Mine sisu juurde

Jaanuariülestõus (1863)

Allikas: Vikipeedia
Jaanuariülestõus
Jan Matejko, "Polonia – Rok 1863", 1864
Toimumisaeg 22. jaanuar 1863 – 18. juuni 1864
Toimumiskoht Kongressi-Poola
Tulemus Venemaa tsaaririigi võit
Osalised
Poola Poola Rahvuslik Valitsus, Garibaldi leegion  Venemaa keisririik
Väejuhid või liidrid
 Venemaa Aleksander II
Venemaa Friedrich Wilhelm Rembert von Berg
Venemaa Mihhail Muravjov
Jõudude suurus
200 000 111 245
Kaotused
22 000 langenut ja haavatut, 7000 vangistatut[1] ligi 4500 langenut ja haavatut[2]

Jaanuariülestõus (poola keeles powstanie styczniowe, leedu keeles 1863 metų sukilimas, valgevene keeles Пaўстанне 1863–1864 гадоў) on Poola rahvuslik ülestõus, mis algas 22. jaanuaril 1863 ja lõppes 1864. aastal.

Ülestõusu põhjused

[muuda | muuda lähteteksti]

Krimmi sõda oli Venemaa positsioone ja majandust märkimisväärselt nõrgendanud. Ka oli võimule tulnud liberaalsem tsaar Aleksander II, kes andis 1856. aastal amnestia Siberisse küüditatud emigrantidele.[3]

See tekitas Poola elanikkonnas kaht liiki rahulolematuid. Osad lootsid, et see võimaldab neil taastada novembriülestõusu eelse olukorra ja luua taas Kongressi-Poola. Selle valgeteks nimetatud rühmituse eestvedajaks oli Andrzej Zamoyski. Teine rühmitus ehk punased koosnes talupoegadest, vaimulikest ja töölistest, kes unistasid maa demokratiseerimisest. Valged, kelle seas oli palju maaomanikke, soovisid pärisorjuse kaotamist tingimusel, et mõisnikele makstaks selle eest kompensatsiooni, punased nägid aga Poola vabanemise eeldusena talupoegade tingimusteta vabastamist. Ka meetodid, mida rühmitused eelistasid, olid erinevad: punased lootsid üldisele tsarismivastasele ülestõusule, valged aga rahvusvahelise üldsuse poolt tsaarivõimudele avaldatavale survele.[4] Ka punase rühmituse sees puudus täielik üksmeel, ent valdava osa moodustasid need, kes soovisid reformide käigus taastada endise Poola riigi ja arvasid, et talunikud peaksid saama vabastamisel tasuta kahe hektari suuruse maalapi.[5]

Rahutused olid levinud ka Leedu aladele. Vilniuse ülikool oli novembriülestõusu järel suletud, vaimuliku hariduse saamiseks olid võimalused üksnes Peterburis. 1800. aastal oli seal mindud üle vanale kalendrile, kuigi maal oli juba Stefan Batory aegadest kasutusel olnud uus kalender. Alevid kiratsesid, kuna neil lasus kohustus pidada üleval kohalikke garnisone ja rajada Venemaalt ümber asunud kolonistidele õigeusu kirikuid.[6]

Vene armee Varssavi tänavatel sõjaseisukorra ajal (1861)

Haritlaste seas hakkasid sel ajal tekkima tsaarivõimu vastased salarühmitused, sellal kui punased organiseerisid isamaalisi ja usulisi demonstratsioone. Veebruaris 1860 ründas tsaariarmee Varssavis demonstrante ja tappis viis osalejat. Aleksander II hakkas kartma, et see toob kaasa suuremad rahvarahutused ja määras Aleksander Wielopolski komisjoni etteotsa, mis pidi lahendama piirkonna usulisi ja hariduslikke probleeme. Ka andis ta maakondadele ja linnadele omavalitsuslikud õigused. See aga ei peatanud demonstratsioone. 8. aprillil avati taas demonstrantide pihta tuli, tapeti 200 ja haavati 500 inimest. Ühtlasi asuti küüditama isikuid, keda peeti demonstrantide juhtideks. Varssavis kehtestati sõjaseisukord.

