Mine sisu juurde

Georg Meri

Allikas: Vikipeedia
Georg Meri 1941. aastal NKVD dokumendis

Georg-Peeter Meri (8. oktoober 1900 Koltšanovo lähedal Peterburi kubermangus10. juuni 1983 Tallinn) oli Eesti diplomaat, kirjandusteadlane ja tõlkija.

Ta oli Lennart Meri ja Hindrek Meri isa. Georg Meri on tuntuks saanud peamiselt William Shakespeare'i näidendite tõlkijana ja šeikspiroloogina, kuid enne teist maailmasõda tegutses ta Eesti Vabariigi välisteenistuses.

Georg-Peeter Meri sündis ning veetis koolieelikuaastad Peterburi kubermangu Uue-Laadoga maakonna Koltšanovo külas sepa ja vesiveski rentniku Otto Meri (6.10.1861–09.01.1942) perekonnas, Georg-Peeter Meri ema Julie-Marie Meri (neiuna Kepper; 17. september 1864 – 1958) oli lõpetanud Peterburi lähedal asunud Peterhofi saksa kooli ja oli olnud noorusaastatel Peterburis guvernant (koduõpetajanna). 1905. aastal asus perekond elama Venemaalt Eestimaale Tallinna, 1915. aastal läksid ta vanemad lahku[1].

Georg Meri vanem vend oli Konstantin Meri (Kostja), kes oli ka Arnold Meri isa, ja noorem vend Peeter, kes suri lapsena.

Georg Meri lõpetas Tallinna Peetri Reaalkooli 1917 ja osales Vabariigi väljakuulutamise ajal Omakaitse tegevuses Tallinnas. 1918. aastal õppis ta Moskva Kommertsinstituudis. Moskvas vangistati ta enamlaste poolt ning oli 1918 septembrist kuni oktoobrini Tšekaa vanglas. Ta osales 1918–1919 Vabadussõjas. Pärast sõja lõppu õppis ta Tondi sõjakooli suurtükiväe aspirantide kursusel, võttis osa 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumisest, Meri lõpetas sõjakooli 1924. aastal lipnikuna. Juba 1919. aastast oli ta ajakirjandustöö kaudu seotud Eesti välisministeeriumi informatsioonibürooga Estur (Eesti Telegraafi Agentuuri eelkäija). Ta töötas Esturis 1919–1920 ning ETA-s toimetajana 1922–1926. Samast ajast alates avaldati tema kirjutisi välispoliitilistel teemadel Timesis ja Manchester Guardianis ning muudes välismaistes väljaannetes. 1920–1921 õppis Meri Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas[2] ja 1921–1923 filosoofiateaduskonnas[2]. 1920. aastal organiseeris ta Noorte Meeste Kristliku Ühingu tegevust Eestis, ta asutas Eesti Kristliku Üliõpilasühingu, Eesti Kristliku Üliõpilasliidu 1922 ja Rahvasteliidu Ühingu Tartus 1922. Ta oli üliõpilasseltsi Liivika liige.

Georg Meri töötas Välisministeeriumi informatsioonibüroo juhatajana 1927–1931. Meri oli 1930 Carnegie sihtasutuse stipendiaat Ameerika Ühendriikides ning õppis Eesti välisministeeriumi stipendiaadina Prantsusmaal Pariisi kõrgemas politoloogia koolis École des Sciences Politiques'is 1931–1933 ning määrati 1933 Eesti Vabariigi saatkonnas Berliinis saatkonna nõunikuks, seejärel töötas 1938 Pariisi saatkonna nõunikuna ning 15. juulil 1938 määrati Välisministeeriumi Väliskaubanduse osakonna direktoriks, kus ta töötas kuni 1940. aasta 24. juulini[3].

Georg Meri ja tema pere küüditati 1941. aasta juuniküüditamise ajal, Meri mõisteti 1941. aasta detsembris Sverdlovskis surma, kuid otsust ei viidud täide. Ta naasis Eestisse 1945. aastal. Ta oli 1946–1947 kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst toimetaja. Uuesti vangistati Meri 1952. aastal, mil ta mõisteti süüdi teenistuskohustuste mittetäitmises ning külmrelva omamises. Meri vabanes vangistusest 1953. aastal.

1953. aastast alates tegutses ta vabakutselise tõlkijana. Meri sai 1970. aastal Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmeks.

Nõukogude ajal sai Georg Meri tuntuks Shakespeare'i teoste tõlkijana ja Shakespeare'i uurijana. Ta oli Rahvusvahelise Shakespeare'i Assotsiatsiooni asutajaliige, Briti Kuningliku Shakespeare'i Ühingu liige ning USA, Saksamaa LV ja Saksa DV Shakespeare'i ühingute liige. Väljasõidukeelu tõttu ei saanud ta osaleda ühelgi välismaal toimunud šeikspiroloogia konverentsil.

Georg Meri suri 10. juunil 1983 Tallinnas, ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Georg Meri abiellus 1926. aasta jõulureedel noarootslannast Alice-Brigitta Engmanniga (27.8.1902–24.12.1986), neil oli kaks last: Lennart-Georg Meri (sündinud 1929 Tallinnas) ja Hindrek-Peeter Meri (sündinud 1934 Berliinis).

  1. Hindrek-Peeter Meri. TAGASIVAATED VEEREVAST VAGUNIST
  2. 2,0 2,1 Album academicum universitatis Tartuensis 1918–1944. II. Tartu 1994. Lk. 1191
  3. 773. Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 190., Riigi Teataja, nr. 81, 26 juuli 1940

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]