Mine sisu juurde

Euroopa Liidu energiapoliitika

Allikas: Vikipeedia

Euroopa Liidu energiapoliitika, mõnikord viidatud terviklikult kui Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika, on poliitikaraamistik Euroopa Liidu energeetikavaldkonnas[1], mille õiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 194[2].

Euroopa Liidu energiapoliitika peamisteks eesmärkideks on Euroopa energiaallikate mitmekesistamine, energia vaba liikumise tagamine Liidu siseturu raames, energiaimpordist sõltuvuse vähendamine, vähese CO2 heitega majanduse suunas liikumine ning energiasüsteemi ümberkujundamise hoogustamine ja seeläbi konkurentsivõime parandamine[1]. Need eesmärgid toetuvad Euroopa Komisjoni poolt 2015. aastal avaldatud energialiidu strateegia viiele sambale[3], milleks on

  • energiajulgeolek,
  • täielikult integreeritud energia siseturg,
  • energiatõhusus,
  • majanduse CO2 heite vähendamine,
  • teadusuuringud ja innovatsioon.

Euroopa Liidu ühtlustatud ja kooskõlastatud tegutsemine toetab jätkusuutliku energiasektori loomist, millest saavad kasu tarbijad, majandus ja meie planeet. Kontinentaalsel ja rahvusvahelisel tasandil tehtav koostöö organisatsioonide, piirkondade ja riikidega on oluline, et tagada energiaprobleemidele lahenduste leidmine ning usaldusväärse ja konkurentsivõimelise energiaturu rajamine[4].

Kuigi on tehtud samme liikumaks liiduülese ühise energiapoliitika suunas, ei ole käesolevalt tegemist täielikult jagatud pädevuse alusel toimiva poliitikavaldkonnaga, vaid see tugineb suurel määral liikmesriikide vahelisele solidaarsusele[1]. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 194 lõige 2 tagab igale liikmesriigile õiguse määrata kindlaks nii tingimused oma energiavarude kasutamise ja energiavarustuse üldstruktuuri osas kui ka valikud erinevate energiaallikate vahel[2].

Kui rääkida lahendustest Euroopa Liidu energiapoliitikas, tõuseb järjest selgemalt esile tarnijate ja tarneallikate mitmekesistamine. Varustuskindluse osas pälvib tähelepanu nii vedeldatud maagaasi (LNG – Liquified Natural Gas) laialdasem kasutamine kui ka Lõunakoridori kontseptsioon, mis peaks tagama sõltumatuse suurtarnijatest maagaasi Kaspia regioonist Euroopa Liitu tarnimisel[5]. Ka vesinik ja sellega seotud tehnoloogiad on käesolevalt keskseks märksõnaks, kui räägitakse Euroopa energiaprobleemide lahendustest. Euroopa Liit, liikudes järk-järgult eemale fossiilkütuste tarbimisest ja nendest sõltumisest, asetab vesiniku võtmerolli olukorrast edukalt väljumiseks ning 2050. aastaks süsinikneutraalsuse saavutamiseks[6].

Euroopa Komisjoni energeetikavolinik aastatel 2019–2024 on Kadri Simson, kes kuulub Euroopa rohelise kokkuleppe volinikerühma[7].

Euroopa energialiit

[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa energialiit on liikmesriikide vaheline raamstrateegia ja üks osa Euroopa Liidu strateegilisest tegevuskavast[8][9], mille Euroopa Komisjon esitas 25. veebruaril 2015 Euroopa Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide taotlusel[3]. Strateegia alusel tagatakse Euroopa ja selle elanike varustamine taskukohase, turvalise, kestliku ja konkurentsivõimelise energiaga[10]. Energialiidu strateegia elluviimine algas 2016. aastal, mil Euroopa Komisjon esitas õigusaktide ettepanekute paketi nimega "Puhas energia kõikidele eurooplastele". Sellele järgnesid arutelud ja läbirääkimised, mis päädisid 2019. aasta mais kõigi õigusaktide vastuvõtmisega ja seeläbi energialiidu loomise lõpuleviimisega.[3]

Miks on Euroopa energialiitu vaja?

[muuda | muuda lähteteksti]

Ühise koostöö ja koordineeritud tegevuse alusel suudab toimiv Euroopa energialiit süsteemselt ja efektiivselt reageerida Euroopa Liidu peamistele väljakutsetele energia valdkonnas. Nendeks on vananeva energiataristu ajakohastamine, Liidu energiaturgude integreerimine, riiklike energiahindade kooskõlastamise tagamine, maailma suurima energiaimportijana energiasõltuvuse vähendamine ja kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050, kus viimase puhul on energiaga seotud heitkoguste vähendamine üks põhimeetmetest[3].

