Firenze hertsogkond

	Ducato di Firenze; Firenze hertsogkond 1532–1569
	Lipp Vapp
	Firenze hertsogkond (roheline) aastal 1557.
Valitsusvorm	monarhia
hertsog	Cosimo I
Pealinn	Firenze
Religioon	katoliku kirik
Riigikeeled	itaalia
Rahaühik	floriin
Firenze vabariik	Toscana suurhertsogkond

Firenze hertsogkond (itaalia Ducato di Firenze) oli Itaalia vürstkond Firenze linna ümber Toscanas. Hertsogkond asutati pärast seda, kui keiser Karl V taastas aastal 1530 Medicite võimu Firenzes. Paavst Clemens VII, samuti Medici, nimetas oma sugulase Alessandro de' Medici Firenze vabariigi hertsogiks, muutes seeläbi Firenze vabariigi pärilikuks monarhiaks.

Teine hertsog Cosimo I rajas tugeva Firenze laevastiku ja laiendas oma territooriumi, ostes Elba ja vallutades Siena. Aastal 1569 kuulutas paavst Cosimo Toscana suurhertsogiks. Medicid valitsesid Toscana suurhertsogkonda aastani 1737.

Juured ja põhiseadus

Firenze oli olnud Medicite mitteametliku kontrolli all aastast 1434. Cognaci liiga sõja ajal mässasid firenzelased Medicite vastu, keda siis esindas Ippolito de' Medici, ja taastasid oma vabariigi vabaduse. Pärast vabariigi alistumist Firenze piiramisel tegi Karl V selgesõnalise avalduse, et ainult tema üksi saab määrata Firenze valitsuse. 12. augustil 1530 tegi keiser Medicid Firenze vabariigi pärilikeks valitsejateks (capo).

Paavst Clemens VII plaanis Firenze valitsejaks teha oma sugulase Alessandro de' Medici, kuid tahtis jätta ka mulje, et firenzelased ise valisid Alessandro demokraatlikult oma valitsejaks. Tiitel "Firenze hertsog" valiti seetõttu, et see tõstaks Medici võimu piirkonnas. Aprillis 1532 veenis paavst Firenze valitsevat komisjoni Balíat koostama uus põhiseadus, mis tekitas ametlikult päriliku monarhia. See kaotas igivana signoria (valitava valitsuse) ja gonfaloniere (kaheks kuuks valitava titulaarriigipea) ametikoha ning asendas selle kolme institutsiooniga:

consigliere, kolmeks kuuks valitud neljameheline nõukogu, mida juhtis "Firenze vabariigi hertsog".
48 mehest koosnev senat, mille valis Balía, loodi eesõigusega määrata Firenze raha-, julgeoleku- ja välispoliitikat. Lisaks nimetas senat sõja- ja avaliku julgeoleku komisjone ning Pisa, Arezzio, Prato, Voltera ja Cortona kubernerid ja suursaadikud.
Kahesaja Nõukogu oli kaebuste kohus; liikmesus oli eluaegne.

Alessandro valitsemine

Isegi pärast Alessandro ametisse seadmist jäid keiserlikud väed Firenzesse. Aastal 1535 lähetasid mitmed tähtsad Firenze perekonnad, sealhulgas Pazzid (kes püüdsid Pazzi vandenõuga Lorenzo de' Medicit tappa), Ippolito de' Medici juhtimisel delegatsiooni, paludes Karl V-l Alessandro tagandada. Suureks nördimuseks lükkas keiser kaebuse tagasi. Karlil ei olnud kavatsust tagandada Alessandrot, kes oli abielus Karli poolõe Parma Margarethega.

Alessandro jätkas Firenze valitsemist veel kaks aastat, kuni ta 1. jaanuaril 1537 kauge sugulase Lorenzino de' Medici poolt mõrvati.

Cosimo ametissesaamine ja valitsemine

Kuna Alessandro ei jätnud seaduslikku pärijat, tekkis pärilusküsimus. Firenze võimud valisid Cosimo I. Kuuldes seda uudist, tungis pagendatud Strozzi perekond peale ja üritas Cosimot kukutada, kuid ebaõnnestunult. Cosimo korraldas täielikult ümber Firenze bürokraatia ja halduse. Aastal 1542 lahkusid Firenzes asuvad keiserlikud väed koos Karl V-ga.

Aastal 1548 ostis Cosimo Genova vabariigilt Elba ja tegi sellest uue areneva laevastiku tugipunkti. Cosimo asutas sadamalinna Livorno ja võimaldas linna asukatel nautida usuvabadust. Liidus Hispaania ja Saksa-Rooma riigiga võitis Cosimo 2. augustil 1554 Marciano lahingus Siena vabariiki, mis oli liidus Prantsusmaaga. 17. aprillil 1555 okupeerisid Firenze ja Hispaania Siena territooriumi, mille Felipe II annetas juulis 1557 päriliku läänina Cosimole. Hertsogi perekond kolis aastal 1560 Palazzo Pittisse. Cosimo tellis arhitekt Giorgio Vasarilt Medici panga hooneks Uffizi, jätkates Medici traditsiooni patroneerida kunste. Aastal 1569 ülendas paavst Pius V Cosimo Toscana suurhertsiogiks. Medicite võim jätkus Toscana suurhertsogkonnas kuni perekonna hääbumiseni aastal 1737.