See ei peatanud demonstratsioone. 1861. aastal toimus ainuüksi Vilniuses 119 meeleavaldust. Sügisel 1861 kehtestas tsaarivalitsus Vilno kubermangus, Kovno kubermangus ja Grodno kubermangus eriolukorra.[7]

Olukord riigis tõi kaasa kahe organisatsiooni tekke. Oktoobris 1861 moodustati Komitet Ruchu Miejski (linnade liikumise komitee) ja juunist 1862 Komitet Centralny Narodowy (rahvuslik keskkomitee), mis esindas punaseid ning kavandas ülestõusu). Organiseerijad ei arvestanud aga sellega, et tsaarimeelne Aleksander Wielopolski on nende plaanidega kursis. Wielopolski uskus, et poola rahvale on parem olla ühtses suures riigis ja ta oli veendunud, et rahvusvaheline olukord viib niikuinii poolakate õiguste tagamiseni, seega soovis ta ülestõusu ära hoida. Nii algatas ta noorte Poola intellektuaalide, kes olid ühtlasi ka aktiivsed demonstrandid, tsaariarmeesse värbamise, uskudes, et nende kavandatud ülestõusu ajaks Poola aladelt eemaldamine toob kaasa ülestõusu ärajäämise. Sundvärbamine tõi kaasa aga selle, et noored jooksid sõjaväeteenistuse eest metsa ja nii algas spontaanne ülestõus, mida Wielopolski oli soovinud ära hoida. Juulis 1863, mil leidsid aset ülestõusu veriseimad lahingud, suundus ta vabatahtlikult maapakku.

Ülestõusu algus Poolas

[muuda | muuda lähteteksti]
Ülestõusnute lipp

Ülestõus algas kavandatust varem, seega puudus metsa pagenud meestel korralik relvastus.[8] Poolas paiknes Anders Edvard Ramsay juhitud ligi 90 000-meheline garnison, sellal kui ülestõusnuid oli algul vaid ligi 10 000 meest. Kuigi Lääne-Euroopa avalik arvamus tundis poolakate ürituse vastu sümpaatiat, valitses sel hetkel Euroopas rahu ja ükski maa ei tahtnud seda poolakate toetamisega rikkuda. Ainuke erand oli Itaalia, kust suundus Poola väike vabatahtlikest koosnev Francesco Nullo juhitud Garibaldi leegion. Nendega liitus teel ligi 1000 vabatahtlikku Ungari aladelt.[9] Ka alustas paavst Pius IX spetsiaalset palveteseeriat, toetamaks ülestõusnuid.

Komitet Centralny Narodowy ei lasknud end aga olukorrast segada. Nad alustasid metsades peituvatele meestele varustuse ja relvade organiseerimist, juhatasid nendega liituma uusi vabatahtlikke ja kuulutasid suurema toetuse saavutamiseks talupojad vabadeks. Nende sammude tagajärjel oli ülestõusnute arv suveks rohkem kui kolmekordistunud. Samas oli punaste agitatsioonitöö piirdunud üksnes Poola aladega, nii jäi KCN-i manifest talupoegade vabastamisest mujal tagajärjetuks ja talupojad liitusid ülestõusuga üksnes Poola põhialadel.

