Üldine Tolli- ja Kaubanduskokkulepe

GATT-i liikmesriigid

Üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (inglise keeles General Agreement on Tariffs and Trade ehk GATT) oli 1947. aastal sõlmitud rahvusvaheline leping, mille eesmärk oli tollibarjääride vähendamine ja liikmete kaitsmine kaubandusliku diskrimineerimise eest.

Pärast Rahvusvahelise Kaubandusorganisatsiooni (ITO) loomise ebaõnnestumist oli GATT, mis polnud ametlikult institutsioon, kuni 1995. aastani ainus rahvusvahelist kaubandust reguleeriv organisatsioon, mis mängis suurt rolli Teise maailmasõja järgses rahvusvahelise kaubanduse elavnemises. GATT reformiti 1993. aastal ning nimetati ümber GATT 1994-ks. GATT-i tegevus lõppes siis, kui Marrakeši lepingu alusel laiendati ja institutsionaliseeriti GATT 1995. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooniks (WTO), mille üheks lepinguliseks osaks ongi GATT 1994. GATT-i sekretariaat asus Šveitsis Genfis.

Loomine

1930.aastatel valitsenud majanduspoliitiliseks mudeliks oli protektsionism. Riigid kaitsesid sisemaist tööstust välismaise konkurentsi eest suurte tollimaksudega, mis ka pärast sõda olid endiselt 1930. aastate alguse tasemel. Rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimiseks alustati 23 GATT-i asutajaliikme vahel läbirääkimisi, mille tulemusel kehtestati 45 000 tariifisoodustust ja lepiti kokku ajutistes kaubandusreeglites. See kokkulepe soodustustest ja reeglitest koondati lepingusse, mis nimetatigi Üldiseks tolli- ja kaubanduskokkuleppeks (GATT) ning mis jõustus jaanuaris 1948.

GATT-iga sätestatud soodustusi ja reegleid pidi hakkama reguleerima Rahvusvaheline Kaubandusorganisatsioon (ITO). ITO põhikirja mustand kiideti heaks ÜRO kaubanduse ja Tööhõive konverentsil Havannas märtsis 1948. ITO põhikiri oli oma ajastu kohta ambitsioonikas. See pidi lisaks kaubandusele hakkama reguleerima kaubandusleppeid, kasumi ja toodangu reguleerimise lepinguid, rahvusvahelisi investeeringuid, tööhõiveteenuseid ja eeskirju. Kuid selle ratifitseerimine liikmesriikide parlamentides ei läinud läbi: peamiseks vastuväiteks oli, et see sekkuks riigisisesesse majandusse. ITO loomise lõplikuks läbikukkumiseks loetakse 6. detsembrit 1950, kui USA president Harry Truman teatas, et loobub ITO asutamislepingule toetuse otsimisest kongressis. Hoolimata ajutisest loomusest jäi GATT ainsaks rahvusvahelist kaubandust reguleerivaks organisatsiooniks kuni WTO loomiseni 1995.

Tegevus

GATT-i eesmärk oli liberaliseerida ja arendada maailmakaubandust. Sõja järel oli riikide sisepoliitikas majanduse kontrollimisel üsna suur roll, nii tuli leida poliitika, mis ei piiraks riikide suveräänsust sobiva riikliku heaolusüsteemi loomisel ja arengueesmärkide täitmisel, kuid võimaldaks liikuda avatuma rahvusvahelise kaubanduse poole. Hoolimata sellest, et GATT polnud ametlikult institutsioon ning tema haldusvõimekus oli piiratud, oli GATT jõuline ja kohanemisvõimeline organ. GATT toimis läbirääkimisvoorude kaudu, mida peeti kokku 8. Aja jooksul kasvas osavõtvate riikide arv 123-ni ning nende vahelises kaubanduses kaotati enamik kvootidest, alandati märkimisväärselt kaubandustariife ja vähendati ka mittetariifseid piiranguid.

GATT-i tegevus tugines neljale põhimõttele.

1. Iga riik võib kaitsta kodumaist tootmist, kuid üksnes tariifidega. Koguselised piirangud on keelatud.
2. Tariifide ja kaubandustõkete vähendamiseks peetakse läbirääkimisi.
3. Eksportivate või importivate riikide vahel ei tohi teha vahet.
4. Importkaupu ja kohalikke kaupu tuleb siseturul kohelda võrdselt.

Arutelud

Arutelu	Toimumisaeg	Toimumiskoht	Osalejad	Tulemus
Esimene	1946	Genf	23 riiki	vähendati 45 000 tariifi
Teine	1949	Annecy	13 riiki	5000 tariifi soodustused
Kolmas	1950	Torquay	38 riiki	1948. aasta tariife langetati 25%
Neljas	1955–1956	Genf	26 riiki	tariife vähendati 25 miljoni dollari väärtuses
Viies	1960–1962	Dillion	26 riiki	4,9 miljoni dollari ulatuses tariifide soodustuste loomine
Kuues	1964–1967	Kennedy	62 riiki	tariifide soodustused 46 miljoni dollari ulatuses
Seitsmes	1973–1979	Tokyo	102 riiki	tariifide vähendamine 300 miljoni dollari ulatuses
Kaheksas	1986–1993	Uruguay	123 riiki	algas WTO moodustamine, loodi 40% ulatuses soodustusi tariifidele ning põllumajandustoodangule ja vabapääse tekstiilile ning riietele arengumaadest.

