Jatvingid

Jatvingid oli balti hõim, kes asustas Grodno, Lomža ja Suvalki vahelist ala. Jatvingid rääkisid jatvingi keelt. Nende arv ulatus hinnanguliselt 50 000 inimeseni.

Jatvingid jagunesid neljaks hõimuks. Czarna Hańcza jõe ümbruskonnas elasid nn pärisjatvingid, neist edelas elasid polleksaanid (nende järgi on nime saanud tõenäoliselt nii Podlasie kui ka Polesje), ida pool dainavalased ja põhjas Šešupė ülemjooksul sūduvalased.

Kroonikates mainitakse jatvinge esimest korda aastal 983. 1009. aastal üritas Bruno Querfurtist jatvinge ristida, ent ebaõnnestunult.

X sajandil alustasid jatvingite maade alistamist nii nende naabruses elavate idaslaavi ja lääneslaavi hõimude valitsejad, hiljem ka germaanlastest ristisõdijad. 1248. aastal kaotasid jatvingid ühe oma tähtsama kindluse Drohiczyni. Tähtsaks jatvingite pealikuks kujunes Skomand, kes juhtis sõjaväge nii Pinski kui ka Chełmno vastu, ent alistus hiljem ristisõdijatele. Aastail 1277–1283 juhatas ta ristisõdijate retki jatvingite maale, mille tagajärjel osad neist alistusid ja küüditati Sambijasse, teised suundusid aga sõjapealik Skurda juhatusel elama Leedu suurvürstiriiki. Aastail 1283–1422 oli endine jatvingite asuala sisuliselt inimtühi. Jatvingid kadusid 14. sajandi alguseks.