Julius Oengo

Julius Oengo mälestuskivi Kuri õigeusu kiriku koolimaja juures

Julius Oengo (1936. aastast Julius Õngo; pseudonüümid J. Oro ja Oro; 16. märts 1901 Pleesi talu Harju küla Suuremõisa vald, Pühalepa kihelkond – ametlik surmaaeg 25. august 1941, arvatavasti Paldiski; kenotaafil on surmaaeg 24. august 1941) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.

Elukäik

Tema isa oli kaugsõidukapten Gustav Oengo. Esimesed eluaastad kasvas väike Julius vanaisa juures Hiiumaal Kuri külas. Kui vanaisa suri, pidi kuueaastane Julius minema elama Haapsallu oma vanemate juurde. Alates 1907. aastast õppis ta Haapsalu alg- ja linnakoolis, seejärel Tallinna kõrgemas algkoolis ja Tallinna õhtureaalkoolis.

Julius Oengo naasis Hiiumaale ja oli Aruküla algkoolis õpetaja. 1920. aastal sooritas ta õpetaja kutseeksami.

Aastatel 1920–1922 töötas ta õpetajana Tartus ja õppis Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, mis jäi kopsuhaiguse tõttu lõpetamata. 1923. aastal kolis ta Tallinna ja sealt 1926. aastal Vasalemma, kuhu jäi püsivamalt elama. Julius Oengo töötas Vasalemmas õpetajana, õpetades kirjandust, saksa keelt ning töö- ja kunstiõpetust.

23. augustil 1941. aastal arreteerisid ta Eestist taganevad punased. Ilmselt hukati ta hiljem Paldiskis.

Looming

Julius Oengo on kirjutanud üle 400 luuletuse, millest 40 on viisistatud, ja mitukümmend lasteraamatut. Temalt on ilmunud ka luulekogusid täiskasvanutele.

Tema esimesed luuletused ilmusid ajakirjas Laste Rõõm, mille tegevtoimetaja ta aastatel 1923–1934 oli. Samuti on ta kaasautorina kirjutanud mitu lugemikku ja aabitsat.

Eesti Kirjanikkude Liidu liikmeks võeti Julius Oengo 1927. aastal.

Proosa

• "Üle Atlandi" (1928)
  • 2. trükk 2001

Luulekogud

• "Ööpäev" (1921)
• "Meie kevad" (kahasse õe Ada Oengo-Johansoniga, 1922)
• "Tahkuna" (1926)
• "Aegna" (1929)
• "Minu päev"
  • 2. trükk 2001

Lasteraamatud

• "Illi ja Pisi-täts" (1924)
• "Jõuluõhtu" (1925)
• "Üle Atlandi" (1929)
• "Jahimees Juss"
• "Karjapoiss Juks"
• "Kuidas elas Kärdi Kusti"
• "Hiirepere"
• "Miisi seiklused"
• "Muna" (1938); on tõlgitud ka soome, ungari, vene, hollandi ja rootsi keelde
• "Õhupallid"

Laulud

• "Minu valge hani"
• "Tiliseb, tiliseb aisakell"
• "Üle lume lagedale"
• "Üks mehike elutseb männikus"

Muu

• libreto Artur Lemba ooperile "Armastus ja surm"
• libreto Artur Lemba ooperile "Elga"

Tunnustus

• 1930 Eesti Kultuurkapitali auhind

Isiklikku

Julius Oengo vend oli tehnikateadlane (ehitusinsener) ja Eesti Metodisti Kiriku vaimulik Hugo Arnold Oengo. Tema õde oli koolijuhataja ja kooliuuendustegelane Adele Oengo-Johanson.

Julius Oengo tädi Marie abikaasa oli hüdrograaf, geodeet ja sõjaväelane (kolonelleitnant) Johan Mey. Nende kolm tütart olid kunstnikud Natalie, Kristine ja Lydia Mei.

Julius Oengol oli kahest abielust üheksa tütart. Kuues tütar oli tõlkija ja toimetaja Lembe Hiedel ning kaheksanda tütre Aave (1931–1989) teine abikaasa oli kirjanik Raimond Kaugver.

Mälestuse jäädvustamine

1999. aastal otsustas Vasalemma vallavalitsus hakata välja andma J. Oro nimelist lastekirjanduse preemiat. Esimesena sai selle 1999. aastal Jaan Rannap.

Vasalemma mõisa peahoone juures on Julius Oengo mälestuskivi. Selle juures ka tema mälestuspink.

13. märtsil 2001 (Julius Oengo 100. sünniaastapäeva auks) paigaldati Julius Oengo mälestuskivi ka Hiiumaale endise Kuri õigeusu kiriku koolimaja juurde.

Valgma talu kalmistul asub tema kenotaaf (kalmistule on maetud tema teine abikaasa ja neli tütart).

Kirjandus

• Reet Krusten. "Oengo, Julius". // Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn 1995. Lk 381–382
• Peeter Künstler. "Taasavastamist väärt kirjanik". Sirp, 23. märts 2001. Lk 6
• Vaapo Vaher. "Oengod". // Hiiumaa kirjanduse lugu, I köide. Kärdla 2019. Lk 365–427

Välislingid

• Eesti kommunismiohvrid 1940–1991