Mine sisu juurde

Eesti rahvausund

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Piksepapilt Vihtla Jürgenilt üles kirjutatud "Pikse palve" Johann Gutslaffi 1644. aastal Tartus ilmunud teoses "Kurtzer Bericht und Unterricht Von der Falsch-heilig genandten Bäche in Lieffland Wöhhanda" ("Vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal")

Eesti rahvausund on eesti rahva pärimuslike usuliste kujutelmade ja tavade kogum.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Muinasusund

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti hõimude ristiusustamise (13. sajandil) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal.

Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid, kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi niinimetatud karupeiete rituaali näol. Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; tänini on säilinud komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. Eriti suure väega inimesed – targad ja nõiad – olid eriliselt lugupeetud ja neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral. Ka inimeste ja olendite nimes usuti peituvat maagiline vägi; selle uskumuse hiliseks kajastuseks on jahi- ja kalameeste komme mitte nimetada oma saakloomi nimepidi vaid kasutada erilisi asendusnimesid.

Oluline oli esivanematekultus; lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiiteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad. Esivanematele hiide toiduohvri viimise viimane kajastus võib olla setude komme kirikupühadel surnuaiale toitu viia ja seal süüa. Ka on Eestis tänini tavaks surnuaedade kujundamine suurte puudega parkidena.

Üldiselt oli kultus tõenäoliselt perekeskne ja praktilise iseloomuga, kutselisi preestreid ja keerukat mütoloogiat polnud. Loomismüütidest võib jälgi leida rahvalauludest. Oletatavasti uskusid meie esivanemad, et maailm tekkis hiigellinnu munast ning keerles ümber ilmasamba, mille külge oli põhjanaelaga kinnitatud taevalaotus.[viide?]

Muudatusi tõi uskumustesse ja kommetesse põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Arvatavasti sel perioodil tekkisid kujutelmad haldjatest kui kaitsevaimudest-jumalustest, kes mõnevõrra erinesid varasematest arusaamadest looduse hingestatusest. Tekkis usk kodu- või majahaldjaisse; Lääne-Eestist on teada hilisemal ajal kristliku pühaku Antoniusega "kokku sulanud" koduhaldjas Tõnn.

Maaviljelus tõi kaasa ilmastikunähtuste ja taeva jumaluste ja personifikatsioonide tähtsuse tõusu; metsa- ja veevaime seevastu hakati võõristama. Üheks taeva- ja äikesejumalaks võis olla Uku või Ukko, keda võidi kutsuda ka Vanaisaks või Taevataadiks vms. Vaevalt saab teda pidada otseselt ülijumalaks või teiste jumalate valitsejaks, kuid on võimalik, et sellise taevajumaluse olemasolu hõlbustas hiljem ristiusu vastuvõtmist. Taeva asukatest mainitakse rahvaluules veel Ilmaneitsit. Lahtine on küsimus saarlaste ülemjumalast Taarapitast, keda mainib Läti Henriku "Liivimaa kroonika". Tema nimes on nähtud nii laenu Skandinaaviast (vrd. Thor) kui paralleeli teiste uurali rahvaste sarnase nimega jumalustega.[1]

Samuti muutus oluliseks viljakusmaagia. Viljakuse ja sigivuse kaitsjatest on hilisemast ajast teada setude Peko ja Lääne-Eesti Metsik. Viljakust usuti peituvat ka lõikuse esimese või viimases vihus, mida kasutati maagilistes toimingutes.

Maa jõu kehastuseks ja taeva valitseja vastandiks-paariliseks oli arvatavasti Maaema. Mõneti ebaselge rolliga tegelane oli Murueit, kes võis olla Maaema analoog või siis teatud metshaldjas, aga võis ka olla seotud surmakujutelmadega.