Ülestõusnud ründasid algul relvaladusid ja häirisid sideliine, nii õnnestus neil 20 päevaks katkestada Peterburi ja Varssavi vaheline telegraafside.[10]

Rahvusvaheline reaktsioon

[muuda | muuda lähteteksti]
Ülestõusnute diplomaatilise esinduse juht Władysław Czartoryski

8. veebruaril 1863 sõlmisid Preisimaa ja Venemaa Alvenslebeni lepingu, mis nägi ette ülestõusu ühist mahasurumist. Leping tegelikult ei rakendunud.[11], Seda kritiseerisid isegi mitmed Preisimaa poliitikud, samas kui Austria-Ungari ja iseäranis Poola vastu sümpaatiat tundva Napoleon III juhitud Prantsusmaa reageerisid sellele ägedalt.[12]. Suurbritannia reaktsioon oli neutraalsem: kuigi ka nemad mõistsid säärase lepingu hukka, olid nad vastu prantslaste kavatsusele koos austerlastega preislastele sõda kuulutada.[13]

Juunis 1863 esitasid lääneriigid Venemaale oma nõudmised: vaherahu, amnestia ülestõusnutele ja Kongressi-Poola loonud Viini kongressi taas kokku kutsumine, kuna pidasid sündmusi ohuks rahule Euroopas. Venemaa lükkas need aga tagasi, pidades ülestõusu oma siseasjaks ja lahkus lõpuks septembris 1863 läbirääkimistelt.

Oma osa oli selles asjaolul, et kui Venemaa radikaalsed liikumised toetasid algul poolakaid, siis välismaa diplomaatide tegevus veenis neid selles, et ülestõus ei ole mitte sotsiaalne, vaid rahvuslik üritus. Selleks oli ka põhjust: Leedu ja Valgevene aladel moodustasid ligi pooled ülestõusnutest maaomanikud, Poolas oli maaomanikke 60 % ja Ukraina aladel olid tervelt 75 % ülestõusnutest mõisaomanikud.[14]

Vaatamata lepingule jäi Preisimaa tegevus konfliktis minimaalseks, kuna sealgi elas suur hulk poolakaid. Riigis hakkas tegutsema komitee, mis saatis ülestõusnutele appi 1500 vabatahtlikku, 1600 püssi ja suurel hulgal raha. 28. aprillil 1863 komitee liikmed vahistati.[15]

Ülestõusu käik

[muuda | muuda lähteteksti]
Ülestõusuaegsed lahingud väljaspool Kongressi-Poolat

Veebruaris 1863 levis ülestõus ka Leedu aladele. Seal moodustasid valged ja punased Rada Narodowa, rahvusliku ühise salavalitsuse. Selle eesotsas olid Antanas Mackevičius ja Kastuś Kalinoŭski.

Ülestõusnud lootsid edu saavutamiselt suuresti sellele, et rahutused levivad ka mujale Venemaale, ja et selline olukord toob kaasa teiste maade reaktsiooni. Ülestõusnute diplomaatiline korpus Władysław Czartoryski juhtimisel pidas Alvenslebeni lepingu ilmsikstulekut oluliseks võiduks ja see kutsus esile rahutuse levimise kodumaal. Ühtlasi lahkusid tsaarivalitsuse teenistuses olnud poolakad ametist ja vandusid truudust ülestõusu juhtimiseks moodustatud Poola rahvuslikule valitsusele. See tõi aga kaasa valgete mõju kasvamise, millesse punased suhtusid kriitiliselt.

Valgevene aladel levis ülestõus ennekõike Grodno kubermangus, kus suur osa elanikest olid katoliiklased, kelle seas levis Kastuś Kalinoŭski propaganda.

Tsaarivõimud rakendasid ülestõusu mahasurumiseks drastilisi meetmeid. Vilno kindralkuberneriks määratud Mihhail Muravjov keelustas Leedu aladel ladina tähestiku kasutamise ja leedukeelsete raamatute väljaandmise. Tema eestvedamisel küüditati Leedu aladelt 9500 inimest Siberisse, sellal kui 127 inimest poodi teistele hoiatuseks üles. Nende sammudega teenis ta endale liberaalide seas hüüdnime "Vilniuse timukas".[16] Inimesi küüditati ka mujalt; ajaloolase Norman Daviesi hinnangul oli tegemist suurima küüditamislainega Venemaa ajaloos.[17] Poola aladel juhatas repressioone Friedrich Wilhelm Rembert von Berg.

