Jaan Soots

Jaan Soots
Kindralmajor Jaan Soots
Sünniaeg	12. märts 1880 Helme vald, Viljandimaa
Surmaaeg	6. veebruar 1942 Solikamsk, NSV Liit
Teenistus	Venemaa keisririik Eesti Vabariik
Auaste	kindralmajor
Juhtinud	I Eesti jalaväediviisi staabi- ja ajutine diviisiülem Sõjavägede Ülemjuhataja Staap
Sõjad/lahingud	Vene-Jaapani sõda Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda
Autasud	Püha Stanislavi ordeni III järk Püha Anna ordeni III järk Püha Anna ordeni II järk Püha Vladimiri ordeni IV järk Vabadusrist I/I Läti Karutapja ordeni 3. järk Läti Karutapja ordeni 2. järk Kotkaristi I klass mõõkadega Valgetähe I klass Eesti Punase Risti I klassi 2. järk Eesti Punase Risti III klass

Jaan Soots VR I/1 (29. veebruar / 12. märts 1880 Küti talu, Helme vald, Valgamaa – 6. veebruar 1942 Ussollagi vangilaager, Solikamsk, NSV Liit) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor) ja poliitik.

Lapsepõlv

Isa Henrik oli taluperemees, kellel oli peres peale Jaani veel neli poega ja kolm tütart.

Läbis aastatel 1888–1891 Helme vallakooli ja 1891–1894 Helme kihelkonnakooli. Väidetavalt osales Jakob Hurda algatatud rahvaluulekogumiskampaanias, saades Hurdalt tänuks raamatu "Wana kandle" 1898–1899 Riia Õpetajate Seminar – 2 klassi.

Sõjaväekarjäär

Astunud II järgu vabatahtlikuna 15. veebruaril 1900 Troitski jalaväepolku.

1. septembrist 1900 kuni augustini 1904 õppis Vilniuse (Vilno) Sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandina (podporutšik).

9. augustist 1904 arvati Soots 7. Samogitia (Žemaitija) grenaderipolku, kust komandeeriti 17. jaanuaril 1905 Mukdeni ohvitseride reservi.

14. aprillil 1905 arvati ta 98. Jurjevi jalaväepolku [25. aprillil kustutati 7. Samogitia (Žemaitija) grenaderipolgu nimekirjast]. Viibis Vene-Jaapani sõja käigus lahingutegevuses Mandžuurias ja 23. novembril 1905 anti talle Püha Stanislavi III järgu orden.

26. märtsil 1906 lõpetas teenistuse Mandžuurias ja arvati 9. mail 1906 tagasi 7. Samogitia (Žemaitija) grenaderipolgu nimekirja. Ülendati leitnandiks (porutšik) 1. novembril 1907.

1910. aasta augustis-septembris sooritas kindralstaabi akadeemiasse sisseastumiseksamid ja arvati 2. oktoobril Keiserlikku Nikolai Sõjaväeakadeemiasse. 11. detsembril samal aastal ülendati staabikapteniks. Teenis eduka õppimisega Püha Anna III järgu ordeni ning sai õigused teenida kindralstaabis. Lõpetas kooli 1913. aasta kevadel (8. mail) esimese järguga.

1913. aasta kevadest teenis Kaasani sõjaväeringkonnas ringkonna staabis, sealhulgas 16. jalaväekorpuse staabis, 186. Aslandusi jalaväepolgu 4. roodu ülemana, ning uuesti 16. jalaväekorpuse staabis, kus sai 28. juulil 1914. nooremadjutandiks.

Esimeses maailmasõjas

19. jaanuaril 1915 "ülesnäidatud vapruse eest sakslaste ja austerlaste vastu" anti talle mõõgad ja lint Püha Anna III klassi ordeni juurde. Sama aasta 2. veebruaril ülendati kapteniks ja arvati kindralstaabi nimekirja.

28. veebruaril 1915 sai ta "tubliduse eest võitluses austerlaste vastu" Püha Stanislavi II klassi ordeni mõõkadega ja 15. märtsil lisati eelmisele Püha Stanislavi III klassi ordenile "tubliduse eest austerlaste vastu võitluses" mõõgad ja lint.

20. juulil 1915 komandeeriti vanemadjutandiks (küll kohusetäitjana) 41. jalaväediviisi staapi. Sama aasta 15. novembrist kuni 22. novembrini komandeeriti ta 7. armee (Vene keisririik) kindral-kortermeistri korraldusel salaülesande täitmiseks Sevastopolisse Musta mere laevastiku lipukapteni käsutusse. Toimetas allveelaevaga vaatlusi Bulgaaria rannikul dessandiks sobiva koha leidmiseks.

21. detsembril 1915 komandeeriti 12. ratsaväediviisi staapi vanemadjutandiks, komandeering lõppes 1. märtsil 1916.

