Helios

See artikkel on vanakreeka jumalast; sõna teiste tähenduste kohta vaata artiklit Helios (täpsustus).

Helios (vanakreeka keeles Ἥλιος 'Päike') oli päikesejumal Vana-Kreeka mütoloogias.

Heliost kujutatakse nägusa jumalana, kes oli kroonitud päikesekrooniga. Heliose sünnitas titaan Hyperionile veisesilmne Euryphaessa ehk Theia, keda peetakse kuujumalannaks. Helios on Selene ja Eose vend. Helios juhib iga päev, kuldsesse rüüsse rõivastatuna, oma nelikrakendi üle taevavõlvi hiilgavast lossist kaugel idas, Kolchise lähistel, samavõrra toredasse paleesse kaugel läänes, kus tema lahtirakendatud hobused õndsate saare karjamaal söövad. Koju seilab Helios maailmahoovuse voogudel, mis voolab ümber maailma. Ta ajab oma kaariku ja rakendi kuldsele parvlaevale, mille Hephaistos, tema isa, on tema jaoks meisterdanud. Kaarikut veavad päikeseratsud, kelle nimedeks olid Pyrois, Aeos, Aethon ja Phlegon.

Helios näeb kõike, mis maa peal toimub. Näiteks juhtis ta Demeteri tähelepanu Persephone röövimisele ning rääkis Hephaistosele, et Aphroditel on armusuhe Aresega. Võib-olla just tema aususe pärast sai temast vannete tunnistaja. Kuid kord jäi tal kahe silma vahele see, kuidas Odysseuse kaaslased tema püha veisekarja röövisid. Veiste arv Heliose karjas võrdus päevade arvuga kaheteistkümnes sünoodilises kuus. Veiste arv karjades näitas, et Helios on Suure Jumalanna eestkoste all. Veiste arv on ka Kuu arvude – viiekümne ja seitsme korrutis.

Kui Zeus jumalatele maailmaosad kinkis, polnud Heliost kohal ning ta ei saanud midagi. Zeus kartis, et peab nüüd kõik uuesti jagama, kuna oli Heliose unustanud, kuid päikesejumal aga oli märganud uut saart – Rhodost. Lisaks Rhodosele andis Zeus Heliosele Sitsiilia saare, mis oli gigantidega löödud lahingus viskerelvana merre heidetud. Rhodose saarest saigi tema pärisvaldus. Seal sigitas Helios nümf Rhodega seitse poega ning ühe tütre. Seitse poega viitavad seitsmele nädalapäevale. Rhodose põlisasukateks olid telhiidid. Pärast Zeusi saadetud suurt veeuputust purjetasid telhiinid igasse ilmakaarde, eeskätt Lüükiasse ja loobusid oma nõuetest Rhodose saarele. Nõnda jäidd Rhode ning seitse poega pärast saare merest tõusmist saare ainuvalitsejateks. Poegadest said kuulsad astronoomid. Ainus tütar Elyktrone suri neitsina ja teda kummardati kui pooljumalat. Üks vendadest, Aktis, pagendati saarelt vennatapu tõttu, ta põgenes Egiptusesse, kus rajas Heliopolise linna.

Lapsi oli Heliosel veelgi:

Nümf Naeraga kaks tütart: Phaetusa ja Lampedia, elasid Erytheial, Hispaania saarel ning hoolitsesid Sitsiilias Heliose karjade eest
Clemenega kolm last: Heliades, Phaeton, Astris. Phaeton oli poeg, kes laenas Heliose kaarikut, kuid kaotas selle üle kontrolli. Esmalt juhtis ta rakendi nii kõrgele, et maa peal kõik külma käes värisesid, seejärel maapinnale niivõrd lähedale, et kuumus põllud kõrvetas. Raevuhoos tappis Zeus oma välguga Phaetoni.
Lisaks on veel Heliosel palju lapsi teatud ja teadmata emadega. Mitmeid Heliosele omistatavaid lapsi on peetud ka Zeusi lasteks.

Varastes müütides esines Helios tihti päikese ja kuu võitluse müütides. Rooma mütoloogias omastas Heliose koha Apollon.

Kirjandus

Walter Burkert, 1982. Greek Religion.
Eric Chaline, 2004, The book of gods and godnesses (eesti keelde tõlkinud Andreas Ardus, Koolibri 2005, Jumalate raamat)
Gerhard Fink, Kes on kes antiikmütoloogias, eestikeelne tõlge 2000
Konrad Schauenburg, 1955. Helios: Archäologisch-mythologische Studien über den antiken (Mann)
Robert Graves, The Greek Myths: 1 (eesti keelde tõlkinud Triinu Pakk ja Tänapäev, 2000)
Karl Kerenyi. Apollo: The Wind, the Spirit, and the God: Four Studies
Karl Kerenyi, 1951. The Gods of the Greeks, "The Sun, the Moon and their Family" pp 190–94 et passim.
Smith, William; Dictionary of Greek and Roman Biography and Mythology, London (1873). "He'lios"