Suuresti aitas tsaariarmee tegevusele kaasa 1862. aasta lõpuks vastu võetud otsus jagada Poola alad Varssavi, Kaliszi, Płocki ja Lublini sõjaväeringkondadeks ja moodustada eriüksused Peterburi–Varssavi raudtee, Varssavi–Viini raudtee ja Varssavi–Brombergi raudtee kaitseks. Sõjaväeüksustel olid volitused mõista kohut relvaga tabatud tsiviilisikute üle ja viia täide nendele määratud surmanuhtlusi. Problemaatilisemaks osutus ülestõus nendel aladel, kus sellised reeglid eelnevalt ei kehtinud.

Ülestõus saavutas oma maksimumi mais 1863, mil selles osales ligi 50 000 inimest. Augustis 1863 toimunud lahingute tagajärjel kahanes osalejate arv 25 000 inimeseni, edasi kahanes osalejate arv veelgi.

Leedu aladel olid ülestõusnute jõud sügiseks 1863 suuremalt jaolt purustatud. Aasta lõpuks oli suurem osa liidritest arreteeritud, 29. jaanuaril 1964 vahistati ka Kalinoŭski. Ukraina aladel, kus ülestõusus osalesid valdavalt šlahtitšid, osales ülestõusus üksnes 3000 inimest,[18] neist 1500 olid varasemad ülestõusnute organisatsioonide liikmed. Podoolia kubermangus, kus metsad puudusid, puudusid ka ülestõusnud.

Ülestõusu aegsed lahingud Kongressi-Poola aladel

17. oktoobril 1863 võttis ülestõusnute juhtimise üle Romuald Traugutt, kes kavandas kevadeks 1864 suurt vastupealetungi, lootes sellega kaasa tuua Venemaa vastu suunatud laiema sõjategevuse.[19] 27. detsembril võttis ta vastu seaduse, mis tagas talunikele õiguse maale, millel nad töötavad, kuid lubas ka mõisnikele kompensatsiooni maksta. Samas oli ta sellega hiljaks jäänud: tsaarivõimud juba jagasid talunikele tasuta maad. Ühtlasi organiseeriti talunikest patrulle, kus teenivatele meestele maksti kuus kaks hõberubla, lisaks veel lisaraha vormi ja relvade hankimiseks. Seal teenivatele vabatahtlikele jagati ka autasusid vastavalt regulaararmees ette nähtud korrale. Siiski jäi talunike patrullide osa konfliktis minimaalseks.[20] Talunike enda poole meelitamiseks kasutasid tsaarivõimud propagandat, kus ülestõusnute poliitikana esitleti üksnes selle valgete tiiva konservatiivsemaid ja talunikevaenulikemaid seisukohti.[21]

Talvel jätkus ülestõus põhiliselt Galiitsia piiri ääres, kus ülestõusnud said Austria-Ungari aladelt toetust. Ülestõusnute edukaim väepealik oli Józef Hauke-Bosak, kel õnnestus oma väiksemast salgast suuremaid tsaariarmee üksusi mitmest linnast välja tõrjuda (see oli ülestõusu käigus erandlik, enamikus konfliktidest olid võidukad regulaararmee väeosad).[22] 21. veebruaril 1864 aga purustati tema väesalk ja ta ise pages Prantsusmaale. 2. märtsil keelustasid tsaarivõimud Poola aladel pärisorjuse. Need kaks sündmust purustasid Traugutti lootused suurele vastupealetungile. Aprillis 1864 loobus ka Napoleon III Poola toetamisest. Mais 1864 oli ülestõusnutele jäänud veel ligi 1000 võitlejat.[23]

