Ettevaatamatus (karistusõigus)
Ettevaatamatus on üks süüteo subjektiivse koosseisu tunnustest.[1] Subjektiivse koosseisu tunnused kirjeldavad teo toime pannud isiku suhtumist toimepandud teo objektiivsetesse asjaoludesse. Vastutuse määra sõltuvus isiku subjektiivsest suhtumisest on tingitud üldisest arusaamast, et õigushüve tahtlik ründamine on kogemata kahjustamisest taunitavam.[2]
Ettevaatamatusest toime pandud tegu on karistatav ainult siis, kui seadus on selle eest karistuse ette näinud. Üldjuhul on kuriteona karistatav ainult tahtlik tegu.[3] Väärteona on karistatavad nii tahtlusest kui ka ettevaatamatusest kantud teod.[4]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Arhailises õiguses ei sõltunud isiku vastutus süüteo eest sellest, kas ta põhjustas õigusvastase tagajärje tahtlikult või mitte. Karistati iga kahjustusteo toimepanijat. Kahjuliku tagajärje põhjustanud isiku subjektiivset suhtumist hakati esimest korda arvesse võtma Vana-Egiptuses ja juudi arhailises karistusõiguses. Seeläbi kujunesid välja tahtliku ja tahtmatu tegutsemise kontseptsioonid.[5]
Järgmine suur muutus tänapäevase subjektiivse koosseisuni jõudmisel toimus Antiik-Kreeka õigussüsteemis. Teo toimepanija psüühilise suhtumise hindamiseks loodi terviklik kergendavate ja raskendavate asjaolude süsteem. Sarnane süsteem võeti hiljem kasutusele ka Vana-Roomas. Süsteemi täiendades võtsid Rooma õigusteadlased esimest korda kasutusele ettevaatamatuse mõiste selle tänapäevases tähenduses.[5]
Germaani õiguses jäi pikaks ajaks domineerima tagajärjevastutuse põhimõte ja tahtmatust kui kergendavat asjaolu võeti arvesse harva. Vana-Roomas kujunenud subjektiivsete tunnuste süsteemi võtsid uuesti kasutusele glossaatorid ja postglossaatorid.[6]
Ettevaatamatuse liigid
[muuda | muuda lähteteksti]Ettevaatamatuse liigid on kergemeelsus ja hooletus.[7] Ettevaatamatuse liike eristatakse kognitiivse ja voluntatiivse elemendi kaudu. Kognitiivse elemendi raames hinnatakse isiku teadmist õigusvastase tagajärje saabumise kohta. Voluntatiivse elemendi astmel hinnatakse, kas ja millisel määral on isik õigusvastase tagajärje saabumisega nõus.[8]
Kergemeelsus
[muuda | muuda lähteteksti]Karistusõiguslikus mõttes on tegu kergemeelne, kui toimepanija peab võimalikuks õigusvastase tagajärje põhjustamist, kuid loodab seda vältida tähelepanematusest või kohusetundetusest.[9] Kognitiivse elemendina tuleb seega tuvastada, kas isik pidas õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks. Voluntatiivse elemendi tasandil tuleb anda hinnang, kas isik lootis seda tagajärge vältida.[10]
Praktikas võib tekitada probleeme kergemeelsuse piiritlemine kaudsest tahtlusest. Mõlema kohaldamise eeldus on sama kognitiivne element – isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist. Erinevus seisneb voluntatiivses elemendis. Kui kaudse tahtluse puhul isik möönab õigusvastase tagajärje saabumist, siis kergemeelsuse puhul loodab isik seda siiski vältida.[11] Riigikohtu praktika järgi peab vältimissoov kergemeelsuse puhul olema seejuures üldisele elukogemusele tuginedes põhjendatud. Isikul peab olema adekvaatne lootus, et õigusvastane tagajärg ei realiseeru.[12] Kergemeelsuse ja kaudse tahtluse eristamine on oluline, kuna enamik süüteokoosseisudest näevad ette karistuse ainult tahtliku teo eest.[11]
Hooletus
[muuda | muuda lähteteksti]Tegu on karistusõiguslikus tähenduses hooletu, kui toimepanija ei ole teadlik süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, mida ta oleks pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema.[13] Hooletu käitumise karistatavus tuleneb hoolsuskohustusest. Hoolsuskohustus ei ole kehtivas õiguses ammendavalt kodifitseeritud. Seega võib selle sisu olenevalt olukorrast tuleneda nii seadusest, kutse-eetikast, tavast kui ka moraalist.[14]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Karistusseadustik – RT I, 06.08.2022, 26. § 12 lg 3.
- ↑ Sootak, J. Karistusõigus üldosa. Tallinn: Juura 2018, lk 230-231.
- ↑ Karistusseadustik – RT I, 06.08.2022, 26. § 15 lg 1.
- ↑ Karistusseadustik – RT I, 06.08.2022, 26. § 15 lg 3.
- ↑ 5,0 5,1 Sootak, J. Karistusõigus üldosa. Tallinn: Juura 2018, lk 230.
- ↑ Sootak, J. Karistusõigus üldosa. Tallinn: Juura 2018, lk 231.
- ↑ Sootak, J. Ettevaatamatus -- uuenev dogmaatikafiguur. – Juridica 2003/2, lk 101.
- ↑ Karistusseadustik – RT I, 06.08.2022, 26. § 18 lg 1.
- ↑ Karistusseadustik – RT I, 06.08.2022, 26. § 18 lg 2.
- ↑ Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, lk 103.
- ↑ 11,0 11,1 Sootak, J. Karistusõigus üldosa. Tallinn: Juura 2018, lk 256.
- ↑ Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-4-08.
- ↑ Karistusseadustik – RT I, 06.08.2022, 26. § 18 lg 3.
- ↑ Sootak, J. Karistusõigus üldosa. Tallinn: Juura 2018, lk 440.