Juno

See artikkel räägib jumalannast; kaitsevaimu kohta vaata artiklit Iuno (kaitsevaim); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Juno (täpsustus)

---

IVNO REGINA (Kuninganna Juno) mündil

Juno (Iuno) oli Vana-Itaalia, eriti vanarooma abielu ja sünnituse jumalanna.

Algselt personifitseeris ta ka naise sisimat olemust ning igal naisel oli oma isiklik kaitsevaim ja viljakuse kehastus iuno (mitmus iunones), nagu meestel genius.

Juba esiajal peeti teda suureks jumalannaks. Teda austati pulmade ja abielu jumalannana (Juno, Iuga, Pronuba) ja sünnituse jumalannana (Iuno Lucina). Kultuse keskus oli Latium ja Rooma.

Iga kuu esimene päev kalendid (noorkuu päev) oli pühendatud Junole ning sel päeval lausuti noorkuud Junoga siduv vormel. Sel päeval pühitseti sisse kõik tema templid Roomas.

Kui ta ajaloolisel ajal samastati vanakreeka jumalanna Heraga ning võttis üle tolle rolli, hakati teda pidama Jupiteri abikaasaks ning jumalate kuningannaks. See samastamine toimus arvatavasti etruski mõjul. Etruskidel vastas Junole Uni.

Nimi arvatakse olevat sufiksi -on abil tuletatud juure iuven- 'noor' (sõnas iuvenis 'noor') lühenenud kujust iun-, mis esineb ka sõnades iunix 'lehmmullikas' ja iunior 'noorem'..

Juno vanemad olid Saturnus ja Ops.

Juno oli Rooma linna kaitsejumalus. Tal oli Roomas mitu pühamut. Varro järgi seadis sünnitusjumalanna Iuno Lucina kultuse sisse Esquiliniuse künkal sabiinide kuningas Titus Tatius. Alates 392. aastast eKr oli Aventinuse künkal Iuno Regina ('kuninganna Juno') tempel. Juno kultuskuju viidi sinna üle Vejist, mille roomlased siis vallutasid, veendes rituaaliga Junot Veji maha jätma. Junot austati Kapitooliumil, sealhulgas linna kaitsva Kapitooliumi triaadi raames koos Jupiteri ja Minervaga 509 eKr sisse pühitsetud suures Jupiteri templis. Tema püha loom oli hani, mistõttu tema templi juures Kapitooliumil peeti hanesid. Kui haned oma valjude häälitsustega hoiatasid linlasi vaenlaste rünnaku eest, kirjutati see hoiatus Juno arvele ning anti talle lisanimi Moneta ('hoiataja'; Iuno Moneta) ning 344 eKr pühitseti sisse tema tempel Kapitooliumi kirdenurgas. Peale selle oli ta veel Rooma linna varajase rahapaja kaitsja, sest see rajati väidetavalt 289. aasta paiku Kapitooliumile Juno templi juurde kuuluvasse hoonesse.

Juno tähtsaim püha oli Roomas Matronalia 1. märtsil. Nonae Caprotinae oli 7. juulil.

Juno kultuse eest vastutasid Jupiteri preester flamen dialis ja tema abikaasa flaminica. Juno ohvriloom oli valge lehm.

Juunikuu nimi tuleneb arvatavasti Juno nimest.

Väljaspool Roomat esines Juno kultust muu hulgas Teanum Sidicinumis, Aesernias, Lanuviumis, Gabiis, Veiis ja Perusias. Ta oli mitme itaalikute ja etruskide linna kaitsejumalus. Mitmes Kesk-Itaalia linnas oli Juno tähtsaim jumalus, näiteks latiinide linnas Lanuviumis, kus tal oli lisanimi Sospita. Seal kujutati teda piigi ja kilbiga, terava otsaga kingadega ning tema püha looma kitse nahaga üle selja ning pea.

Sabiinide jumalanna Juno Curitis kanti Juno Quiritise nime all üle ka Rooma.

Sageli samastatakse Junot ikonograafias Isisega.

Mõnikord viiakse ka valentinipäeva traditsioon tagasi ühele Juno tähtpäevadest: 14. veebruaril toodi Junole õieohvrit.

Ikonograafia

Joseph Paelinck - Juno, 1832

Ikonograafia võeti üle Hera ikonograafiast.

Juno atribuudiks on sageli paabulind, eriti barokk-kunstis.

Nelja elemendi rühmas sümboliseerib Juno sageli õhku.

Kirjandus

• Werner Eisenhut. Iuno. – Der Kleine Pauly, kd 2, 1967, vg 1563–1568.
• E. u. V. Clain-Stefanelli. Das grosse Buch der Münzen und Medaillen, Battenberg Verlag Augsburg 1991, lk 47, ISBN 3-89441-006-X

Välislingid

• François Girardon. Juno. Pronks. 0,60 m. Louvre.
• Goethe Juno