Sel perioodil õnnestus tsaarivõimudel arreteerida suurem osa ülestõusu juhtidest, sellal kui ülejäänud pagesid vahistamise eest välismaale. 10. aprillil arreteeriti ka Romuald Traugutt. 5. augustil poodi ta ülestõusu sümboolse lõpu tähistamiseks koos veel nelja ülestõusnute liidriga Varssavi tsitadellis üles. Varssavis resideerinud liidritest jäi tabamata üksnes Aleksander Waszkowski, kes vältis politseid detsembrini 1864. Ülestõusu ametlikuks lõpuks peetakse viimase organiseeritud ülestõusnute üksuse purustamist Sieradzis 18. juunil 1864. Žemaitijas ja Podlasies jätkus vastuhakk siiski veel kevadeni 1865, kus mässulised Stanisław Brzóska juhtimisel võitlesid religioosse tagakiusamise vastu. Viimane ülestõusnute salk (30 inimest) purustati tegelikult alles 3. novembril 1864, ent selle tegutsemispiirkond jäi Borissovi maakonda. Viimane üksik ülestõusnu Stefan Karczmarczyk arreteeriti alles 1872. aastal.[24]

Kokku leidis aset ligi 650 lahingut tsaariarmee ja ülestõusnute vahel. Neist 273 leidsid aset Leedu aladel.[25]

Järelmõjud

[muuda | muuda lähteteksti]
Jaanuariülestõusu veteranide austamistseremoonia (1930)

Ametlikult hukati 396 ülestõusust osavõtnut ja 18 762 inimest küüditati Siberisse. Samas vahistati lisaks veel 70 000 inimest, kes suunati asumisele Uuralitesse või Kaukaasiasse.[26] Ligi 10 000 ülestõusus osalenud inimest emigreerus.[27]

Poola šlahta mõju kahandamiseks kaotati Poola aladel pärisorjus. Poola aladel konfiskeeriti 1660 mõisa, Leedu aladel aga 1795 mõisa. Mõisnikele kehtestati sõjakulude katteks tulumaksu määraks 10%, mida alandati 1869. aastal viie protsendini. Kogu talunikelt enne 1864. aastat hangitud maa tuli neile tingimusteta tagastada. Kehtestati ka maamüügipiirangud: talunik võis maad müüa ainult teisele talunikule, mitte aga šlahtitšile. Ka said talunikud endile mittekuuluvate metsa- ja karjamaade kasutusõiguse, mis pärssis tunduvalt piirkonna arengut. 10. detsembril 1965 andis Aleksander II välja ukaasi, kus keelas piirkonnas kõigil peale õigeusklike maa ostmise.[28] Tsaarivõimud konfiskeerisid ka kõik katoliku kirikule kuulunud maad ja sulgesid kõik katoliku kloostrid. Leedu ja Valgevene aladel keelustati katoliiklaste riigiametis teenimine. Otsesed repressioonid puudutasid siiski väikest vähemust, kuna ülestõusus oli osalenud vaid väike osa sealsete alade elanikest.[29]

Vene keel muudeti piirkonna ametlikuks keeleks ja koolide ainsaks õppekeeleks. Ametist loobunud poolakate asemel määrati ametisse venelased. Poola alad kaotasid viimasedki autonoomia jäänused ja muutusid tavalisteks kubermangudeks. Konstantin Kafmann keelustas 1866. aastal ka poola keele kasutamise avalikes kohtades. Ülestõusu tagajärjel hakkasid tsaarivõimud kujutama poolakaid mässuliste ja reetlike vene rahva vaenlastena, kuigi näiteks Mihhail Muravjov keelustas oma võimu all olevatel aladel kõik katsed kujutada ülestõusu poolakate üritusena.[30]

Ülestõusu käigus kannatasid ka selles mitte osalenud isikud. Nii näiteks hindas Mihhail Muravjov ise oma tegevuse käigus hukkunud süütute hulka 500 inimesele, ent kokku oli taolisi isikuid tõenäoliselt tuhandeid.[31] Terrorit kasutasid ka ülestõusnud, ajaleht Moskovskije Vedomosti (Московские Ведомости) väitis 19. septembril 1863 nende tapetud tsiviilelanike arvuks 750, keiserlik kantselei nimetas ülestõusnute poolt hukatute arvuks 924 inimest, ent Brockhausi ja Efroni entsüklopeediline sõnastik on selle arvu kasvatanud 2000 inimeseni.[32] Mitmed Doni kasakad mõisteti süüdi tsiviilelanike (juutide) vastaste pogrommide korraldamise eest, süüdi mõisteti ka teisi tsiviilelanikke tapnud sõjaväelasi.[33]