Energialiidu loomise ajaline raamistik

[muuda | muuda lähteteksti]

2014

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 26. juuni – Euroopa Ülemkogu kohtumisel kinnitati energialiidu loomine Euroopa Liidu strateegiliseks eesmärgiks[11]
  • 24. oktoober – Euroopa Liidu liikmesriikide juhid leppisid kokku ambitsioonikas kliima- ja energiapoliitika raamistikus aastani 2030[12]
  • 18. detsember – Euroopa Liidu liikmesriikide juhid palusid Euroopa Komisjonil esitada ettepanek Euroopa energialiidu loomiseks[13]

2015

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 25. veebruar – Euroopa Komisjon esitas energialiidu paketi[3]
  • 5. märts – esimene arutelu transpordi, telekommunikatsiooni ja energeetika nõukogus Euroopa Komisjoni ettepaneku üle[14]
  • 6. märts – arutelu Euroopa Liidu keskkonnaministrite vahel Euroopa Komisjoni ettepaneku üle[15]
  • 19. märts – Euroopa Ülemkogus lepiti kokku energialiidu loomise esimestes sammudes[16]
  • 8. juuni – Euroopa Liidu Nõukogu võttis vastu järeldused energialiidu rakendamise kohta[17]
  • 26. november – Euroopa Liidu Nõukogu võttis vastu järeldused energialiidu juhtimisstruktuuri kohta[18]
  • 12. detsember – Pariisi kliimakokkuleppe saavutamine[19]
  • 17. detsember – Euroopa Ülemkogu hindas esimest korda energialiiduga seotud edusamme[20]

2016

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 17. märts – Euroopa Ülemkogu rõhutas kohustust vähendada Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heidet[21]
  • 6. mai – Euroopa Liidu Nõukogu võttis seisukoha energiakokkuleppeid puudutava teabevahetuse mehhanismi loomise osas (üks energialiidu strateegia nurgakividest)[22]
  • 20. oktoober – Euroopa Ülemkogu kutsus üles energialiitu välja kujundama ja rakendama 2018. aastaks[23]
  • 5. detsember – Euroopa Liidu Nõukogu arutas määruse eelnõu, milles käsitletakse gaasivarustuskindluse tagamise meetmeid kogu Euroopa Liidus[24]

2017

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 27. veebruar – Euroopa Liidu Nõukogu ministrid andsid tagasisidet Euroopa Komisjoni seadusandlikule paketile "Puhas energia kõikidele eurooplastele“[25]
  • 27. aprill – Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament saavutasid ajutise kokkuleppe gaasivarustuskindluse tagamise meetmete kohta muudetud määruse suhtes[26]
  • 26. juuni – Euroopa Liidu Nõukogu ministrid leppisid kokku ühises seisukohas üldist suuremat energiatõhusust[27] ja hoonete energiatõhusust[28] käsitlevate direktiivide suhtes
  • 26. juunis – Euroopa Liidu Nõukogu võttis vastu energiamärgistuse määruse[29]
  • 9. oktoober – Euroopa Liidu Nõukogu võttis vastu gaasivarustuskindluse määruse[30]
  • 19. detsember – Euroopa Loodu Nõukogu võttis seisukoha puhta energia paketi ettepanekute osas[31]
  • 19. detsember – Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik Eesti saavutas kokkuleppe Euroopa Parlamendiga hoonete energiatõhusust käsitleva direktiivi osas[32]

2018

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 31. jaanuar – Euroopa Liidu suursaadikud kinnitasid hoonete energiatõhusust käsitleva direktiivi osas saavutatud kokkuleppe[33]
  • 14. mai – Euroopa Liidu Nõukogu võttis vastu hoonete energiatõhusust käsitleva direktiivi[34]
  • 11. juuni – Euroopa Liidu Nõukogu ministrid leppisid omavahel kokku Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) rolli ajakohastamises[35]
  • 27. juuni – Euroopa Liidu Nõukogu kinnitas saavutatud kokkuleppe Euroopa Parlamendiga taastuvenergia direktiivi osas[36]
  • 29. juuni – Euroopa Liidu Nõukogu kinnitas saavutatud kokkuleppe Euroopa Parlamendiga energialiidu juhtimist käsitleva määruse osas[37]
  • 4. detsember – kolme puhta energia paketti kuuluva dokumendi seadusandliku menetluse viimase etapi lõpuleviimine[38]
  • 5. detsember – ELi suursaadikud toetavad elektrienergia varustuskindlust käsitlevaid uusi norme[39]
  • 12. detsember – Euroopa Liidu Nõukogu saavutas Euroopa Parlamendiga kokkuleppe Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) ajakohastamise suhtes[40]
  • 19. detsember – Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik Austria saavutas Euroopa Parlamendiga kokkuleppe uute Euroopa elektrituru normide osas[41]