Lõpp

GATT osutus edukaks maailmakaubanduse arendamisel ja liberliseerimisel. Pidev tariifide alandamine tagas maailmakaubanduse kiire kasvu – keskmiselt 8% aastas 1950. ja 1960. aastatel. Kuid 1980. aastateks oli selge, et GATT-i lepingupõhine süsteem osutus liiga nõrgaks, et laienevat kaubandussüsteemi hallata. GATT ei katnud või polnud piisav, lahendamaks probleeme teenuste, intellektuaalse omandi, tekstiilitööstuse ja põllumajandusega. Kaubamärki rikkuvate toodete eksportimine oli saanud tohutu ulatuse.

Märk eelseisvatest raskusest oli seitsmes arutelu 1973 Tokyos, kus esimest korda püüti GATT-i reformida. Tokyo arutelu kesised tulemused rahvusvahelise kaubanduse probleemidega tegelemisel ja kaitsemehhanismidega seotud küsimustes kombineerituna 1970. ja 1980. aastate alguse majanduslangustega viisid selleni, et valitsused hakkasid tollitariifide asemel otsima teistsugust kaitset sektoritele, mis kannatasid tugeva välismaise konkurentsi tõttu. Levinumad viisid olid subsiidiumid põllumajanduses ja piirkondlikud kaubanduslepingud. Tokyo voorus otsustasid lepingu osapooled enam mitte GATT-i parandada, vaid viia sisse lisalepingute ehk koodeksite süsteem, millele iga kord kõik liikmed alla ei kirjuta.

1974 sõlmiti GATT-i raames Multifibre'i kokkulepe, mis hakkas määrama piiranguid tekstiili ja rõivaste impordile arengumaadest arenenud riikidesse. Multifibre'i kokkulepe andis võimalusi piirangute kehtestamiseks: see lubas kokku leppida impordi maksimummääras ning pidada kahepoolseid läbirääkimisi imporditaseme määramiseks ja selle kasvuks. Spetsiaalne järelevalveorgan asutati Multifibre'i kokkuleppe täitmise jälgimiseks ning vahendajana tegutsemiseks läbirääkimistel. Peale Multifibre'i kokkuleppe sõlmisid importijad muidki vabatahtlikke kahepoolseid ekspordipiiranguid. Euroopa Liit ja USA piirasid autode ja elektroonika sissevedu Jaapanist, et kaitsta oma turgu. Kuna lepingud sõlmiti kahepoolselt, ei olnud seal vastuolu mitte-diskrimineerimise printsiibiga.

1980. aastate alguseks olid GATT-i liikmed veendunud reformide vajalikkuses. Algas Uruguay voor, mille raames peetud arutelud ja ministrite kohtumised toimusid aastatel 1986–1994. 15. aprillil 1994 kirjutati läbirääkimiste tulemusel Marokos Marrakešis alla lepingule, millega otsustati laiendada ja institutsionaliseerida GATT Maailma Kaubandusorganisatsiooniks (WTO). GATT, mis allkirjastati 1947. aastal, on WTO üks lepinguosaline ja on reformitud kujul kasutusel GATT 1994 nime all. GATT 1994 raames võeti Uruguay voorus vastu ka teenuste vahetamise üldine leping GATS ja intellektuaalse omandiga seotud õiguste kaubanduslike aspektide leping TRIPS. 75 GATT-i liiget olid WTO asutajaliikmed, ülejäänud 52 GATT-i liiget astusid WTO-sse järgmise kahe aasta jooksul.

GATT-i ja WTO peamised erinevused

• GATT oli reeglite kogumik ja mitme osapoole kokkulepe ilma suurema institutsionaalse aluseta. WTO on püsiv institutsioon ja omab sekretariaati.
• GATT oli plaanitud ajutisena, kuigi valitsused käsitlesid seda kui püsivat kokkulepet. WTO on püsivaks loodud.
• GATT-i reeglid kehtisid kaupadele, WTO puhul käsitletakse ka teenuseid, kaubandusega seotud aspekte ning teabe edastamist.
• GATT oli mitmepoolne vahend, aga 1980. aastaks olid mitmed otsused valiva iseloomuga, mitte kõigi osalejatega arvestavad. WTO otsused on seotud kõigi osalejatega.
• WTO vaidluste lahendamise süsteem on lihtsam ja automaatsem, seega tekib vähem seisakuid ja kuhjub vähem probleeme.

GATT ja Eesti

Eesti osales GATT-i juures vaatlejaliikmena alates 19. juunist 1993. 8. märtsil 1994 esitas Eesti Vabariik avalduse GATT-iga liitumiseks. Kuu aja pärast moodustati WTO ja Eesti avaldus vormistati ümber WTO-sse astumise avalduseks. Alates 13. novembrist 1999 on Eesti WTO liikmesriik.

Välislingid

• Riigi Teataja: Üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (GATT 1947) (eestikeelne tõlge)
• Riigi Teataja: 1994. aasta üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (eestikeelne tõlge)