Kuna ülestõus oli suurel määral Poola rahvuslik ülestõus, ei ole hinnang selle sündmustele Valgevene aladel ühene. Osades allikates rõhutatakse seda, et praktiliselt organiseerisid ülestõusu punased, kes soovisid rahva vabastamist pärisorjusest, seega nähakse selles hilisemate revolutsioonide eelkäijat.[34] Teised allikad näevad selle katoliiklikus ja šlahtitšitele tuginevas olemuses poola šovinismi kajastust.[35] Olukord muutus märgatavalt 1930. aastatel, mil valgevene natsionalismi mahasurumisega seoses hakati rõhutama ülestõusu tegelikku rahvusvahelist olemust. Valgevene taasiseseisvumise järel arutleti seal pikalt ülestõusu osa üle Valgevene ajaloos ja jõuti viimaks järeldusele, et apoliitilise ning neutraalse hinnangu andmine nendele sündmustele on muutunud ajaga võimatuks.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Айрапетов О. Р. Польское восстание 1863 года. Русский сборник, Kd XV, lk. 132
  2. ↑ Польское восстание 1863 // Большая российская энциклопедия : [в 35 т.] / гл. ред. Ю. С. Осипов. — М. : Большая российская энциклопедия, 2004—2017
  3. ↑ Red. A. Šapoka. Lietuvos istorija. Vilnius: Mokslas, 1989. ISBN 5-420-00631-6.
  4. ↑ Біч, М. Паўстанне 1863—1864 гг. // Гісторыя Беларусі: У 6 т. Kd. 4: Беларусь у складзе Расійскай імперыі (канец XVIII — пачатак XX ст.) / М. Біч [і інш.]; Рэдкал.: М. Касцюк (гал. рэд.) [і інш.]; Рэд. тома: В. Яноўская, С. Рудовіч. — Мн.: Экаперспеектыва, 2005. — Lk. 233. — ISBN 985-469-104-7
  5. ↑ Біч, М. Нацыянальнае і аграрнае пытанне ў час паўстання 1863—1864 гг. / Міхась Біч // Беларускі гістарычны часопіс. — 1993. — № 3. — Lk. 39.
  6. ↑ L.Bičkauskas-Gentvila. 1863 metų sukilimas Lietuvoje. Vilnius: Valstybinė politinės ir mokslinės literatūros leidykla, 1958.
  7. ↑ Wandycz, Piotr S. (1974). The lands of partitioned Poland, 1795–1918. University of Washington Press. lk. 166. ISBN 0-295-95351-9.
  8. ↑ [http://www.tpn.pbp.webd.pl/rocz/rp492013hisw.pdf Historia Woiskowosci
  9. ↑ Węgrzy w Powstaniu Styczniowym Piotr Wroński, 15.03 2916
  10. ↑ Trzy powstania narodowe -kościuszkowskie, listopadowe,styczniowe", Stefan Kieniewicz, Andrzej Zahorski, Władysław Zajewski, Warszawa 1992
  11. ↑ Lerman, Katherine Anne (2004). Bismarck. Pearson. lk. 94. ISBN 0-582-03740-9.
  12. ↑ Hayes, Bascom Barry (1994). Bismarck and Mitteleuropa. lk. 93. ISBN 0-8386-3512-1.
  13. ↑ Jasiakiewicz, Wojciech (1983). "The British Political Standpoint concerning the January Uprising until April 1863" Zeszyty Naukowe Wyższej Szkoły Pedagogicznej w Bydgoszczy: Studia Filologiczne; Filologia Angielska. z 21/6/.
  14. ↑ Sikorska-Kulesza, Jolanta (1995). Deklasacja drobnej szlachty na Litwie i Białorusi w XIX wieku. Pruszków, PL: Ajaks. lk. 29. ISBN 9788385621379.