2019

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 18. jaanuar – Euroopa Liidu Nõukogu kinnitas Euroopa Parlamendiga saavutatud kokkuleppe Euroopa elektrituru reformi kohta[42]
  • 30. jaanuar – Euroopa Liidu energiatõhususnorme kohandati Brexiti eel[43]
  • 13. veebruar – Euroopa Liidu Nõukogu saavutas Euroopa Parlamendiga kokkuleppe gaasidirektiivi normides, mida kohaldatakse kolmandatesse riikidesse viivate ja sealt tulevate gaasi torujuhtmete suhtes[44]
  • 15. aprill – Euroopa Liidu Nõukogu võttis vastu gaasidirektiivi uued normid ja laiendas seeläbi Euroopa Liidu õigusnorme[45]
  • 22. mai – Euroopa Liit on viinud lõpule oma energiapoliitika raamistiku uuendamise ja võtnud vastu viimased paketi "Puhas energia kõikidele eurooplastele" õigusaktid[46]
  • 25. juuni – Euroopa Liidu Nõukogu võttis vastu järeldused energiasüsteemide tuleviku kohta energialiidus[47]

Energialiidu seisukorra aruanded

[muuda | muuda lähteteksti]

Läbipaistvuse tagamiseks avaldab Euroopa Komisjon korrapäraseid aruandeid energialiidu panuse kohta Euroopa Liidu pikaajaliste eesmärkide saavutamisse ning kokkuvõttena esitletakse saavutatud edusamme energialiidu viie mõõtme vaates. Samuti tuuakse esile, kuidas NextGenerationEU taastamiskava toetab Euroopa riike Euroopa Liidu rahastamisprogrammide kaudu. 2021. aasta 23. aprilli seisuga on avaldatud neli aruannet: esimene 2015. aastal, kaks järgmist 2017. aastal ning neljas 2019. aastal. Energialiidu seisukorra aruandeid täiendavad raportid ja lisad, sealhulgas riiklike kliima- ja energiakavade (NCEPs – national climate and energy plans) individuaalsed hinnangud, milles analüüsitakse iga riigi panust Euroopa Liidu 2030. aasta energia- ja kliimaeesmärkide saavutamisse[10].

2018. aastal jõustunud juhtimismääruse alusel peavad Euroopa Liidu liikmesriigid kirjeldama ja presenteerima riiklike energia- ja kliimakavade kaudu, kuidas nende tegevus toetab energialiidu eesmärkide saavutamist ja kohustuste täitmist. Aruandmiskohustus juhtimismehhanismi raames hõlmab kümneaastaseid perioode ning esimesed riiklikud kavad koostatakse ajavahemiku 2021–2030 kohta[48]. Määruse rõhk ei ole ainult liikmesriikide aruandmiskohustusel, vaid Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide ning liikmesriikidevaheliste koostöövõimaluste esiletoomisel. Samuti võetakse määruses arvesse liikmesriikide võimalusi ja nende piires panustamist energialiidu strateegia tulemuslikkusesse[10].

Eesti seisukohad Euroopa Liidu energiapoliitikas

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti jaoks on olulised kõik Euroopa Liidu energiapoliitika raamistikus välja käidud ideed ja mõtted, ent tähtsamad neist on energia siseturu ja selle tõhusat toimimist toetava taristu väljaarendamine[49] ning energiajulgeoleku käsitlemine ja tagamine Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika osana[5].

Ühise energia siseturu loomist toetavad märksõnad on

  • võrdne konkurents energiaturul, kus Euroopa Liidu sees on loodud energiaühendused ja võrdsed tingimused energiatootjatele ressursimahukuse vähendamiseks,
  • keskkond ja energiatõhusus, kus suurendatakse taastuvenergia allikate osakaalu lõpptarbimises, et leevendada keskkonnamõjusid ja aidata kaasa energia varustuskindluse tagamisele,
  • energiainfrastruktuuri ühishuviprojektid (PCI – Projects of Common Interest), mis võimaldavad liikmesriikidel teha energiaalast koostööd, saavutamaks poliitikaraamistikus kokkulepitud eesmärke[49].

