Georges Auric
Ilme
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2023) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Jaanuar 2023) |
Georges Auric [žorž or'ikk] (15. veebruar 1899 Lodève – 23. juuli 1983 Pariis) oli prantsuse helilooja, 1862. aastast Prantsuse Instituudi liige.
Ta õppis Montpellier's klaverit ning seejärel Pariisi konservatooriumis kontrapunkti ja fuugat Georges Caussade'i juures, ka kompositsiooni Schola Cantorumis Vincent d'Indy juures. Heliteoseid hakkas kirjutama 10-aastaselt, oma romanssidega esines juba 15-aastaselt. Ta kuulus 1920. aastail rühmitusse Les Six ning oli koos Francis Poulenciga Igor Stravinski fänn.
1954. aastast oli ta autorikaitseorganisatsiooni president, 1957–1969 L´amore kontsertide president, 1962–1968 Pariisi ooperiühingu (Grand Opera & Comic) peadirigent.
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]- Ooperid "Maslis", "Südame kuningas"
- balletid
- "Tüütud" ("Les facheux") 1924 Monte Carlo
- "Madrused" ("Les matelots") 1925 Pariis
- "Pastoraal" 1926 Pariis
- "Alcina võlud" 1929 Pariis
- "Konkurss" 1932 Monte Carlo
- "Kujutlused" 1934 Monte Carlo
- "Kunstnik ja modell" 1949 Pariis
- "Phydra" 1954 Firenze
- "Helge tee" ("Le chemin de lumière") 1952
- "Kamber" 1955 Pariis
- "Varaste ball" ("Le bal des voleurs") 1960 Nervy
- orkestrile Fokstrott, Nokturn, Süit, Avamäng 1938, Sümfooniline süit 1960, Süit kitarrile orkestriga
- kammeransamblid, Sonaat viiulile klaveriga
- klaveripalu sh Sonaat in F 1931, ekspromptid, 3 pastoraali, Partiita 2 klaverile
- laule sh tsüklid "Põsed õhetavad", "Tähestik lastele"
- muusikat näidenditele ja umbes 75 filmile sh "Moulin Rouge"