Halluasiit

Halluasiit
halluasiit
Omadused
Mineraaliklass	füllosilikaadid
Värvus	kollane, valge, hall, sinine, roheline, vahel lisandite tõttu ka punane
Tihedus	2...2,65 g/cm³
Kõvadus	2...2,5
Süngoonia	monokliinne
Punktigrupp	monokliinne domaatiline
Kriips	enamasti valge, alati mineraalist heledam
Murdepind	karpjas
Läige	Pärlmutri, vahajas või tuhm
Kristallooptilised omadused
Optiline telg	kaheteljeline
Optiline märk	positiivne
Kaksik­murdumine	0,007
nα	1,553...1,565
nβ	1,559...1,569
nγ	1,560...1,570
nε

Halluasiit on monokliinne silikaatne savimineraalide hulka kuuluv mineraal. Halluasiidi idealiseeritud keemiline valem on Al₂Si₂O₅(OH)₄. Tavaliselt tekib see teiste alumiiniumit ja räni sisaldavate mineraalide hüdrotermilisel moondel, näiteks Utah' aladel tekib see üle rüoliidi voolava vee mõjul. Kuna halluasiit esineb tihti koos dikiidi, kaoliniidi, montmorijoniidi ja teiste savimineraalidega, siis on ainus võimalus selle kindlamaks määratlemiseks mineraali röntgendifraktsioonianalüüs.

Halluasiit tekib basaldi, andesiidi ja rüoliidi murenemisel. Kuna mineraali tekkel mängib olulist osa vesi, on see sagedasem troopikas, kus sademeid on rohkem. Kuna mineraali teket soodustab suur CO₂ sisaldus, siis esineb halluasiit sageli karbonaatsete kivimite läheduses. Mineraal sisaldab sageli lisanditena titaani, kaltsiumit, kaaliumit, naatriumit, rauda, kroomi, magneesiumit, niklit ja vaske.

Mineraali kirjeldas esimesena Pierre Berthier 1826. aastal. Halluasiit sai nimetuse Belgia geoloogi Jean Baptiste Julien d'Omalius d'Halloy järgi. Selle tüüpleiukohaks on Angleur Belgias Liège'i lähistel. Mineraali Eestile lähim esinemiskoht on Tankavaara Soomes.

Halluasiiti kaevandatakse Uus-Meremaal, Belgias, Prantsusmaal ja Kanadas. Tänapäeval valmistatakse sellest portselani, aga varem on seda kasutatud ka nafta krakkimisel katalüsaatorina.