Harku mõis

Harku mõis (saksa keeles Hark) oli mõis Harjumaal Keila kihelkonnas. Endine mõisasüda jääb tänapäeval Harku valda Harku alevikku.

Ajalugu

Liivimaa ordule kuuluvat Harku mõisa (saksa keeles Hark) on esmamainitud 1372. aastal. Keskajal asus kivist väikelinnusena välja ehitatud mõisas Tallinna asekomtuuri residents. 1679. aastal läks mõis Uexküllide valdusse, kes alustasid 18. sajandi algul kahekorruselise barokse peahoone püstitamist.

Põhjasõja ajal, pärast Tallinna piiramist 1710. aastal sõlmiti Harku mõisa härrastemajas sama aasta septembris kapitulatsiooni- ja rahuleping ühelt poolt Vene vägede ning teiselt poolt Rootsi vägede ja kohaliku aadelkonna vahel. See leping lõpetas Põhjasõja Eestimaal, Rootsi kuningas loovutas 1721. aastal Eesti alad Venemaa keisririigile.

1755. aastal mõisa omandanud von Budbergid ehitasid mõisa härrastemaja 1770. aastatel ümber varaklassitsistlikuks. 1836. aastal siirdus mõis von Ungern-Sternbergide valdusse, kui haagikohtunik Otto Woldemar von Budbergi (1773–1833) pärijaks oli tema õe Wilhelmine Margarethe tütar Charlotte von Ungern-Sternberg (sünd Edler von Rennenkampff). 1842. aastal sai Harku, Hüüru, Alavere ja Pikva mõisa omanikuks Peter Andreas Konstantin (Konstant) von Ungern-Sternberg (1815–1872). 1875. aastal müüdi^[1] Harku mõis Ungern-Sternbergide Pürksi liinist diplomaadile ja tiibadjutandile Robert von Ungern-Sternbergile (1845–1908), kelle ajal anti 1875. aastal Harku mõisa härrastemajale praeguseni säilinud uusrenessanslik kuju. Tollal ehitati hoone ka pikemaks.

Alates 1892. aastast mitu korda omanikku vahetanud, Harku mõisa viimase mõisnikuna on ajalukku läinud Hermann von Harpe, kes omandas kinnistu 1912. aasta suvel 300 000 rublaga ja müüs osa mõisast sama aasta sügisel 158 isikule^[1], Peetri aedlinna ehitamiseks. Von Harpe oli mõisa omanik kuni 1919. aastani, mil mõis riigistati.

Eesti riigi loomise järel 1920. ja 1930. aastatel tehti Harku mõisa mitmeid parandusasutusi: parandusmaja alaealistele kurjategijatele (Harku kurikalduvustega poisslaste parandusmaja ehk nn Harku kolonii); Harku Vangla täiskasvanud vangidele; Harku Tööpõlgurite Töölaager tööpõlguritele ja joodikutele.

Vangid pidid töötama turbarabas ja mõisapõllul. Mõisa loomakasvatus- ja põllusaadused andsid lisa vangide toidulauale. Märkimisväärset tulu saadi Harku turbatööstusest^[2], sest riik vajas väga palju kütteturvast. Muuhulgas toimus 1924. aastal Harku vangide streik.

1957. aastast tegutses seal Eksperimentaalbioloogia Instituut, mis oli algul Teaduste Akadeemia ja hiljem Eesti Maaülikooli alluvuses.

Alates 2014. aastast on mõisa omanik BAULA Arendus OÜ.

Mõisaansambel

Harku mõisa teeb väärtuslikuks mitmekülgne ehitusajalooline taust. Mõisa praegune peahoone pärineb 18. sajandi algusest. 1870. aastal toimunud kaasajastamise käigus lisati kahekorruselisele esindushoonele kaks tiiba.

Peahoone fassaadi ilmestavad kergelt eenduvad ühe akna laiused külgrisaliidid ja kolme akna laiune keskrisaliit. Kõiki neid kaunistavad paarispilastrid ja historitsistlikud frontoonid. Tagaküljel eendub keskrisaliit fassaadist rohkem ning sellel on klassitsistlik kolmnurkfrontoon. Teisel korrusel on kõikidel frontoonidel kaaraknad. Hoone parempoolsel otsal on väike veranda.

Sissesõidutee lähedusse ehitati historitsistlikus stiilis kindlusehitist meenutav dekoratiivtornidega tugimüür ja kõrgete paekivist astmikviiludega majandushooned, mille läheduses asuvad ka oletatava 14. sajandist pärit Harku ordulinnuse varemed.

Kõrvalhoonetest on vaatamisväärne historitsistlike viiludega karjakompleks, samuti keskaegset linnust meenutava kahe torniga kasvuhoone maalilised varemed pargis (mõlemad 19. sajandi lõpuosast).

Alles on ka peahoone pikka esiväljakut ääristavad ait ja tall-tõllakuur, kuigi need jäävad tänapäeval veidi puude varju. Mõlema nimetatud hoone fassaade kaunistavad kaaravad. Ka hulk ülejäänud kõrvalhooneid on alles, kuid mitu neist on hiljem ümber ehitatud.

Mõisapark

Pikemalt artiklis Harku mõisa park

Suur 20 ha park oli algselt kujundatud regulaarstiilis. Peahoone esifassaadi ees moodustus siis ringteega piiratud muruväljak ja aiafassaadilt laskusid tiikideni astangulised terrassid. Põhiosas on park siiski säilinud vabakujunduslikus planeeringus ning seda iseloomustab lagendike ja puudegruppide vaba asetus.

Eriti hästi on õnnestunud kujundada peahoonest kagu poole jääv pikk lagendik. 200 meetri pikkuse lagendiku tagaserv on haljastatud lehtpuudega, külgedel on kasutatud eri värvuse ja võrakujuga liituvaid puudegruppe, mille servas kasvavad madalad õitsevad põõsad. Lagendiku serva paigutatud tumerohelise võravärvusega tihedate kuusegruppide, nn kulisside kasutamine suurendab veelgi lagendiku sügavust.

Keset parki laiub 3 ha suurune paese põhjaga mõisatiik koos viie väikse saarekesega; tiik pärineb kunagisest jäänukjärvest. Peter Ludvig Constantin von Ungern-Sternberg lasi järve 19. sajandil ümber kujundada tiigiks. Järve laiendamise ja süvendamise käigus eemaldatud pinnas kuhjati tiigi keskele viieks sildadega ühendatud ja mitmesuguste skulptuuridega kaunistatud saarekeseks.

Harku mõisapargi uhkuseks on juba üle veerandsaja aasta Eesti jämedaim mägivaher. Kui 1976. aastal oli kaheharulise puu kummagi haru ümbermõõt 2 meetrit, siis 2004. aasta suveks oli üks haru murdunud, teise haru ümbermõõt oli rinnakõrguselt 320 cm.