Galloitaalia keeled

Galloitaalia keeled
Kõneldakse	Itaalia, San Marino, Šveits, Monaco, Prantsusmaa
Keelesugulus	Romaani keeled
	Galloitaalia keelte teisendite geograafiline levik

Galloitaalia, gallotsisalpiini või lihtsalt tsisalpiini keeled moodustavad suurema osa Põhja-Itaalia romaani keeltest. Need on piemonte, lombardi, emilia, liguuri ja romanjooli keeled. Kuigi enamikus väljaannetes määratletakse veneetsia keelt italodalmaatsia keelte haru osana, rühmitavad nii Ethnologue kui ka Glottolog selle galloitaalia keelte hulka.

Neid keeli kõneldakse ka Alpes-Maritimesi departemangus Prantsusmaal, Ticino kantonis ja Graubündeni kantoni lõunaosas Šveitsis ning pisiriikides Monacos ja San Marinos. Itaalia diasporaa kõneleb neid endiselt mingil määral itaalia immigrantide kogukondadega riikides.

Keldi substraadi ja germaani, peamiselt langobardi, superstraadiga galloitaalia keeled põlvnevad Italia põhjaosas (endine Gallia Cisalpina) kõneldud ladina keelest. Rühmal oli osaliselt hilisantiigist ja varakeskajast tihe keeleline side Gallia ja Reetiaga, läänes ja põhjas kuni Alpideni. Alates hiliskeskajast võttis rühm omaks lõunapoolsete italodalmaatsia keelte erinevaid tunnuseid.

Selle tulemusena on galloitaalia keeltel nii galloromaani keeltele läänes ja loodes (sealhulgas prantsuse, arpitaani, katalaani ja oksitaani keeled) kui ka italodalmaatsia keeltele Kirde-, Kesk- ja Lõuna-Itaalias (veneetsia, dalmaatsia, toskaana, keskitaalia, naapoli, Sitsiilia keeled) iseloomulikud tunnused. Selleks on olnud arutelusid galloitaalia keelte õige rühmitamise üle. Mõnikord on need rühmitatud galloromaani keelte hulka, kuid teised keeleteadlased rühmitavad need italodalmaatsia keelte hulka.

Enamik galloitaalia keeli annab igapäevases kasutuses erineval määral järele itaalia standardkeele piirkondlikele teisenditele. Valdav enamus praegustest kõnelejatest on itaalia keelega diglossaalsed.

Itaalia piirkondlikest keeltest on need enimohustatud, kuna nende piirkonna suuremates linnades (Milano, Torino, Genova, Bologna) kasutavad neid peamiselt eakad.

Ajalugu

Pikemalt artiklites Gallia Cisalpina ja Rooma Itaalia

Geograafiline levik

Selle alamperekonna sees on suurima geograafilise levikuga keel lombardi keel, mida kõneldakse Itaalia Lombardia piirkonnas, Ida-Piemontes ja Lääne-Trentinos. Väljaspool Itaaliat on see laialt levinud Šveitsis Ticino kantonis ja mõnes Graubündeni kantoni lõunapoolses orus.

Emilia keelt kõneldakse ajaloolis-kultuurilises Emilia piirkonnas, mis moodustab osa Emilia Romagnast, kuid ka paljudes külgnevates piirkondades, sealhulgas Lõuna-Lombardias, Kagu-Piemontes, Tortona linna ümbruses, Massa ja Carrara provintsis Toscanas ja Polesines Venetos, Po delta lähedal.

Romanjooli keelt kõneldakse mitte ainult Romagna piirkonnas, mis on Emilia Romagna teine osa, vaid ka Marche maakonna põhjaosas, Kesk-Itaalias.

Piemonte keel viitab keeltele, mida kõneldakse Piemonte piirkonnas ja Liguuria loodenurgas. Ajalooliselt on piemonte keele ala tasandik Lääne-Alpide jalamil, mis lõpeb sissepääsude juures orgudesse, kus kõneldakse oksitaani ja arpitaani keeli. Viimastel sajanditel on keel levinud ka nendesse orgudesse, kus seda räägitakse ka laiemalt kui neid kahte keelt, seega on piemonte keele piir jõudnud Lääne-Alpide veelahkmele, mis on piir Prantsusmaaga.

Liguuri või genova keele kõnepiirkond sarnaneb Genova vabariigi territooriumiga, mis hõlmas suure osa praegusest Liguuriast, ja mõningaid Liguuria piiri lähedal asuvaid mägipiirkondi, Roya jõe ülemine org Nice'i lähedal, Carloforte ja Calasetta Sardiinia lõunaosas ning Bonifacio Korsikal.

Eraldatud teisendid Sitsiilias ja Basilicatas

Galloitaalia keelte teisendeid leidub ka Sitsiilias, vastavalt saare kesk-idaosas, kuhu võeti normannide Sitsiilia-vallutuse (u. 1080-1120) järgsetel aastakümnetel vastu suurel arvul sisserändajaid Põhja-Itaaliast (lombardid). Arvestades möödunud aega ja sitsiilia keele enda mõju kirjeldatakse neid murded kõige paremini kui galloitaalia keeli. Peamised keskused, kus neid murdeid võib tänapäevalgi kuulda, on Piazza Armerina, Aidone, Sperlinga, San Fratello, Nicosia ja Novara di Sicilia. Põhja-Itaalia murded ei säilinud mõnes Catania provintsi linnas, kus tekkisid sel perioodil suured lombardide kogukonnad, nimelt Randazzo, Paternò ja Bronte. Põhja-Itaalia mõju sitsiilia keele kohalikele teisenditele on aga märgatav. San Fratello puhul on mõned keeleteadlased väitnud, et tänapäeva murde aluseks on provansaali keel, kuna see oli kindlus, mida normannide vallutuse alguskümnenditel mehitasid provansaali palgasõdurid (arvestades, et normannidel kulus 30 aastat selleks, et vallutada kogu saar).

Teisi 13. ja 14. sajandist pärit murdeid leidub ka Basilicatas, täpsemalt Potenza provintsis (Tito, Picerno, Pignola ja Vaglio Basilicata), Trecchinas, Rivellos, Nemolis ja San Costantino Albaneses.

Üldine klassifikatsioon

galloitaalia keeled

Vaata ka