Muutusid hingekujutelmad ja arusaam surmajärgsest elust. Usuti, et inimese hing võib kehast lahkuda liblika või mardika kujul või linnuna. Surnuid arvati minevat Manalasse, Toonelasse või Hiielasse, kust nad sügisesel pimedal ajal tulevad koduseid külastama. On oletatud, kuid on kahtlane, kas eksisteeris ka mingi surnuteilma valitseja (Tooni, Mana). Manala nimetust on arvatud tulevat väljendist "maa(n) ala" ehk maa-alune, kuid seda seisukohta on ka vaidlustatud.

Kujunes välja rahvakalender, kuhu kuulusid tähtsamate pühadena päikese austamisele pühendatud suvehari ja talihari, samuti külvinädalad ja hingedeaeg. Rahvakalendri pühadega on hiljem tihedalt kokku sulanud kristliku kirikukalendri tähtpäevad.

Võimalik, et germaani mõjul kujunesid hiiumüüdid, mille kajastusena on meieni jõudnud Kalevipoja lood. Hiiukujutelmadega sulas hiljem kokku kristlik kurat, andes tegelase nimega Vanapagan. Levisid ka muud germaanipärased uskumused – kuri silm, libahunt, tuulispea, pisuhänd, näkk, puuk, haiguste personifikatsioonid (hall, katk). Aja jooksul süvenes veelgi kartus kurja surnu ees, kujunes välja keerukas tõrjemaagia. Need jooned süvenesid kontaktide mõjul ristiusuga ning teiste rahvaste rahvalike uskumustega.[2]

Veel 17. sajandil praktiseeriti vaatamata kiriku mõjuvõimule mitmel pool endiselt rahvausundit. Näiteks annavad sellest tunnistust Mõnistest leitud 17. sajandi põletusmatused.

Rahvausund 19. sajandil

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti rahvausundiga on omapärasel viisil seotud romantismiajastu rahvavalgustajate poolt loodud ja populaarseks saanud Soome mõjudega pseudomütoloogia. Kirjasõna kaudu jõudis see rahva sekka ning kohati on keeruline eristada autentset rahvapärast materjali sekundaarsest.

Rahvausund tänapäeval

[muuda | muuda lähteteksti]

Eri viisil tõlgendatud osiseid sellest paljust, mis eesti rahvausundist muuseumide varasalvedes talletatud on, kasutavad maausk ja taarausk.

2005. aastal läbi viidud Eurobaromeetri uurimuse kohaselt uskus 16 protsenti eestimaalastest Jumala olemasolu, 54 protsenti uskus «mingisuguse vaimu või elujõu» olemasolu.

Mõisteid

[muuda | muuda lähteteksti]

