Ilmar Ojalo

Ilmar Ojalo (1937. aastani Ilmar Odenberg; 27. november (vkj 14. november) 1910 Simititsa, Jamburgi maakond – 30. november 1989 Tallinn) oli eesti maalikunstnik ja restauraator.

Ilmar Ojalo sündis Simititsas Jamburgi maakonnas eesti väljarändajate perekonnas. 1913. aastal kolis Odenbergide pere Tallinna.

1929. aastal lõpetas Ilmar Ojalo Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasiumi ja teenis seejärel aega mereväes. 1931. aastal astus ta Tallinna Tehnikumi, 1932. aastal läks üle Praha Tehnikaülikooli, kus õppis kuni 1936. aastani. 1936–1939 õppis Ilmas Ojalo Helsingis Soome Kunstiühingu kunstikoolis.

1939. aastal esines ta esimest korda kunstinäitusel Soomes ja 1940. aasta märtsis Eestis. 1945–1950 töötas ta Tartu Kunstimuuseumis restauraatorina. 1951. aastal arreteeriti ta Saksa okupatsiooni ajal ajalehtedes ilmunud karikatuuride eest. Ta kandis karistust algul Vasalemma vangilaagris, hiljem Permi oblastis (tol ajal Molotovi oblast).

Pärast vabanemist 1955. aastal sai Ilmar Ojalo kunstnik-restauraatori koha Teadusliku Restaureerimise Töökojas Tallinnas. Aastatel 1961–1963 töötas ta arhitekt-sisekujundajana Eesti Tööstusprojektis, hiljem tegutses lektorina ja harrastuskunstnike juhendajana.

Ilmar Ojalo oli laialdaste kultuurihuvidega isiksus. Ta tegeles kunstiajaloo uurimisega, osales Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurijate ringi tegevuses, kuulus parapsühholoogiahuvilisena Nõukogude Liidu Psühholoogiaseltsi Eesti osakonda, avaldas 1982. aastal brošüüri "Mis on värvusmuusika?" ja esines loengutega.

Kesksel kohal Ilmar Ojalo maaliloomingus olid linnavaated. Tema maalid paistsid silma värske motiivivaliku ja lakoonilise kompositsiooniga.