Lään
|
See artikkel räägib ajaloolisest maaõiguslikust mõistest; Rootsi ja Soome haldusüksuste kohta vaata artikleid Lään (Rootsi) ja Lään (Soome) |
Lään ehk feood ehk feodaalvaldus on kõrgematelt valitsejatelt haldamiseks, valdamiseks ja kasutamiseks antud (läänistatud) kinnisvara.
Lääni mõiste sai alguse saksa õigusruumis. Hiljem levis lään kogu keskaegses õigusruumis kasutatava maaõigusliku mõistena. Esialgu nimetati lääni benefiitsiks: tähtajaliseks kasutamiseks vasallile antud maa või muu vara. 10.–12. sajandil muutusid läänid päritavateks. 13. sajandil kujunes välja lääniõigus. Lääniõiguse seaduslikud alused on kirja pandud Saksi peeglis (saksa keeles Sachsenspiegel) aastal 1227. Saksi peegel kehtis keskajal Põhja-Saksamaal, Eestis kuni Liivimaa õiguspeegli kehtestamiseni 1337.
Lääne jagasid süseräänid, kes olid omal maal kõrgeimad võimukandjad: kuningas, vürst, hertsog, samuti senjöörid: suurfeodaalid, korporatsioonid, kloostrid, linnad.
Lään anti vasallile kui madalamal astmel seisvale feodaalile haldus- või sõjaliste teenete eest koos sellel maa-alal elavate talupoegadega ja muude tuluallikatega. Üksnes meesliinis pärandatav lääni nimetati meeslääniks. Vahel läänistati ka linnu või kuulus linn koos seda ümbritseva maaga lääni koosseisu.
Eestis läänistati linnadest Haapsalu, Narva, Paide ja Viljandi.
Saksamaal kehtis läänisüsteem 15. sajandi lõpuni. Eestis kadus läänisüsteem tunduvalt hiljem, alles aastal 1783 muudeti läänid Venemaa keisri ukaasiga alloodideks.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Valdemar-Eriku lääniõigus
- pärusvaldus ehk allood (allodium)