Homöotermia

Homöotermia ehk püsisoojasus (varasemas eesti keeles ka soojaveresus) on teatud selgroogsete (lindude ja enamiku imetajate) võime hoida oma kehatemperatuuri sõltumatuna ümbritseva keskkonna temperatuurist.

Homöotermia vastand on poikilotermia, nende kahe mõiste piirjuhuks on heterotermia.

Homoötermia on homöostaasi üks peamisi eelduseid. Loomade homöotermia saavutatakse üldjuhul metabolismi kiirust muutes; jämedalt võttes võib öelda, et kui ümbritseva keskkonna temperatuur langeb, siis organismi ainevahetus kiireneb, ja vastupidi.

Et homöotermia kui organismide kehatemperatuuri püsimine võib olla ka passiivne, keskkonnatemperatuuri püsimisest põhjustatud, siis et rõhutada erinevust passiivse ja aktiivse temperatuuri hoidmise vahel, eristatakse ektotermiat (passiivne) ja endotermiat (aktiivne).

Vaata ka

• ektotermia
• poikilotermia
• termoregulatsioon