Energiajulgeoleku tagamisel on Eesti jaoks kõige olulisemal kohal Läänemere energiaühenduste kava (BEMIP – Baltic Energy Market Interconnection Plan), mis kiideti 2009. aastal Euroopa Komisjoni ja kaheksa Läänemere äärse liikmesriigi poolt heaks. Samamoodi oluline on ka Põhja-Balti elektrituru väljaarendamine, et välistada isoleeritud Balti energiaturu mulli tekkimist. Selle näideteks on 2014. aasta veebruaris Eesti ja Soome vahele rajatud elektrikaabel EstLink 2 ning 2019. aastal Soome ja Eesti vahele rajatud gaasiühendustoru ja terminal Balticconnector. Viimane neist oli kantud ka Euroopa Liidu prioriteetsete ühisprojektide (PCI) nimekirja[5].

Strateegia "Eesti 2035" raames on esitatud eesmärk minna üle kliimaneutraalsele energiatootmisele, tagades energiajulgeolek. Tegemist on reformikimbuga majanduse ja kliima muutmisvajadusete kogumist, mis toetub ka ÜRO seatud säästva arengu eesmärkidele. Planeeritud tegevustena on täitmisel:

  • põlevkivienergeetika osakaalu järkjärguline vähendamine (eestvedaja: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium),
  • põlevkivienergeetikast väljumist toetava teenuste paketi rakendamine Ida-Virumaal (eestvedaja: Rahandusministeerium),
  • uute kliimaneutraalsete energia tootmis- ja salvestuslahenduste arendamine ja kasutuselevõtmine (eestvedaja: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium),
  • energiaga varustamise alternatiivide kaalumine ja valimine (eestvedaja: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium),
  • taastuvenergia osakaalu kasvu toetava tasakaalu saavutamine julgeoleku-, keskkonnakaitse- ja elanike huvide vahel (eestvedaja: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium)[50]

Õigusliku aluse erisätted

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Euroopa Liidu energiapoliitika õiguslik alus tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 194, on sellega seotud või mõjutavad seda poliitikat ka erisätted:[1]

  • Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114: energia siseturg,
  • Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 122: energiavarustuskindlus,
  • Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 170–172: energivõrgud,
  • Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 216–218: energiaalane välispoliitika,
  • Euroopa Liidu toimimise lepingu protokoll nr 37: kivisüsi,
  • Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping: tuumaenergia.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Ciucci, Matteo. "Energiapoliitika: üldpõhimõtted". Euroopa Parlament. Vaadatud 22. aprill 2021.
  2. ↑ 2,0 2,1 "ELT C 326. Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon". EUR-Lex. Vaadatud 22. aprill 2021.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Energialiit". Euroopa Ülemkogu, Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 22. aprill 2021.
  4. ↑ "Energia". Euroopa Liit. Vaadatud 22. aprill 2021.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 "Eesti Euroopa Liidus". Välisministeerium. Vaadatud 23. aprill 2021.
  6. ↑ "In focus: Hydrogen – driving the green revolution". European Commission. Vaadatud 23. aprill 2021.
  7. ↑ "Komisjoni volinikud. Kolleegium (2019-2024)". Euroopa Komisjon. Vaadatud 22. aprill 2021.
  8. ↑ Bassot, Étienne; Hiller, Wolfgang. "The Juncker Commission's ten priorities. State of play in autumn 2018" (PDF). European Parliament. European Parliamentary Research Service (EPRS). DOI:10.2861/50748. Vaadatud 22. aprill 2021.
  9. ↑ "Uus strateegiline tegevuskava. 2019-2024" (PDF). Euroopa Ülemkogu. Vaadatud 22. aprill 2021.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 "Energy Union". European Commission. Vaadatud 22. aprill 2021.
  11. ↑ "European Council, 26-27 June 2014". European Council, Council of the European Union. Vaadatud 23. aprill 2021.
  12. ↑ "European Council, 23-24 October 2014". European Council, Council of the European Union. Vaadatud 23. aprill 2021.
  13. ↑ "Cover Note (EUCO 237/14)" (PDF). European Council. Vaadatud 23. aprill 2021.
  14. ↑ "Transport, Telecommunications and Energy Council, 5 March 2015". Council of the European Union. Vaadatud 23. aprill 2021.
  15. ↑ "Environment Council, 6 March 2015". Council of the European Union. Vaadatud 23. aprill 2021.
  16. ↑ "European Council, 19-20 March 2015". European Council. Vaadatud 23. aprill 2021.
  17. ↑ "Transport, Telecommunications and Energy Council, 8 June 2015". Council of the European Union. Vaadatud 23. aprill 2021.
  18. ↑ "Transport, Telecommunications and Energy Council, 26 November 2015". Council of the European Union. Vaadatud 23. aprill 2021.
  19. ↑ "Paris Agreement on climate change". European Council, Council of the European Union. Vaadatud 23. aprill 2021.
  20. ↑ "European Council, 17-18 December 2015". European Council. Vaadatud 23. aprill 2021.
  21. ↑ "European Council, 17-18 March 2016". European Council. Vaadatud 23. aprill 2021.
  22. ↑ "Transport, Telecommunications and Energy Council, 6-7 June 2016". Council of the European Union. Vaadatud 23. aprill 2021.
  23. ↑ "Euroopa Ülemkogu, 20.–21. oktoober 2016". Euroopa Ülemkogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  24. ↑ "Nõukogu (transport, telekommunikatsioon ja energeetika), 1.–5. detsember 2016". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  25. ↑ "Nõukogu (transport, telekommunikatsioon ja energeetika), 27. veebruar 2017". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  26. ↑ "Tihedam koostöö ning tugevdatud solidaarsus gaasivarustuskindluse tagamiseks". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  27. ↑ "Suurem energiatõhusus: ELi kliima- ja energiaeesmärkide täitmisel edusammude tagamine". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  28. ↑ "Energiatõhusad hooned: suurem energiasääst ja paremad elutingimused". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  29. ↑ "Nõukogu (transport, telekommunikatsioon ja energeetika), 26. juuni 2017". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  30. ↑ "Tihedam koostöö ning tugevdatud solidaarsus gaasivarustuskindluse tagamiseks". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  31. ↑ "Transpordi, telekommunikatsiooni ja energeetika nõukogu istung, 18. detsember 2017". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  32. ↑ "Energiatõhusad hooned – eesistujariik jõudis Euroopa Parlamendiga esialgsele kokkuleppele". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  33. ↑ "Energiatõhusad hooned: ELi suursaadikud kinnitavad kokkuleppe". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  34. ↑ "Energiatõhusad hooned: nõukogu võttis vastu muudetud direktiivi". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  35. ↑ "ACER: nõukogu lepib kokku seisukohas, eesmärgiga ajakohastada Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti rolli". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  36. ↑ "Taastuvenergia: nõukogu kinnitab Euroopa Parlamendiga saavutatud kokkulepet". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  37. ↑ "Energialiidu juhtimine: nõukogu kinnitab Euroopa Parlamendiga saavutatud kokkuleppe". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  38. ↑ "Energiatõhusus, taastuvad energiaallikad, energialiidu juhtimine: nõukogu võttis vastu 3 puhta energia dokumenti". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  39. ↑ "Uued ELi normid parandavad elektrienergia varustuskindlust kriisiolukordades". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  40. ↑ "Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet saab uue õigusraamistiku: eesistujariik saavutas Euroopa Parlamendiga esialgse kokkuleppe". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  41. ↑ "Euroopa elektrituru normidega valmistutakse energiasüsteemi ümberkujundamiseks: saavutati esialgne kokkulepe eesistujariigi ja Euroopa Parlamendi vahel". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  42. ↑ "Nõukogu kinnitas kokkuleppe suurendada konkurentsi Euroopa elektriturul ja muuta see tarbijakesksemaks". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  43. ↑ "ELi energiatõhususnormide kohandamine Brexiti eel". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  44. ↑ "Gaasidirektiiv: esialgne kokkulepe uute normide suhtes, mida kohaldatakse kolmandatesse riikidesse viivate ja sealt tulevate gaasi torujuhtmete suhtes". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  45. ↑ "Nõukogu võttis vastu gaasidirektiivi muudatusettepaneku: ELi õigusnormide kohaldamist laiendatakse kolmandatesse riikidesse viivatele ja sealt tulevatele gaasi torujuhtmetele". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  46. ↑ "Puhas energia kõigile: nõukogu võtab vastu ülejäänud õigusaktid elektrituru ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti kohta". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  47. ↑ "Nõukogu määrab kindlaks energiasüsteemide tulevikku puudutavad põhimõtted ja prioriteedid energialiidus". Euroopa Liidu Nõukogu. Vaadatud 23. aprill 2021.
  48. ↑ "Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1999, 11. detsember 2018, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (EMPs kohaldatav tekst)". EUR-Lex. Vaadatud 23. aprill 2021.
  49. ↑ 49,0 49,1 "Euroopa Liit". Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. aprill 2021. Vaadatud 23. aprill 2021.
  50. ↑ "Lähme üle kliimaneutraalsele energiatootmisele tagades energiajulgeoleku". Eesti Vabariigi Valitsus. Vaadatud 23. aprill 2021.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Euroopa_Liidu_energiapoliitika&oldid=6562492"