Erapooletus

Valiku, otsuse, hinnangu või käitumise erapooletus on valiku, otsuse, hinnangu või käitumise omadus, mis seisneb sõltumatuses sellest valikust, otsusest, hinnangust või käitumisest mõjutatud isikute (või üldisemalt: asjade) teatud omadustest. Näiteks isiku väljavalimise puhul konkursil võib erapooletus võib tähendada seda, et valiku tegemisel ei arvestata kandidaatide teatud omadusi, näiteks sugu või sõprust valiku tegijaga. Isiku erapooletus mingis olukorras seisneb selles, et tema valikud, otsused, hinnangud ja käitumine on erapooletud.

Erapooletuse vastand on erapoolikus.

Üldine mõiste

Bernard Gert (1995: 104) defineerib erapooletuse nii: A on rühma G suhtes erapooletu aspektis R siis ja ainult siis, kui A tegusid ei mõjuta üldse see, kes rühma G liikmetest tema tegudest kasu saab või kahju kannatab. Erapooletuse mõiste nõuab aspekti ja rühma väljatoomist.

Erapooletuse koht moraalis

Tänapäeva moraalifilosoofias peetakse erapooletust moraali nõudeks või isegi fundamentaalseks koostisosaks. Brad Hooker (2010) eristab kolmesuguseid moraalse erapooletuse hinnanguid: 1) küsitakse, kas moraalireegleid rakendatakse erapooletult; 2) otsuste tegemisel lähtutakse erapoolikust heatahtlikkusest; 3) esimest järku moraalireegleid hinnatakse erapooletust vaatekohast.

Erapooletu heatahtlikkus

Teo moraalsust on samastatud erapooletust heatahtlikkusest lähtumisega. Moraalset vaatekohta on samastatud kujutletava erapooletu ehk ebaisikulise vaatekohaga. Aga erapooletus on mitmekesine ja suhteline, nii et peale moraalse vaatekoha on ka teistsuguseid erapooletuid vaatekohti.

Erapooletu heatahtlikkus ei pruugi ka olla moraalsuseks piisav: isiku kohane ja austav kohtlemine võib nõuda tundlikkust tema vajaduste ja väärtuste suhtes, empaatiat tema kannatuste suhtes jm emotsionaalseid ja kognitiivseid reaktsioone. Et erapooletust määratletakse selle kaudu, mida erapooletu subjekt arvesse ei võta, siis võib jääda mulje, et erapooletu subjekt on ebaisikuline või isegi ükskõikne.

Tundub ka usutav, et mõned moraalse erapoolikuse vormid (lojaalsus perekonnale, kogukonnale või kodumaale) on moraalselt imetlusväärsed või isegi kohustuslikud.

Kirjandus

• Adam Smith. Theory of the Moral Sentiments, 1795.
• Richard Brandt. The Definition of an 'Ideal Observer' in Ethics. – Philosophy and Phenomenological Research, 1954, 15, lk 407–413.
• Kurt Baier. The Moral Point of View: A Rational Basis of Ethics, Ithaca: Cornell University Press 1958.
• M. C. Henberg. Impartiality. – Canadian Journal of Philosophy, 1978, 8(4), lk 715–724.
• Lawrence Blum. Friendship, Altruism, and Morality, London: Routledge and Kegan Paul 1980.
• John C. Harsanyi. Morality and the Theory of Rational Behavior. – Amartya Sen, Bernard Williams (toim). Utilitarianism and Beyond, Cambridge: Cambridge University Press 1982, lk 39–62.
• Samuel Scheffler. The Rejection of Consequentialism, Oxford: Oxford University Press 1982.
• John Cottingham. Ethics and Impartiality. – Philosophical Studies, 1983, 43, lk 83–99.
• Samuel Scheffler. Agent-Centred Restrictions, Rationality, and the Virtues. – Mind, 1985, 94, lk 409–419.
• John Cottingham. Partiality, Favouritism, and Morality. – Philosophical Quarterly, 36, 1986, lk 357–373. Veebiversioon. Vt John Cottingham#Erapoolikus, soosimine ja moraal.
• Susan Wolf. Morality and Partiality. – Philosophical Perspectives, 1992, 6, lk 243–259. Vt Susan Wolf#Moraal ja erapoolikus.
• Bernard Gert. Moral Impartiality. – Midwest Studies in Philosophy, 1995, XX, lk 102–127.
• John Cottingham. Partiality and the Virtues. – Roger Crisp (toim). How Should One Live? Essays on the Virtues, Oxford: Clarendon Press 1996.
• Brian Feltham, John Cottingham. Partiality and Impartiality: Morality, Special Relationships, and the Wider World, New York: Oxford University Press 2010.
  • Brad Hooker. When is Impartiality Morally Appropriate?, lk 26–41.

Välislingid

• Troy Jollimore. Impartiality, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2011.