8. veebruaril 1916 anti talle "vahvuse eest" Püha Vladimiri IV järgu orden mõõkade ja lindiga (kavaleriks kinnitatud 27. novembril 1916). Sama aasta 17. aprillil määrati Saraatovi jalaväebrigaadi staapi vanemadjutandiks, sama aasta 22. mail arvati brigaadi staabiülema kohusetäitjaks.

30. mail 1916 määrati 3. Amuuri-äärse jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. Pärast Brussilovi pealetungi 15. augustil 1916 ülendati kindralstaabi alampolkovnikuks (kinnitus 1. detsembril samal aastal).

19. novembril 1916 komandeeriti XI armee staapi staabiohvitseri kohusetäitjaks kindral-kortermeistri alluvuses.

17. veebruaril 1917 nimetatud XI armee õhulaevanduse osakonna staabi adjutandiks. 26. veebruaril 1917 märge: "Andis maakuulamise osakonna varanduse ära" ja samal kuupäeval komandeeriti Kiievisse lendur-vaatlejate kooli kursustele. 10. aprillil lõpetas kursused lendur-vaatleja tunnistusega ning komandeeriti tagasi XI armee staapi.

4. mail 1917 komandeeriti Mogiljovis toimunud maa- ja mereväeohvitseride kongressile, kus viibis kuni 27. maini. 12. juunil (25.06) 1917 komandeeriti Soots ülemjuhataja (sel ajal kindral Brussilov) peastaapi (Stavka), nn ohvitseride ühisuse peakomiteesse, mis asus Mogiljovis. 19. septembril (2.10) 1917 viidi Soots nimeliselt üle Edelarinde staabi nimekirja, kuid sisuliselt jäi ta Peastaabi käsutusse.

Vabadussõjas

1917. aasta sügisest osales 1. Eesti jalaväediviisi loomisel, oli alates 2. detsembrist 1917 (15.12) selle staabiülem ja kuni Johan Laidoneri saabumiseni ka diviisiülema kohusetäitja. 3. aprillil 1918.aastal (16.04) anti talle põrandaaluse Eesti valitsuse poolt polkovniku auaste.

11. novembrist 1918 nimetati ta sõjaministri ajutiseks asetäitjaks (ei jõudnud sellesse ametisse arvatavasti seoses haigusega).

24. detsembrist 1918 nimetati ta operatiivstaabi ülemaks. Seoses sõjavägede kõrgema juhtimise reorganiseerimisega nimetatud 24. jaanuaril 1919 uue struktuuri – ülemjuhataja staabi – ülemaks. 17. septembril 1919 sai kindralstaabi kindralmajori auastme.

15. oktoobril 1919 määratud sõjaministri päevakäsuga (nr 65 §1-1919) Sõjanõukogu liikmeks.

Eesti sõjaväe kõrgem juhtkond 1920. aastal, tagumine rida vasakult: kindralmajor Ernst Põdder, Dr. Arthur Lossmann, kindralmajor Aleksander Tõnisson, polkovnik Karl Parts, polkovnik Viktor Puskar, polkovnik Jaan Rink. Esimene rida vasakult: kindralmajor Andres Larka, kindralmajor Jaan Soots, Sõjavägede Ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner, Admiral Johan Pitka ja polkovnik Rudolf Reimann

6. novembril 1919 määratud Vabadussõja mälestusmärkide kavade läbivaatamise ja auhinna määramise komisjoni liikmeks. 6. detsembrist 1919 kuni 3. veebruarini 1920 osales Nõukogude Venemaaga Tartus peetud rahuläbirääkimiste Eesti poolse delegatsiooni töös.

23. veebruaril 1920 anti talle Vabadussõjas üles näidatud teenete eest Vabaduse Risti I liigi 1. järk. 20. märtsil 1920 vabastati seoses Ülemjuhataja institutsiooni kaotamisega Ülemjuhataja Staabi ülema kohalt. 27. märtsil 1920 arvatud sõjaväe tegevkooseisust välja ning 4. jaanuaril 1921, seoses I Riigikogu liikmeks valimisega, loetud reservis olevaks. Osutus valituks viide esimesse Riigikogu koosseisu Põllumeestekogu nimekirjades.

Pärast Vabadussõda

17. novembrist 16. detsembrini 1924 oli Jaan Soots II Riigikogu esimene abiesimees.

Riigikogu 25. jaanuari 1921 otsusel nimetati Jaan Soots sõjaministriks, 2. augusti 1923 astus Riigikogus toimunud hääletuse tulemusena (langes Juhan Kuke juhitud valitsus) sõjaministri kohalt tagasi. 16. detsembril 1924 nimetatud Laidoneri ettepanekul uuesti Riigikogu poolt Eesti Vabariigi sõjaministriks ning püsis sellel ametikohal kuni 4. märtsini 1927 (seoses Jaan Teemanti valitsuse tagasiastumisega). Jaan Sootsi ministriks oleku perioodil parandati Eesti-Läti suhteid ja sõlmiti kaitseliidu leping. Sõjaministriks oleku esimesse perioodi (aastatel 1921–1923) jäi ka Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuse loomisega tegelemine tagamaks selle käivitumine 1923. aastal.

