Mine sisu juurde

Heinrich Laul

Allikas: Vikipeedia

Heinrich Wilhelm Laul (5. august 1910 Tallinn16. aprill 1991 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane, Tallinna Polütehnilise Instituudi professor, Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (1961).

Lõpetas 1930. aastal Gustav Adolfi Gümnaasiumi, omandas Tallinna Tehnikumi tehnilistel kursustel ehitustehniku kutse. Aastatel 19341936 õppis Tartu Ülikooli tehnikateaduskonnas, 1939. aastal lõpetas cum laude Tallinna Tehnikaülikooli ehitus- ja mehaanikateaduskonna tööstuse- ja tsiviilehituse erialal. EÜS Põhjala vilistlane. Täiendas end matemaatika alal. 1947. aastal kaitses ta Tallinna Polütehnilises Instituudis tehnikakandidaadi väitekirja. 1955. aastal kaitses Leningradi Raudteetranspordi Instituudis tehnikadoktori väitekirja. Sai professoriks 1956. aastal.

1930. aastail osales Kadrioru staadioni varikatuse, Pärnu rannakohviku seenrõdu kandekonstruktsioonide, Maardu fosforiiditehase ja elamute projekteerimisel.

Aastatel 19371940 Tallinna Tehnikaülikoolis tugevuse ja tehnilise mehaanika laboratooriumi vanemassistent ja instruktor-assistent. Aastatel 19401941 oli ta Tallinna Linna Töörahva Saadikute Nõukogu kommunaalmajanduse osakonna peainsener. 1941. aasta suvel oli ta Tallinna kindlustustööde juhte, mistõttu Saksa okupatsioonivõimud karistasid teda selle eest aastaga koonduslaagris. Aastatel 19441946 projekteeris ta Eesti NSV Maanteede Valitsuse insenerina sõjas purustatud sildade asemele uusi maantee- ja raudteesildu.

1946. aastast oli ta seotud Tallinna Polütehnilise Instituudiga: aastatel 19461948 oli ta ehitusmehaanika ja konstruktsioonide kateedri vanemõpetaja ning 19481956 dotsent. Aastatel 19471958 oli TPI ehitusteaduskonna dekaan, 19501975 TPI ehituskonstruktsioonide kateedri juhataja, 19561986 samas kateedris professor ning 19861991 konsultantprofessor.

Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks valiti 1961. aastal mehaanika alal, akadeemik 1989.

Teadustöö

[muuda | muuda lähteteksti]

Raudbetoonkoorikute arvutamismeetodid, silindrilised raudbetoonkoorikud, õhukeseseinalised ja ruumkonstruktsioonid. Avaldas üle 130 publikatsiooni, sealhulgas õpikuid (nt “Raudbetoon” I (1960) ja II (1962)). Tema juhendamisel on kaitstud 26 väitekirja. Avaldas trükisõnas mälestusi õpingu- ja tööaastatest TPIs.

Koos akadeemik Nikolai Alumäega raudbetoonkoorikute uurimissuuna rajaja Eestis; mitme rahvusvahelise ehituskonstruktsioonidealase assotsiatsiooni (IASS jt) liige; NSV Liidu Riikliku Ehituskomitee betoonialaste uuringute nõukogu liige; Eesti NSV TA Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi nõukogu liikmena ehituspoliitika suunajaid; Eesti NSV Riikliku Ehituskomitee raudbetoonikomisjoni esimees ja konsultant keerukate konstruktsioonide projekteerimisel ja ehitamisel; osales Estonia teatri taastamise tehniliste probleemide lahendamisel ning juhendas Tallinna laululava kõlaekraani projekteerimist ja mudelkatsetusi; Eesti Arhitektide Liidu liige; TTÜ õppejõudude ja ametnike kehalise kasvatuse ühingu kirjatoimetaja 19371940, Tallinna Teadlaste Maja liige.

Harrastused

[muuda | muuda lähteteksti]

Muusika, sport, kirjandus.

  • EKABL 1996;
  • EMajBL 2003;
  • ETBL 2005, 2;
  • Heinrich Laulu publikatsioonid 1946–1980. TPI, 1980. 49 lk;
  • Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tln, 1986, lk 152–153, 167–168, 227–229, 233–234, 437–439, 440–442, 456, 479;
  • Ehitusinsenerid TPI–st. Tln, 1986, lk 132–133, 203;
  • Kulbach, V. Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna suurkujud // Insenerikultuur Eestis, 1. Tln, 1992, lk 58–62;
  • Otsmaa, V. Mõtteid Heinrich Laulust // Tallinna Tehnikaülikooli aastaraamat 2000. Tln, 2001, lk 266–268;
  • Tärno, Ü. Pool sajandit professor Heinrich Laulu raudbetoonkoorikute koolkonda // Tallinna Tehnikaülikooli aastaraamat 2003. Tln, 2004, lk 34–40.