Hatškar

Gošavanki kloostris asub üks tuntumaid hatškare. Loodud 1291. aastal meister Poghose poolt

Kaks 16. sajandi Julfa-tüüpi hatškari, eemaldatud Julfa surnuaiast enne selle hävitamist Aserbaidžaani poolt

Hatškarid võivad esineda ka rohkearvuliste rühmadena, nagu näiteks need Noratuzi surnuaias

Nüüdisaegne hatškariraidurite töökoda Jerevani kesklinnas

Hatškar (armeenia keeles խաչքար; sõnadest խաչ hatšh, 'rist' ja քար khar, 'kivi') ehk Armeenia ristikivi on risti kujutisega kivist mälestusmärk või steel, millesse on tihti lisaks risti sümbolile raiutud ka teisi kujutisi, näiteks rosette, botaanilisi ja lintjaid läbipõimuvaid motiive.

Alates 2010. aastast on kõik hatškarid, nende sümbolid ja tegemisoskus võetud UNESCO kultuuripärandi nimistusse.

Kirjeldus

Kõige tavalisemaks sümboliks hatškaril on rosetti või päikest kujutava kettaga ümbritsetud rist. Ülejäänud pind kivil on tihti täidetud oskuslikult viimistletud viinamarja- või granaatõunalehtedest mustrite ja lindikujuliste läbipõimuvate mustritega. Vahel on hatškar ümbritsetud karniisiga, millelt võib leida figuure Piiblist pärinevatest või teistest pühakutest.

Kõige varasemaid hatškare püstitati veel elavatele või juba lahkunud isikutele usuga, et need on hinge lunastuseks. Hiljem on neid püstitatud tähistamaks sõjalist võitu, kirikute valmimist või usuga, et hatškarid pakuvad kaitset loodusõnnetuste eest.

Kõige varasemaid hatškare püstitati tavaliselt surnuaedadesse. Kuid Armeenia hauakivid on siiski enamasti teise kujuga ning hatškare on nende seas vähe.

Ajalugu

Esimesed hatškarid ilmusid 9. sajandil pKr, mil Armeenia kultuur hakkas pärast araablaste ülemvõimu alt vabanemist taas elavnema.

Siiani teadaolevalt kõige vanem hatškar, mis loodi aastal 879, asub Garni linnas ja on pühendatud kuningas Ašot I Bagratuni naisele, kuninganna Katranidele. Kuigi hatškaride taolistest mälestuskividest on olemas ka varasemaid näiteid, peetakse neid siiski veel liiga algelisteks, et neid hatškaridena määratleda. Hatškaride kunsti kõrghetkeks peetakse 12. ja 14. sajandi vahemikku. 14. sajandi lõpus alanud mongolite sissetungi ajal hakkas see kunst jälle taanduma. Taaselustumine toimus uuesti 16. ja 17. sajandil, kuid sellist kunstilist taset nagu 14. sajandil ei saavutatud enam kunagi. Hatškaride meisterdamise traditsioon on säilinud tänapäevani, hatškaride valmistajaid võib leida Armeenias näiteks Jerevanis.

Arvuliselt on teada kokku ligi 40 000 hatškari. Enamik neist on eraldi seisvad, kuid annetuste mälestuseks on neid tehtud ka kloostrite müüridesse.

Kõige paremateks näideteks peetakse kolme hatškari:

• Geghardis asuv 1213. aastal loodud hatškar, tõenäoliselt tegid selle meistrid Timot ja Mkhitar.
• Püha Lunastaja hatškar Haghpatis, selle lõi aastal 1273 meister Vahram.
• Hatškar Gošavankis, selle lõi 1291. aastal meister Poghos.

Hulk häid hatškaride näiteid on paigutatud Jerevani ajaloomuuseumisse ja Etšhmiadzini katedraali ümbrusse. Suurim säilinud hatškaride rühm Armeenias on nn hatškaride väli, mis asub Noraduzi surnuaias Sevani järve läänekaldal. Sealses vanas surnuaias võib näha ligikaudu 900 eri aegadest ja eri stiilides hatškari. Maailma suurim hatškaride rühm asus Aserbaidžaanis Nahhitševani autonoomses vabariigis Julfa linnas. See koosnes peaaegu 10 000 mälestuskivist, millest enamik olid hatškarid, kuid Aserbaidžaani valitsus lasi kivid hävitada.

Hatškarid tänapäeval

Praegusel ajal on hatškarikunst kui Armeenia kultuuri sümbol tõusulainel. Pärast Teist maailmasõda on Poola Armeenia Rahvusühing püstitanud hatškare Armeenia genotsiidi ohvrite mälestuseks Poola linnadesse Wrocławisse, Krakówisse ja Elblągi. Samalaadne armeenia genotsiidi ohvreid mälestav hatškar asub ka Eestis Tallinnas. Hatškaride populaarsust tõstis ka Armeenia vabanemine Nõukogude võimu alt.

Ohustatus

Suur hulk hatškare, mis on loodud ajaloolises Armeenias ja ümbritsevates regioonides, jäävad praegusajal Türgi, Aserbaidžaani, Gruusia ning Iraani valdustesse. Türgis on hatškaride süsteemse hävitamise tulemusel praeguseks säilinud vaid väheseid näiteid ning needki pole korralikult dokumenteeritud. Üks dokumenteeritud rüüstamine toimus Jugha armeenia surnuaias.

Üks allikas väidab, et hatškare lõhutakse, hüljatakse või viiakse Armeeniasse. Põhjused, miks hatškare ümber paigutatakse, on kaunistamise eesmärk, et luua uusi pühapaiku või teha ruumi uutele matmiskohtadele.

Tüübid

Amenaprkitš

Amenaprkitš (Ամէնափրկիչ, 'Püha Lunastaja' või 'Püha Päästja') on hatškaride tüüp, millel on ristil kujutatud ristilöödud Kristust. Selliseid on teada ainult mõned, enamik neist pärineb 13. sajandi lõpust.

Pilte

• 
  Hatškar Gjumrist
• 
• 
  Sanahini kloostri hatškar.
• 
  Hatškar Haghartsini kloostrist Armeenias Dilidžani lähedalt.
• 
  Püha Lunastaja hatškar Haghpatist (1273)
• 
  Erinevad hatškarid Makaravanki kloostris Armeenias.
• 
  Akob Aghi hatškar Hayravanki kloostris
• 
  Nüüdisaegne amenaprkitš-tüüpi hatškar koos kahe teisega Sourp Nshani kirikus Beiruti kesklinnas Liibanonis (2001)
• 
  Tänapäevane hatškar Liibanonis Anteliasis.
• 
  Hatškar Sanahinis
• 
  Keskaegne hatškar Sanahini kloostris (Armeenia) aastal 1902.
• 
  Tänapäevane amenaprkitš-tüüpi hatškar Novi Sadis Serbias
• 
  Suur 13. sajandist pärinev hatškar Mägi-Karabahhis Gandzasari kloostris.
• 
  Tuntud hatškaripaar mälestuskellatorni juures Dadivanki kloostris Mägi-Karabahhis
• 
  Tänapäevane hatškar (2004) Poolas Krakowis.
• 
  Hatškar Gošavankis.
• 
  Nüüdisaegne traditsioonilises laadis hatškar Jerevanis.
• 
  Unikaalne 8. sajandist pärinev ümar ristikivi Armeenias Thalinis, Kuis Sanduhti kabelis