Mine sisu juurde

Harilik humal

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Humal)
 See artikkel räägib liigist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Humal (täpsustus)

Harilik humal

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Roosilaadsed Rosales
Sugukond Kanepilised Cannabaceae
Perekond Humal Humulus
Liik Harilik humal
Binaarne nimetus
Humulus lupulus
L.
Humalaistandus Saksamaal

Harilik humal (Humulus lupulus) on kanepiliste sugukonda kuuluv kahekojaline mitmeaastane väänduva varrega ronitaim. Vanasti kasutati peamiselt õlle pruulimisel. Humalast oleneb õlle mõru maitse, vahutatavus, lõhn, värvus ja pikem säilivus. [1]

Humalat kasutatakse kesknärvisüsteemi erutuse, ärevuse, uinumisraskuste, unehäirete, väsimuse ja isutuse korral. Rahustav toime on nõrk ning oleneb tööstusliku preparaadi valmistamise tehnoloogiast. Mitmed und soodustavad käsimüügiravimid sisaldavad humalat. Samuti on humalal diureetiline toime.[1]

Kasutuskõlblikud on emasõisikud, mida saab kasutada nii maitseks kui droogiks, humala noored võsud, mida võib süüa ning humala varred on kiudainerikkad.[2]

Harilik humal on mitmeaastane 3–6 m pikkuse ja kuni 1 cm jämeduse varrega rohtne kahekojaline ronitaim. Vars on väänduv ja kattunud kahetipuliste haakjate ronikarvadega.[1]

Lehed on suured, pika rootsuga ja vastakud. Ülemised lehed on ümardunud kuni munajad ning alumised 3- või 5-hõlmased, tömpide hõlmadega, jämedalt saagjate või hambuliste servadega. Alumised lehed on lidus harjaskarvade tõttu karedad, alt heledamad, kattunud hõredate kollakate näärmekarvadega. Abilehed on munajad, terveservalised ning enam-vähem kokku kasvanud.[3]

Õied on rohekasvalged või kollakasrohelised. Emasõied paiknevad tihedalt käbisid meenutavates õisikutes. Viljastamata emasõisikuid nimetatakse rahvapäraselt humalakäbideks (Lupuli strobilus). Humalakäbid on kaetud näärmetega. Isasõisik on pikk, hõre ning mitmeharuline. Õitseb juulis või augustis. Viljad valmivad septembris, oktoobris.[4]

Kuna võsu võib kasvada kuu ajaga ligi 3 meetrit, on ta üks suurima joonkasvukiirusega taimi Eestis (ca 10 cm ööpäevas).

Keemiline koostis

[muuda | muuda lähteteksti]

Viljastamata emasõisikud ehk humalakäbid sisaldavad mõru vaigufraktsiooni (15–30%), millest umbes poole moodustavad atsetüülfloroglutsiinide hulka kuuluvad humalamõruained. Viimased jagunevad α-mõruhapeteks (2–10%; humuloon, kohumuloon, prehumuloon jt) ning β-mõruhapeteks (2–6%; lupuloon, adlupuloon, kolupuloon jt). Humalamõruained on labiilsed ühendid, mis lagunevad droogi kestavamal säilitamisel. Eeterlikku õli sisaldavad peamiselt näärmed (0,5-3%). Põhikomponendiks on mürtseen (30–60%), aga ka humuleen, farneseen, beetakariofülleen. Teistest ainetest on droogis ka flavonoidid (astragaliin, kempferooli ja kvertsetiini mono- ja diglükosiidid jt), sh halkoonid (ksantohumool, isoksantohumool, 6-isopentüülnaringeniin jt), aga ka atsüülfloroglutsinoolid, kumariinid jm.[1]

Humal on taim, mis kasvab Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Valdavalt on tegemist kultuurtaimega, mis looduslikult esineb hajusalt. Eestis esineb rohkem Põhja- ja Kesk-Eestis. Peamiselt leidub ojade ja jõgede kaldatihnikutes ning niisketes metsades.[1]

Kasvatamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Humalat kasvatatakse kõikjal maailmas, kuid suurimad tootjamaad on Saksamaa, Suurbritannia, Venemaa, USA, Austraalia ja Uus-Meremaa[5].

