Hołowczyni lahing
| Hołowczyni lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Põhjasõjast | |||
 Vägede paiknemine Hołowczyni lahingus | |||
| Toimumisaeg |
14. juuli ukj 3. juuli vkj 4. juuli rkj 1708 | ||
| Toimumiskoht | Hałoŭčyni alevi all | ||
| Tulemus | Rootsi vägede võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Hołowczyni lahing oli Põhjasõja käigus 14. (3). juulil (Rootsi kalendri järgi 4. juulil) 1708 Rzeczpospolita aladell Hołowczyni alevi all Vene tsaaririigi sõjaväe ja Rootsi sõjavägede vahel toimunud lahing, mille tulemusel purustati Vene väed.
14. ukj (3 vkj) juulil 1708 toiminud lahingus purustasid Rootsi väed kuningas Karl XII juhtimisel venelaste arvuliselt neid enam kui kahekordselt ületava (28 500 meest) armee, mida juhatas Boriss Šeremetev.
1706. aastal olid rootslased suutnud August II Poola troonist loobuma sundida. Vilniuses ja Smarhońis talvitunud Rootsi vägedel oli seejärel plaanis rünnata oma tugevaimat vastast Venemaad. Vene väed olid talvitunud Minski ja Čašniki all. Kuuldes, et rootslased ei liigu mitte otse Moskva peale, vaid suunduvad Biarezina jõe suunas, otsustasid Venemaa vägede juhid Šeremetjev ja Menšikov Dnepri jõe ääres kaitsele asuda. Juuli alguseks olid Vene väed jõudnud Škłoŭ linna alla, vägede parem tiib asus aga Hołowczyni alevi all.
Lahingu käik
[muuda | muuda lähteteksti]Rootsi väed saabusid Hołowczyni alevi alla, kus Vene väe koguhulk oli 40 000 meest. Venelastel oli seal ka kuus suurtükipatareid. Need jõud olid aga Vabiči jõe kallastel asuvate soode poolt kaheks lõigatud. Kuigi sood ei olnud täiesti ületamatud, oli nende läbimine siiski aeganõudev ja vaevaline. Nõnda otsustasid rootslased rünnata vastase vägesid osade kaupa ja need ükshaaval purustada. Lahingut otsustati alustada öösel. Lahingu alguses saadeti väike väesalk pettemanöövrina lahingusse Šeremetjevi vastu, põhijõud suunati aga Repnini ja von der Goltzi vastu. Öö, udu ja vihm varjasid Rootsi vägede liikumise venelaste eest täielikult.
Kell pool kolm avasid rootslaste kahurid venelaste pihta tule, seejärel asusid lahingusse rootslaste trabandid ja ületasid Vabiči. Selle manöövri käigus pidi Karl XII peaaegu uppuma. Kui viis jalaväepolku olid jõe ületanud, alustasid need kell 4:30 rünnakut Repnini vägede vastu. Need ei olnud rünnakut oodanud ja taganesid seega lähedal asuvasse metsa, kust avasid rootslaste pihta tugeva tule. Kell 6:30 olid venelastel padrunid otsas ja rootslased asusid taas rünnakule, sundides Repnini väed põgenema. Põgenemise ajal langes kindralmajor von Schweden. Karl XII otsustas põgenejaid mitte jälitada.[1]
Samal ajal võitlesid omavahel ka Carl Gustaf Rehnskiöldi ja Heinrich von der Goltzi juhitud ratsaväelased. Nähes Repnini lüüasaamist hakkas viimane sissepiiramist kartma ja taganes Mahiloŭ linna. Seda kuuldes taganes ka Šeremetjev.
Lahingu tulemused
[muuda | muuda lähteteksti]Rootslastele avanes vaba tee Dneprini ja nad hõivasid Mahiloŭ linna. Vene väed taganesid Horkisse. John Chambers, Anikita Repnin ja Heinrich von der Goltz anti kohtu alla, kaks esimest mõisteti ka süüdi. Repninile määrati surmanuhtlus, aga pärast võitu Lesnaja lahingus muudeti see ära.[2]
Mälestamine
[muuda | muuda lähteteksti]2008. aastal püstitati lahingu toimumispaika mälestuskivi.[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Энциклопедия военных и морских наук под главной редакцией Леера. Том 2. Спб. 1883.
- ↑ http://zapadrus.su/bibli/geobib/poltava/915-kniga-v-a-artamonova-poltavskoe-srazhenie-glavy-iii-i-iv.html?start=1
- ↑ Sunnefeldt, Bo, «Stora nordiska kriget i karolinska ryttares spår», in Pennan och Svärdet, Svenskt militärhistoriskt bibliotek