Hallõgija

Hallõgija
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Värvulised Passeriformes;
Sugukond	Õgijalased Laniidae;
Perekond	Õgija Lanius;
Liik	Hallõgija;
Binaarne nimetus
	Lanius excubitor; (Linnaeus, 1758)
	; (ilma lõuna-hallõgijata); Kollane: suvel; Roheline: kogu aasta; Sinine: talvel
Sünonüümid
	Lanius borealis

See artikkel räägib linnust; animafilmi kohta vaata lehte Hallõgija (animafilm)

Hallõgija (Lanius excubitor) on õgijalaste sugukonda õgija perekonda kuuluv lind.

Levik

Hallõgija on levinud Euroopas ja Aasias metsatundrast kuni Kanaari saarteni, Põhja-Ameerikas, Põhja-Aafrikas, Araabias, Kesk- ja Sise-Aasias. Eestis on ta harvaesinev haudelind, kes elab enamasti rabades ning talvitub rannikul. Pärast pesitsusaega ilmub hallõgija poolavatud maastikele.^[2] Hallõgija pesitsusaegset arvukust hinnatakse Eestis 300–600 paarile, talvist arvukust 400–3000 isendile^[3].

Hallõgijal on palju alamliike. Euroopa lõunaosa ja Aafrika alamliigid ühendatakse mõnikord eraldi liigiks lõuna-hallõgija (L. meridionalis). Põhja-Aafrikas elab Lanius excubitor algeriensis, Saharas Lanius excubitor elegans, Araabia poolsaarel Lanius excubitor aucheri; Põhja-Ameerikas elavad Lanius excubitor borealis ja Lanius excubitor invictus; Euroopas elavad Lanius excubitor excubitor, Lanius excubitor homeyeri ja Lanius excubitor leucopterus ning Aasias Lanius excubitor sibiricus, Lanius excubitor bianchii, Lanius excubitor mollis ja Lanius excubitor funereus.

Kirjeldus

Hallõgija on suur õgijalane. Tema üldpikkus on 24 cm ja kaal 68–75 grammi.

Hallõgija seljaosa on ühtlaselt tuhkhall, kõhupool valge või kergelt hallikas. Tiivad on mustad ühe-kahe küüdusega. Tiivaotsad on valge või ookrikarva servaga. Saba on muidu must, aga külgmised tüürsuled on peaaegu üleni valged. Valjasriba, silmaalune ja selle tagune laik on mustad või tumepruunid.^[2]

Hallõgija laul on tasane sädin, sageli kahesilbiline siutsumine.

Eluviis

Hallõgija elutseb suurte põõsastega või hõreda puisturindega maastikul. Oma levila põhjaosas pesitseb ta rabadel, niitudel, jõelammidel ja põõsastega kaetud mäenõlvadel, kõrbes pesitseb ta saksauulimetsas või põõsastikes. Teda võib näha istumas puu või põõsa ladvas, kus ta luurab saaki või ootab muidu.^[2]

Toitumiselt sarnaneb hallõgija kullilistega. Ta sööb valdavalt väikesi linde, pisinärilisi, väikesi roomajaid ja kahepaikseid, vähem suuri putukaid. Saagi torkab ta teravate okste ja astelde otsa või surub oksaharusse. Niimoodi korjab ta endale ka toiduvarusid.^[2]

Pesitsusaeg kestab levila põhiosas aprillist augustini. Levila põhjaossa saabub hallõgija alles juuni algul. Pesa rajab ta tavaliselt 2–7 meetri kõrgusele. Munad on rohekashallid pruunide tähnidega. Kurnas on enamasti 5–7 muna, mida emaslind haub 15 päeva. Isaslind valvab ja kaitseb pesa ning toidab emast. Seejärel toidavad mõlemad vanemad 19–20 päeva poegi. Ränne lõunamaale toimub oktoobris.^[2]