Kasutusviisid

[muuda | muuda lähteteksti]

Droogiks kasutatakse humalakäbisid ehk viljastamata emasõisikuid. Droogiks sobivad vaid rohekaskollased humalakäbid, mis on kogutud pisut enne valmimist alates augusti keskpaigast. Kollakaspruuni värvuse omandanud humalad on üle valminud ja droogiks ei sobi.[1]

Varasemal ajal kasutati droogina ka kuldkollast pulbrit, mis saadi emasõisikute sõelumisel saadud näärmetest. Seda tunti nimetuse Lupulinum järgi.[1]

Humal on nõrgalt rahustava toimega ning pikendab uneaega, samas suurendab uriinieritust. Humalat on kasutatud peamiselt kesknärvisüsteemi erutuse, ärevuse, uinumisraskuste, unehäirete, väsimuse ja isutuse korral. Humala kesknärvisüsteemi mõjustav toime pole aga kuigi kindel, mistõttu kasutatakse teda koos samalaadsete ravimtaimedega nagu palderjan, meliss, veiste-südamerohi jt.[1]

Koos teiste ravimtaimedega kasutatakse humalat ka diureetilise ja valu vaigistava vahendina neerukivitõve, põiepõletiku jm korral. Väikestes kogustes tarvitatuna aitab humala östrogeenne toime vähendada ka menopausiga kaasnevaid öiseid higistamisi.[1]

Humal alandab tõenäoliselt meeste sugutungi, kuid võib naistele mõjuda armurohuna ning on tõenäoliselt ka östrogeenselt aktiivne. Kui humalat manustada mõõdukalt, siis annab elujõudu.[5]

Vanasti kasutati humalat hoopis õlletööstuses. Humala mõruained aitavad kaasa õlle paremale säilivusele. Õlle säilivus paraneb seetõttu, et mõruained sadestavad soovimatuid valkaineid ning pärsivad mikroobide elutegevust. Kolloidne humalavaik soodustab vahu püsimist.[1]

Vesitõmmis: võtta 1–2 spl peenestatud humalaid 1 klaasi keeva vee kohta, lasta vähemalt 45 minutit tõmmata, kurnata ja tarvitada 1/2 klaasi kolm korda päevas ärevuse, erutuse ja söögiisupuuduse, õhtuste uinumisraskuste ja unehäirete korral.[6]

Alkoholitõmmis: 10 g humalaid valada üle 100 g viinaga ja jätta vähemalt nädalaks, aeg-ajalt loksutades, pimedasse seisma: Kurnata jõuliselt pigistades. Tarvitada 40 tilka veega lahjendatult 3 korda päevas maksa- ja sapipõiepõletike korral.[4]

Vastunäidustused on liigne väsimus, unisus ja rasedus ning imetamine. Võib avaldada koostoimeid hormoonravimitega.[4]

Ületarbimisel võib humal tekitada iiveldust, peapööritust, liigset unisust. Kõrvaltoimena võib suureneda uriinieritus.[4]

Ühekordne annus on keskmiselt 0,5–1 g droogi, uinumise soodustamiseks võib võtta 1–2 g. Vedelekstrakti võetakse 0,5–2 ml, tinktuuri 1–2 ml 3 korda päevas.[4]

Teadaolevalt kultiveeriti humalat esimest korda Saksamaal Hallertau piirkonnas aastal 736. Esimest korda kasutati humalat õlletootmises aastal 1079. Humal võeti kasutusele Briti õlletehastes 15. sajandil. Kultiveerimine Ameerika Ühendriikides algas 1629. Sakslased viisid humalakasvatuse 1860. aastatel Hiinasse ja Koreasse ning 1876. aastal Jaapanisse.[5]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Ain Raal (2010). Farmakognoosia. Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 130-131.
  2. Toivo Rautavaara (1998). Kuidas meie taimi kasutada : toitu, maitseaineid ja ravimeid loodusest. Tallinn: Sinisukk.
  3. Oskar Kook, Johannes Tammeorg, Gustav Viibaste (1973). Eesti NSV ravimtaimed. Valgus.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Ain Raal (2003). Taimedes talletuv tervis. Valgus. Lk 33-35.
  5. 5,0 5,1 5,2 S. Piippo, U. Salo, Meelte ja tunnete taimed, Tallinn: Kirjastus Varrak, 2007
  6. Toomas Kukk (2004). Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]