Ernst Heinrich Weber
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Ernst Heinrich Weber (24. juuni 1795 Wittenberg – 26. jaanuar 1878 Leipzig) oli Saksa arst, keda peetakse üheks eksperimentaalpsühholoogia rajajaks. Weberi tööd avaldasid nii oma eluajal kui ka hiljem psühholoogia ja füsioloogia aladele mõju. Tema uurimused puudutuse tunnetuse kohta koos põhjaliku uurimistehnika rakendamisega andis suuna tulevastele psühholoogidele, füsioloogidele ja anatoomia uurijatele.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ernst Heinrich Weber sündis 24. juuni 1795 Wittenberg Saksi kuurvürstkonnas. Ernst Weber sündis akadeemilise taustaga peres. Tema isa oli Michael Weberi, kes oli teoloogiaprofessor Wittenbergi ülikoolis). Ta oli kolmest teadusega tegelevast vennast vanim. Tema kaks nooremat venda, William ja Eduard, olid samuti akadeemias mõjukad teadlased. Esimene spetsialiseerus füüsikale ja teine anatoomiale. Juba noores eas huvitus Weber füüsikast ja teadusest, olles mõjutatud tollasest füüsikust Ernst Chladnist, keda kutsutakse ka akustika isaks. Weber lõpetas keskkooli Meissenis ja alustas meditsiini õpinguid Wittenbergi Ülikoolis 1811. Napoleoni sõja järelmõjud sundisid teda Wittenbergist lahkuma. Ta alustas magistriõpinguid 1815 Leipzigi Ülikoolis. Ta alustas 1817 assistendi tööd J.C. Clarus meditsiinilises kliinikus Leipzigis ja oli seejärel võrdleva anatoomia professor. Ta sai Inimese anatoomia õppetooli juhiks 1821. Ernst Weberi esimene panus psühholoogiasse oli 1834, kui ta püüdis kirjeldada puudutuse mõju.[1]. Ta töötas Leipzigi Ülikoolis kuni 1871. aastani.
Pärand
[muuda | muuda lähteteksti]Weber on palju tsiteeritud eksperimentaalpsühholoogia isa. Ta oli esimene, kes koostas tõelisi psühholoogia katseid valiidsete ja korratavate meetoditega. Samal ajal, kui enamik psühholooge töötas laua tagant tõusmata, viis Weber aktiivselt läbi katseid, püüdes muuta ainult üht näitajatest. Weberi eesmärgiks oli saada järjest täpsemaid tulemusi. See sillutas tee psühholoogiale, kui eksperimentaalsele teadusele ja juurutas eksperimentaalsete uurimismeetodite kasutamise. Weberi tööst tunnetusega oli inspireeritud Gustav Fechner, ning see viis edasi Weberi seaduse loomiseni. Weber ei mõistnud lõpuni, milline on tema panus tunnetuslike stiimulite ja vastuste mõistmisel.[2]
Tööd
[muuda | muuda lähteteksti]Märgatavad erinevused: Weber kirjeldas oma märgatavate erinevuste teooriat järgmiselt, kasutades millegipärast inglise keelt: "in observing the disparity between things that are compared, we perceive not the difference between the things, but the ratio of this difference to the magnitude of things compared." "Jälgides kahe võrreldava eseme erinevusi, ei näe me erinevust nende esemete vahel, vaid erinevust magnituudide suurusjärkude vahel." Teisisõnu, me ei saa teha vahet absoluutsel erinevusel vaid relatiivsel erinevusel võrreldes teise esemega. Tema esimene töö oli kaalude võrdlemine, milles ta tahtis teada, milline on kõige väiksem kaalu erinevus, mida inimene on võimeline kahe eseme vahel eristama.[3] Ta leidis, et kõige väiksem erinevus kaalude vahel oli siis, kui nad erinesid omavahel 3% võrra. Näiteks, kui sa hoiad käes 100 g kaaluvat eset, peab teine ese kaaluma vähemalt 103 g, et oleks võimalik erinevust tuvastada. Weber arvas, et konstantne suurus kehtib kõigi meelte kohta, kuid on iga meele kohta erinev. Kui võrrelda joonte pikkuste erinevusi, peab joonte vahe eristamiseks olema vähemalt 0,01. Helikõrguse võrdlemisel peab erinevus minimaalseks tajumiseks olema 0,006 vibratsiooni sekundis. Niisiis, iga meele jaoks peab olema mingi suuruse muutus, et erinevust tajuda.
