Jeesusliikumine

Jeesusliikumine oli esimese põlvkonna algkristlaste juutluse sisene äratusliikumine. Ühiskondlikult oli jeesusliikumine protesti väljendus.

Gerd Theißen avaldas 1977. aastal teose Soziologie der Jesusbewegung. Ta pakkus jeesusliikumise ajaks 30–70 m.a.j.

Jeesusliikumist on piiritletud ka kui aega Jeesuse avaliku tegevuse ja surma vahel, 28-30 m.a.j. Kuid ühiskonnateadlasi ei huvita niivõrd Jeesuse isik, vaid tema järgijate rühmitus(ed).

Ajaloolis-kriitilises tekstivaatluses on jeesusliikumist kasutatud samatähenduslikult Jeesuse järgijatega.

Jeesuse piltlikud jutustused Jumala riigist oli suunatud juudi kogukondadele ja algselt ei olnud siin kavatsust luua rühmitust, mis lahkneks juutlusest.

Jeesusliikumise aktiivne osa ja algsed "kristluse" edendajaid, olid ringiuitavad kerjused, rändjutlustajad, apostlid või prohvetid, kes sõltusid neile kaasatundvate inimeste väikestest rühmadest. Selliseid rändureid (Wanderradikalismus, eesti keelde raskesti tõlgitav, "äärmusrändajad") on hakatud ühiskonnateaduste (sotsioloogia, kultuuriantropoloogia) või religiooniteaduse kirjanduses nimetama karismaatikuteks või rändavateks karismaatikuteks (ld sõna misjonär võetakse kasutusele hiljem). Max Webwer kasutas karismaatikute mõistet üldiselt (ilma viiteta kristlusele).

Ain Riistan nimetab neid "karismaatilisteks kerjusteks". Juudamaa ja Galilea külades elavad inimesed toetasid neid vabatahtlikult toidu ja öömajaga, kui nad ütlesid parooli: "prohveti nime" (Mt 10:40-42). Mõiste "vaene" võis saada selliste rändurite aunimeks. Vaeste ühiskondlikule liikumisele või organisatsioonile on viidatud ka Vanas Testamendis. Galileas võis nende rühmituses tekkida algne Tooma evangeelium ja oletatav evangeeliumi üteteallikas, mida tähistab sümbol Q (Logionide allikas).

Hellenistlikes linnades asendus vaesuse põhimõte armastusega. Rooma maailmariigi väga erinevate ühiskonnakihtidega linnas oli karismaatiline kerjamine kohatu. Linna elukorraldus koosnes kodadest ehk majapidamisest, mida juhtis perekonnapea, kes kontrollis naisi, lapsi ja orje. Need juhid soovisid hoopis naiste, laste ja orjade kuulekust. Paulusel väljendub selline suhtumine kirjakohas 2Ts 3:10: "Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!" Näiteks Paulus ja Barnabas erinesid Juuda prokuraatori valitsusala kerjustest, sest pidasid end enamasti ise ülal, käsitööga.

Jeesusliikumine levis Juuda ja Galilea maakondades. Galileas olid Peetrus ja kaksteist, ning Jeruusalemmas Jaakob ja apostlid. Neid toetas u 5000 järgijat (nt varisere oli 6000), kes elasid oma kodudes ja tegid igapäevast tööd.

Jeesusliikumine asendus hellenistlike juutide juures alanud organiseeritud Jeesuse kultusega.