõletusahjusid, prooviti maa-ahjusid ja lõkkel põletamist. Maa sisse kaevatud koldes tõusis temperatuur kuni 900 kraadini ning protsess võttis kolm-neli päeva, mille lõpus saadi korralikud tugevad nõud. Saavutada ei õnnestunud aga punakat värvust, sest muld vajus nõudele peale ja takistas seega hapniku ligipääsu, mis tekitas redutseeriva keskkonna ja tekitas nõudele hallika või musta värvuse.

Kuju

Säilinud kildude põhjal võib järeldada, et tüüpilise kammkeraamika nõud olid suured ja pooliku muna kujulised. Nende põhi oli kas kumer või veidi teravdatud ning seinad kergelt kaarjad. Suurte nõude suuava oli suurusjärgus 40 cm ja maht 30 liitrit. Oli ka väiksemaid nõusid, näiteks Riigiküla II asulast on leitud kuni 5 cm suuruse suuavaga nõude kilde. Suured nõud olid enamasti sama kõrged või veidi väiksemad kui nende suuava läbimõõt. Külgseinte paksus oli keskmiselt 10 mm, aga mõõdetud on ka 4–23 mm paksusega kilde. Nõude servad on väga varieeruvad. Enamasti oli serv külgseinast paksem, moodustades nii kas nõu sise- või välisküljele randi, aga esines ka servi, mis olid seinaga ühepaksused või õhemad. Serva ülemine pind oli tavaliselt sissepoole kaldu.

Pinnatöötlus ja ornament

Tüüpilise kammkeraamika nõud on nii sise- kui välisküljelt kas silutud või riibitud, kusjuures riiped esinevad sagedamini nõu siseküljel ja on peale kantud pigem nõrgalt. Pea kõik nõud on üleni kaunistatud silmapaistvalt tugevate jäljenditega, mis võisid nõu seina peaaegu läbistada. Eristatakse viit eri tüüpi ornamendielementi: kammitempli vajutised, lohud ja lohundid, täkked, pulga ümber keeratud nööri jäljendid ning sooned. Kaunistused esinevad peamiselt horisontaalsete vöönditena, milles vahelduvad kammivajutused ja lohuread, kattes kogu nõu välispinna, põhja ja vahel ka sisekülje ülaosa. On pakutud, et ornament võis matkida materjale, mida kasutati anumate valmistamiseks enne keraamika tulekut, näiteks oksi, kõrsi ja nööri. Ornament võis moodustada geomeetrilisi mustreid ja kujundeid, aga on leitud ka kammtempliga vajutatud veelinnukujutisi. Servad vajutati tavaliselt sõrmede abil laineliseks.

Hiline kammkeraamika

Hilist kammkeraamikat on võimalik tüüpilisest eristada ornamendi, savilisandi ja vahel ka kuju järgi.

Materjal

Vormimismassi pandava lisandi põhjal jaotatakse hiline kammkeraamika Eestis mitmesse lokaalsesse rühma. Saartel jätkus komme lisada savi sisse kivipurdu, kuigi mõningal määral on leitud ka orgaanilist ainest. Mandril seevastu muutus peamiseks orgaaniline lisand nagu purustatud teokarbid ja taimne mass, aga kasutati ka šamotti ja isegi lubjakivipurdu.

Valmistamine

Nõud vormiti jätkuvalt linttehnikas, kusjuures lindi laius võis erinevalt varasemast 3–6 cm-ist ulatuda lausa 8–10 cm-ni, nagu on näha mõne Narva Joaorust leitud killu põhjal. Kuju poolest olid nõud endiselt suured, kumerad ja koonilise põhjaga, kuid nende kõrval hakati valmistama ka väiksemaid ja lamedamaid nõusid. Nõu pind kas siluti või riibiti, mis võis funktsioneerida kaunistusena. Hilise kammkeraamika nõude ornament muutus piirkondlikult varieeruvamaks ja mustrid keerulisemaks, kuigi endiselt kasutati samu tehnikaid – kammivajutusi, lohke, täkkeid ja sooni. Uuendusena kanti hilise kammkeraamika nõudele hilisemas faasis peale tekstiili jäljendeid ja sõõrvajutusi. Enam ei kaunistatud tingimata tervet nõu pinda, esineb ka osaliselt või täiesti kaunistamata nõusid.

Kasutus ja tähendus

Kammkeraamiliste nõude hulgast on leitud nii kõrbekihiga kilde kui ka ilma, mis viitab sellele, et nõusid kasutati toidu säilitamiseks ja valmistamiseks. Soome aladelt on teada, et kammkeraamilisi nõusid kasutati ka joomiseks, jookide valmistamiseks, vee kuumutamiseks ja vaalarasva sulatamiseks.

Kammkeraamilised nõud funktsioneerisid ka sotsiaalse staatuse sümbolina, sest nõude valmistamine oli ajamahukas ja keeruline töö, mida igaüks ei osanud. Ornament näitas naise oskusi, nõude arv kajastas pere jõukust ja seeläbi jahimeeste võimekust. Lisaks ühendas kammkeraamika nagu ka teised keraamikastiilid teatud laia kogukonna, milles levis teadmine, kuidas valmistada kindlaid kaunistusi ja mis tööriistu selleks kasutada, sest ornamendi kopeerimine oli kogukonnaväliste meistrite jaoks võimatu. Kammkeraamilistel nõudel kasutatud ornamenti on leitud ka muudelt tolleaegsetelt esemetelt, mis viitab ornamendi võimalikule sümbolismile. Mustriga kaunistamine ehk "kirjamine" võis olla mõeldud halva eemale peletamiseks ja toidu kaitsmiseks.