Weberi seadus: Weberi seadus, nagu selle nimetas Gustav Theodor Fechner, aitab näidata, et psühholoogilisi sündmusi saab uurida samaaegselt mõõdetavate füüsiliste stiimulite väärtustega.[4]
ΔR/R = k
- ΔR: märgatava erinevuse jaoks vajaliku stimulatsiooni kogus
- R: algse stimulatsiooni kogus
- K: konstant (iga meele jaoks erinev)
On leitud, et Weberi seadus on kehtetu intensiivsuste vahemike äärmustes. Fechner sai Weberi seadusest inspiratsiooni ning töötas välja seaduse, mida me praegu teame kui Fecheri seadust. Fechneri seadus oli edasiarenduseks selles aspektis, et Fechner oli välja töötanud uued meetodid märgatava erinevuse mõõtmiseks, mis tegi need täpsemaks.[3]
Eksperimentaalpsühholoogia: enamuse oma karjäärist töötas Weber koos oma vendade Wilhelmi ja Eduardi ning oma tööpartneri Gustav Theodor Fechneriga. Nende töösuhete ajal viis Weber lõpule oma uuringud kesknärvisüsteemi, kuulmissüsteemi, aju anatoomia ja funktsioonide kohta ning suure hulga uuringuid tunnetuslikus füsioloogias ja psühholoogias. Järgmised punktid on osa Weberi panusest eksperimentaalpsühholoogiasse:
Eksperimentaalne laine teooria: uuris lainete voolu ja liikumist vedelikes ja elastsetes torudes.[5]
Hüdrodünaamika: avastas seadusi ja rakendas neid. 1821. aastal Weber käivitas koos oma noorema venna Wilhelmiga seeria eksperimente, mis tegelesid vedelike füüsikaga. See uurimistöö oli esimene teadaolev kord, kui hüdrodünaamika printsiipe kasutati vereringluse kirjeldamiseks. Weber jätkas tööd verega ning tegi teise olulise avastuse aastal 1827. Weber seletas veresoonte elastsust vere püsival liikumisel aordist kapillaaridesse ning arterioolidesse.
Kahe-punkti-läve tehnika: aitas kaardistada tundlikkust ning puudutuse teravust kehal kasutades kompassi tehnikat. Kompassi otsad sätitakse varieeruvatele kaugustele, et näha, millisest kaugusest alates tajutakse kompassi otsi kui kahte erinevat punkti. Weber kirjutas ja katsetas teistest ideedest seoses aistingutest, sealhulgas absoluutsest lävest, mis on kõrgeim võimalik tajutav intensiivsus indiviidi jaoks, enne aistingu tajumise kadumist.
Weberi illusioon: "kahe punkti lahknevuse kogemus, kui stimulatsioon liigub üle tundetu ala ning kahe punkti lähenemise kogemus liikumisel üle tundliku ala" ("experience of divergence of two points when stimulation is moved over insensitive areas and convergence of two points when moved over sensitive areas").[6]
Hilisem karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]1817. aastal määrati Weber Leipzigi Ülikoolis psühholoogiadotsendiks. Juba järgmisel aastal (1818) sai temast anatoomiaprofessor. Ta püsis sel ametikohal kaua aega, võttes elu lõpupoole siiski psühholoogiaprofessori nimetuse. Elu lõpu poole tegeles Weber vähem testimise ja eksperimentidega, kuid ta oli siiski huvitatud sensoorsest psühholoogiast. Weber läks 1871. aastal Leipzigi Ülikoolist pensionile. Ta jätkas siiski tööd koos oma venna Eduardiga. Nende töö närvistimulatsiooni ja lihaste allasurumisega muutis pärssiva reageerimise tehnika populaarseks teraapiavormiks tol ajal.[7] Ernst Heinrich Weber suri 1878. aastal Leipzigis.[8]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ https://en.wikipedia.org/wiki/Ernst_Heinrich_Weber
- ↑ http://neuroportraits.eu/portrait/ernst-heinrich-weber
- ↑ 3,0 3,1 Fancher, Raymond E., and Alexandra Rutherford. "The Sensing and Perceiving Mind." Pioneers of Psychology: A History. Fourth ed. New York: W.W. Norton, 2012. 167-71
- ↑ Murray, David J. A History of Western Psychology. Second ed. Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall, 1983. Print.
- ↑ Bringmann, Wolfgang G., and Helmut E. Lück. "Ernst Heinrich Weber." A Pictorial History of Psychology. Chicago: Quintessence Pub., 1997. 97-100. Print
- ↑ Viney, Wayne, D. Brett. King, and William Douglas. Woody. "Psychophysics and the Formal Founding of Psychology." A History of Psychology: Ideas and Context. N.p.: n.p., n.d. 224-27. Print.
- ↑ Clark, E., & O'Malley, C. D. (1996). The human brain and spinal cord: A historical study illustrated by writings from antiquity to the twentieth century. (pp. 351-352). Norman Publishing.
- ↑ Watson, R. (1963). The great psychologists: From aristotle to freud. (2nd ed., pp. 234-241). J.B. Lippincott Company.