  15. ↑ Działyńskiego Komitet — Encyklopedia PWN — źródło wiarygodnej i rzetelnej wiedzy
  16. ↑ Snyder, Timothy (2003). Reconstruction of Nations : Poland, Ukraine, Lithuania, Belarus, 1569-1999. Yale University Press. lk. 49. ISBN 0-300-09569-4
  17. ↑ Norman Davies (1996). Europe: a history. Oxford University Press. pp. 828–. ISBN 978-0-19-820171-7. Retrieved 2 February 2011
  18. ↑ Социальные силы и религиозно-политические лозунги польского восстания 1863 г. в Северо-Западном крае Российской империи.
  19. ↑ Józef Jarzębowski. Węgierska polityka Traugutta: na podstawie znanych i nieznanych dokumentów. Warszawa 1939.
  20. ↑ Беларускае сялянства ў Паўстанні Кастуся Каліноўскага | Новы Час
  21. ↑ И.И.Ковкель, Э.С.Ярмусик. "История Беларуси: Сдревнейших времен до нашего времени.". — 4-е издание.. — Минск: Аверсэв, 2004. — Lk. 117.
  22. ↑ Таблица с количеством боев восстания 1863—1864 гг.. Наша Ніва.
  23. ↑ Польське повстання 1863-1864 рр История военно-окружной системы в России. 1862–1918 - Алексей Безугольный, Николай Ковалевский, Валерий Ковалев
  24. ↑ "LUBELSZCZYZNA W 1863 I 1864 ROKU" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2021. Vaadatud 27. märtsil 2021.
  25. ↑ Гісторыя Беларусі. Ад старажытнасці да XXI стагоддзя. Кароткі нарыс. — Мн.: Лекцыя, 2000.
  26. ↑ [https://genealogia.okiem.pl/powstanies/index.php?sybir=on Genealogia Okiem}
  27. ↑ Польское восстание 1863 // Большая российская энциклопедия : [в 35 т.] / гл. ред. Ю. С. Осипов. — М. : Большая российская энциклопедия, 2004—2017.
  28. ↑ Ковкель И. И., Ярмусик Э. С. Политика царизма после подавления восстания 1863 г. // История Беларуси: С древнейших времён до нашего времени. — Мн.: Аверсэв, 2004.
  29. ↑ Хотеев А. Восстание 1863 года и политика «русификации»
  30. ↑ Долбилов М. Полонофобия и политика русификации в Северо-Западном крае империи в 1860-е гг. // Образ Врага. — М.: ОГИ, 2005.
  31. ↑ Мосолов А. Н. Виленские очерки 1863—1864 гг. (Муравьевское время). — СПб., 1898. — Lk. 27
  32. ↑ Гигин В. Ф. Оклеветанный, но не забытый (Очерк о М. Н. Муравьёве-Виленском) // Нёман : журнал. — Минск, 2005. — Вып. 6. — С. 127—139. — ISSN 0130-7517
  33. ↑ http://www.sobor.by/material.php?article=Za_chto_postradali_nevinnie_gertvi_Muraveva_Prot_Sergiy_Lepin За что пострадали "невинные жертвы Муравьева"? Прот. Сергий Лепин]
  34. ↑ Запіскі Аддзелу гуманітарных навук / Беларуская Акадэмія навук. Кн. 13: Працы Інстытута гістарычных навук. Kd. 5. Ігнатоўскі, У. 1863 год Беларусі / У. Ігнатоўскі. — Мн.: [б. в], 1930. — 274 lk.
  35. ↑ Біч, М. В. К. Каліноўскі і паўстанне 1863 г. у працах беларускіх савецкіх гісторыкаў / М. В. Біч // Весці АН БССР. Серыя грамадскіх навук. — 1989. — № 3. — Lk. 110.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jaanuariülestõus_(1863)&oldid=6567662"