Mine sisu juurde

Hipiliikumine

Allikas: Vikipeedia
Hipid Tallinnas (mai 1989)
Hipid 1960. aastatel Chicagos

Hipiliikumine oli noorsoo stiihiline protestiliikumine, mis sai alguse 1960. aastate Ameerika Ühendriikides.

Hipid ehk lillelapsed olid kodanliku tarbimisühiskonna ideaalides pettunud, peamiselt kodanlikest või väikekodanlikest perekondadest pärit noored. Hipide eelkäija oli Beat Generation. Sellele iseloomulik mässulisus ja aktiivne protest asendus hipidel konfliktituse, vägivallatuse ja armastuse kultusega (loosung "Make Love, Not War"). Eeskujusid otsiti idamaisest (zen-budism, hinduism) ja varakristlikust müstikast, sukelduti oma sisemaailma, narkootikumide abil püüti saavutada erilist õndsusseisundit.

Ühiskonnast lahku löönud hipid moodustasid kolooniaid (hipikommuunid), mille liikmed hülgasid üldtunnustatud eluviisi, käitumisnormid ja rõivastuse. Nad propageerisid lihtsust, siirust ja loomulikkust ning täielikku seksuaalset vabadust. Katsetati ka niinimetatud psühhedeelse (narkootikumide põhjustatud elamustest ja visioonidest inspireeritud) muusika, kunsti ja luulega.

Igapäevasesse moestiili tõid hipid pikad juuksed ja kirkad värvid, pärlitest käenöörikesed ja kaelakeed, liibuvad trikoosärgid, alt laienevate püksisäärtega nn trompetpüksid, heegeldatud murumütsid, vestid, maksiseelikud ja platvormkingad, helesinised kulunud teksad ja teksajakid, ruudulised särgid, teksariidest või värvimata linasest riidest õmmeldud pika sanga ja narmastega kotid.[1]

Hipiliikumine Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Hipiliikumine sai Eestis alguse 1960. aastate keskel ja jätkus 1970. aastatel.[2] Kümnendi lõpuaastatel polnud Nõukogude Liidu hipid enam pelgalt Lääne hipiliikumise jäljendajad, vaid omaette võrgustikuline subkultuur, mida ilmestasid släng, kindlad kogunemiskohad, stiilielemendid ja praktikad.[3] Nõukogude hipisid on antropoloog Terje Toomistu kirjeldanud kujuteldava mujaloleku mõiste kaudu, mida tekitasid rokkmuusika mõju, side Lääne noorte- ja popkultuuriga, rändamine mööda Nõukogude Liidu avarusi, aga ka vaimsed praktikad ja psühhoaktiivsed ained.[4]

  1. Hipid www.miksike.ee (vaadatud 06.04.2018)
  2. Marju Meidla, Gennadi Skromnov. Eesti hipiliikumise unustatud avangard – Müürileht, 19. oktoober 2017 (Vaadatud 18.03.2018)
  3. Toomistu, Terje (november 2018). "Nõukogude hipide passiivne protest". Vikerkaar. Vaadatud 14.10.2021.
  4. Toomistu, Terje (2016). The Imaginary Elsewhere of the Hippies in Soviet Estonia. Rmt-s: Dropping out of Socialism: The Creation of Alternative Spheres in the Soviet Bloc. Toim. J. Fürst, J. Lanham: Lexington Books. Lk 41-62.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]