Endel Kriisa

Endel Kriisa (24. veebruar 1927 – 2020) oli Eesti kaitseväe veteran.

1944. aastal pärast kooliasutuse sulgemist otsustas Endel astuda Saksa abiteenistusse. Suvel oli kogunemine Pärnus, kust suunati ta edasi koos kaaslastega Riia lähistele. Seal kaevasid nad kaevikuid ja olid abiks raudtee ehitustöödel. Haigestus aga kollatõppe ja oli haiglas. Pärast haiglast vabanemist hakkasid koos kahe kaaslasega omaalgatuslikult lääne poole sõitma rongides jänestena. Pärast vintsutusi ja segadusi, milles osaliseks põhjuseks olid puudujäägid võõrkeeleoskuses, suunati Neuhammeri laagrisse ja siis Hradisko allohvitseride koolitusele, seal kohtus ta Endel Vaheriga (hiljem tunti teda Vello Salona).

Sealt sattus 1945. aasta aprillis Sileesia rindel kohe pioneerpataljoni koosseisus eesrindele. Mai algul algas segane ja ohtlik taganemise ja taandumise tee. See oli kaootiline, täis ohte ja teadmatust, ka nälga. Väga raskeid olukordi, kus tuli olla reaalselt mahalaskmisel oli kaks. Üks neist Tšehhimaal, kus tuvastati õlavarrel veregrupimärgi järgi tema kuulumine Saksa armeesse, kuid päästis viimasel hetkel kohale jõudnud Tšehhi sõjaväelane, kes käskis kinnivõetud viia kogunemislaagrisse. Tšehhis oli suhtumine eriti jube ja jõhker, ka tuli kokkupuuteid pommitamiste ja muu hävinguga. Mingil hetkel oli veel võimalus Briti tsooni saada ja seda üritasid nad mõne kaaslasega ka kasutada, kuid sattusid kokku Vene sõjaväelastega, kes nad ikkagi ida poole suunasid. Nii sattus Endel selle asemel, et lubatud kodumaale jõuda, hoopis NKVD laagrisse, kus üleöö tekkis relvastatud valve koos verekoertega ja liikumiskeeld.

Edasi viidi asukad Kaliningradi laagrisse, mis oma oludelt oli siiski suhteliselt inimlik normaalse laagriülema tõttu, kuid oli nälga ja jõhkrat vägivalda ikkagi. Edasi tuli Podolski laager, mis oli tõeline õudus. Väga valusa faktina rääkis Endel, kuidas ta väga kõrges palavikus rongivagunis ja liikumisvõimetuna tahtis juua ning pani vana konservipurgi vaguniaknast välja ja mille vene sõdur käest ära lõi. Laagrisse jõudmist ta enam ei mäletanud. Ta oli haige ja olukord oli väga kriitiline. Vaatamata väga ebainimlikele tingimustele laagris (27-kraadilise külmaga metsatööd, magamine paljal tsementpõrandal, nälg, ülekuulamised öösiti) pidas ta kuidagi vastu ja 1946. aasta alguses toodi nooremad poisid Tallinna Kopli Pitsi tööpataljoni.

Eesti töötati Bekkeri ja Miinisadama ehitusel, hiljem Kilingi-Nõmme kandis metsatöödel. Alles 1950. aasta novembris sai ta vabaks kui repatrieeritu. Selle tõendi tõttu oli tal välistatud hariduse jätkamine ja ka töö leidmine oli raske. Viimaks sai ta tööle tehasesse "Volta", kus töötas kuni pensionile jäämiseni. Alguses oli oma kodukoha külastamine Tartumaal Pangodi vallas tööpataljoni järgselt keeruline, oli tunda valvet ja umbusku. 1946. aastal suri ta isa, kuid matusele minek ei tulnud kõne allagi.

Vangilaagri ajastust alguse saanud tervisehädad saatsid teda kogu elu: tuli teha raske südameklapioperatsioon ja hiljem paigaldati südamestimulaator. Siiski elas ta sportlike ja tervislike eluviiside abil 93-aastaseks ja lahkus 2020. aasta suvel.