Aprillis 1934 sai Jaan Sootsist Tallinna linnapea ja maist 1938 kuni detsembrini 1939 oli ta Tallinna ülemlinnapea.

19.07.1932 kuni 01.12.1933 oli Jaan Soots V Riigikogu esimene abiesimees. 1937. aastal osutus Jaan Soots valituks ka Rahvuskogusse ja 1938. aastal ka I Riigivolikogusse.

Tegi kuni vahistamiseni palju ühiskondlikku tööd: Vabadussõja Ajaloo Komitee esimene esimees aastast 1926. Alates loomisest, s.o 1933. aastast, kuulus Reservohvitseride Kesksektsiooni (nimetatud tänapäeval mõnikord ka Tagavaraohvitseride Kesksektsiooniks); Eesti Maakrediitseltsi järelevalve nõukogu esimees aastatel 1931–1934; kuulus Põllutöökotta alates selle loomisest 1932. aastal ning oli selle teine esimees 5. aprillist 1932 kuni 3. juulini 1936. Oli Vabadusristi Vendade Viljandi osakonna esimees ning kuulus ka vabariiklikusse Keskjuhatusse (oli selle esimees alates 1935); kuulus ka Ühistegevuskoja nõukokku (esimees alates 1937) ning osales esimehena Nimede Eestistamise Liidu töös. Kodumaakonnas Viljandimaal osales mainitule lisaks veel Kaitseliidu Sakala Maleva juhatuse töös ja oli Mulkide Selts Tallinnas esimees alates 1934. aastast. Tema eestvedamisel kinkisid Tallinnas elavad mulgid juunis 1939 Helme kirikule suure värvilise vitraažakna, mis 1944. aasta sügisel koos kirikuga hävis.1940. aasta märtsis valis Helme vallavolikogu ta Helme valla aukodanikuks.

Jaan Soots vahistati NKVD poolt 20. septembril 1940 Tallinnas Kreutzwaldi tänaval asunud linnakorteris (praeguse aadressiga Kreutzwaldi 11). 1941. aastal, pärast pikaajalist ülekuulamisprotsessi Tallinnas, veeti Venemaale, kus ta 6. veebruaril 1942 hukkus Ussollagi laagris.

Jaan Sootsi mälestuskivi asub Helme vallas Küti talu õuel.

Isiklikku

Jaan Sootsil oli bibliofiilina huvi haruldaste raamatute vastu ning numismaatikuna Venemaal (alates XV sajandist) ja Balti riikides vermitud müntide vastu. Münte olevat Sootsi kogus olnud pea 1500 ühikut, millest 300 löödud Baltimaades. Lisaks oli Soots ka viljakas publitsist. Soots oli Korp! Sakala vilistlane.

Jaan Sootsi noorema venna Villemi tütre Eleonora poeg oli aastatel 1992–1996 Tallinna linnapea ametit pidanud Jaak Tamm (1950–1999).

Auastmed

• alamporutšik (1904)
• porutšik (1907)
• staabikapten (1911)
• kapten (1913)
• alampolkovnik (1916)
• polkovnik (1918)
• kindralmajor (17.09.1919)

Kirjandus

• Kindral J. Soots asus linnapea kohale. Kaja, 3. mai 1934, nr 102, lk 3.
• Eesti mitmekülgseim mees. Päevaleht, 11. märts 1940, nr 68, lk 5.
• Ajakiri Sõdur 1919, nr 51, lk 1
• Võitleja mitmel rindel. Rahvaleht, 9. märts.1940, nr 59.
• Jaak Pihlak, Mulkide Seltsi esimene vanem kindralmajor Jaan Soots Mulkide almanahh 2004, nr 14, lk 26–27
• Mati Õun, Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid. Tammiskilp. Tallinn, 2001, lk 108
• Jaak Pihlak, "Helme kihelkond ja Vabaduse Risti vennad" Viljandi Muuseumi aastaraamat, 2007, lk 295–298
• Vello Jaska "Eestlased peavad meeles kindralmajor Jaan Sootsi" Lõuna-Eesti Postimees, 15. märts 2005.
• Piret Viljamaa "Riigikogu liikmed"

Välislingid

• Jaan Soots Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

Audiovisuaalsed allikad

Videod

• Ajavaod. Riigi mehed. Jaan Soots (ERR 2016)

Eelnev Ants Piip	Eesti sõjaminister 25. jaanuar 1921 – 2. august 1923	Järgnev Ado Anderkopp
Eelnev Hans Kurvits	Eesti sõjaminister 16. detsember 1924 – 3. märts 1927	Järgnev Nikolai Reek
Eelnev Anton Uesson	Tallinna linnapea alates 1938 ülemlinnapea 1934–1939	Järgnev Aleksander Tõnisson