aal – ahervare – ahjad – ahjualune – ahjupealne – aiatar – aitaja – alapaljakas – Alevipoeg – allikas – allilm – alune – anik – arbumine – arm – armukakk – atetiimus – ebaasi – ebahunt – ebajalg – ebajumal – ehaema – eksitaja – elu – eluvaim – ema – emand – empli – haldjas – hall – hall maa – hauatagune elu – helvet – hiid – hiieallikas – hiiekivi – Hiiela – hiieneitsid – hiievihk – hiirkatt – hiis – hing – hingede aeg – hingede päevad – hingede püha – hingedeaeg – hingedepäev – hingeisand – hingeliblikas – hingeline – hingeloom – hingepäev – hingetuisk – hingeudu – Hint – hoidja – huntinimene – hõlvandus – hõng – hännamees – härjapõlvlane – härjakakk – hördulane – iiling – Ilmaneitsi – Ilmarine – Ilmasepp – ine – ingel – inimese muutsija – inimesehunt – Isa – Issand – jaguaeg – jaoaeg – Jeesus – Jeesus Kristus – jentsakas – jumal – Jumala Poeg – Jumala Tall – Jumalaema – jumalanna – jumalasus – jumalatar – jumalate päev – jumalde lävi – jumalus – juuda tütar – juudaline – juudas – juudasitt – jõmp – jõululeib – jälg – järvekull – järvevana – kaapjalg – kaaren – kaarnakivi – kaave – kade suu – kadu – kaetis – kaetus – kaevukoll – kahi – kahjamine – kaipjalg – kaitsja – kala silmatera – Kalevipoeg – kalkar – kalm – kalmukindad – kalmuneiu – kandja – kannuskõre – kapatjalg – kaputjalg – karjasekakk – karvakakk – karvakalt – karvakarask – keeraspea – keerub – kivisaks – koba – koduhunt – kodukäija – kodususi – koerakoonlane – Koit ja Hämarik – kojus – kojutus – koll – kolm – kolmteist – kolumats – komm – kommialune – konn – konnus – kool (surm) – kooljakuu – kooljaluu – kooljas – koolukindad – kooluking – korp – kotermann – kotu – kotumees – kratt – Kristus – kujatus – kuju – kujuline – kujutus – kuldsitikas – kummitus – kuningas – kuradi ema – kuradi tosin – kuramus – kurask – kurat – kuri – kuri pilk – kuri silm – kuriloom – kurit – kurivaim – kuu – kõdu – kõhn – kõhnrett – kõhnsilm – kõhurett – Kõigevägevam – kõigus – kõmbakas – kõrgem olend – kõrgem olevus – kõsu – kõu – kõue laast – käis – kärp – kääbakas – kääbas – kääp – kääpjalg – kümking – laastuleid – lambapähkel – Laurits – lebitimka – leelaps – Leiger – leil – leitsakas – leitse – lendva – lesetukk – liba – libahunt – libasusi – liigjumal – Linda – linnupete – loksbergi sõitja – Looja – lumm – lummutis – Lunastaja – luupainaja – luupatakas – luuvalupäev – läbilööja – lähuhunt – Lämmeküne – lätsakas – manalane – maa-alune rahvas – maa-alused – maadlane – maailma lõpp – maailma ots – maajumal – maakuningad – maaljad – maaljas – Maarja – maavaim – sügisene madisepäev – talvine madisepäev – madu – mailased – majauss – Mana – Manala – marras – marumemm – mehetukk – melk – mereinimesed – meretursas – mereveised – mets – metsaema – metsaline – metsapiiga – metsavana – metshallid – metsik – metsjessuke – miisu – moondus – moonutis – moorgli – mukerjaan – mumm – Murde Kai – murueide tütred – murueit – murutaat – muruvana – must kass – must maa – mustjomp – muutsija – mäherdus – müstrik – nahkhiir – neevel – neitsi – nelja silmaga koer – neljapäev – nigul – nook – nukk – nurmeisa – nõiahunt – nõiakera – nõiaraha – nõiasõnad – nõiavits – nõid – nõidis – nõidus – näkk – näks – nääbastus – nääri laupäev – nääri õhtu – nääri öö – ohvrikivi – ong – orahänd – paharet – painaja – Pakane – papu – paradiis – parem maailm (parem ilm) – pardiajaja – partevanamees – pees – Peko – Pell – pell – pellivakk – peninukk – Penn – peremees – pergel – pergel – pihlakas – piilu – piire – piirits – Pikker – pikne – pilda – Piret – piru – pisuhänd – plakatspass – Poeg – potermann – puhastustuli – pukajalgne – Pukk-Mats – punane lõng – purask – pusa – puss – putus – puuk – puuslik – põmm – põrgu – põrgukonn – põrguline – põrguperemees – põõsakuningas – päike – päkapikk – päkapikkune mees – päkats – päär – Päästja – pöialpoiss – pöö – pöök – Püha Neitsi – Püha Vaim – pühane – püsa – rabandus – ragan – rahatäkk – raitkuju – raudsepp – reede – reo – reomägi – rist – ristipuu – risuhunnik – Rongo – ronk – rukiste pildumine lakke – rukkihunt – rukkipaljakas – Rõigutaja – Rõugutaja – saadan – saatan – saatus – sakermann – Salme – sarv – sarvik – saunaleil – sealpoolne elu – seamardus – seitse – siilipopi rohi – silmamoonutis – soend – soend – soendik – soiukont – soiulind – soonik – Sulevipoeg – sumpur – surikindad – surm – surmariik – surnupesu seep – surnuraha – surnuteriik – susiilves – suurpea – sõlg – sõnad – sõnajala õis – säkutaja – särgi sisse mähkimine – taar – Taara – Taevaisa – taevakirjad – Taevane Isa – taevariik – taevas – Taevataat – tagurpidi-taat – taig – Tall – tallaja – Tarapita – tark – tarvas – teadja – teeraha – teine (maa)ilm – tige – tigu – tikats – tiko – tiksutaja – tikutaja – tirt – tont – too ilm – toodapea – toonekindad – Toonela – tooneluu – toonesepp – toonetikk – Tooni – Toor – Tooru – tooru teeramise õhtu – tooru õhtu – toorumees – tooruteenistus – tooruusk – tosnak – toss – tuhale – tuhk – tuhkataat – Tulbigas – tulehaga – tulekera – tuli – tulihänd – tulik – tulioks – tulisaba – tulupoiss – tulutoobija – Turis – tuule-ema – tuuleisa – tuulekeerd – tuulekeere – tuulepööris – tuulispask – tuulispass – tuulispea – Tuuslar – tõotus – tõiv – tõivepakk – Tõll – Tõnis – Tõnn – tõnnivakk – tähendus – täht – tölksaba – tönk – tühi – ukseraha – Uku – ukukivi – umbluu – uss – ussimatar – ussisõnad – va jõle – vaan – vabalants – vaenlane – vaenuköis – vaim – vaim – vaimutund (vaimude tund) – vaimude tee – vaimude tund – vainuköis – valge maa – valge mees – valgemees – vana – vana julge – vana kuu – vana pilvetaat – vanaeba – vanaema – vanahalb – vanaisa – vanajaak – vanajuudas – vanajuut – vanakurat – vanakuri – vanakõhn – vanamees – vanamust – vanapagan – vanapoiss – vanapurask – vanapuuk – vanapühis – vanasarvik – vanasitt – vanataat – vanatige – vanatont – vanatühi – vanaõelus – vanem – Vanemuine – varavedaja – varemägi – vari – varjaja – varjukuju – varjuline – varjumees – varjuriik – varn – varp – vastlapäev – vedaja – veekohutaja – verihammas – veripard – vetevana – vihelik – vihelik – viherik – vihur – vihur – viirastus – viirastus – viiskanda – viiskrajakas – viislapp – viisnurk – vilbus – vilbus – vilisuu – viljaneitsid – vilu – virakannus – virmalised – virp – virukõrikas – viruskikas – viruskundra – virvendus – viskrik – viskrik – võhl – võhm – võigastus – võrgitus – võtmeraha – vägi – vägimees – väärjumal – õnn – õnnekogu – õnneraha – õnnerubla – õnnetukk – õnnevakk – Õnnistegija – õudasi – äi – äiatar – äike – äiulane – ätt – ööema – öök – öökaaper – öökull – übijas – übilane – üheksa – ülekohus – Ülemiste vanake – ülimine Isa – üts

Rahvausu tähtpäevi

[muuda | muuda lähteteksti]
I Jaanuar
II Veebruar
III Märts
IV Aprill
  • 1. Karjalaskepäev. Karjatamise algus. (Tähistatakse eelõhtul.)
  • 14. Künnipäev. Suve (ajastaeg jagunes suveks ja talveks) ja külvinädalate algus. (Tähistatakse eelõhtul.)
  • 14. aprillist 21. juunini, Ugandis 14. juulini. Külvinädalad. 10, Ugandis 13 nädalat; loetakse alanevas järjekorras: 10., 9., 8. jne.
V Mai
VI Juuni
VII Juuli
  • 14. Suviharjapäev. Suve poolitaja. Suvistepühade lõpp. Ugandis külvinädalate lõpp. Lääne-Maavalla saartel üläljõstmiste (ülalistumiste) algus. (Tähistatakse eelõhtul.)
VIII August
IX September
  • Kolmas pühapäev. Pekopäiv. Ugandis viljakusjumala Peko austamise päev. (Tähistatakse eelõhtul.)
  • 23. Ussi urguminemise päev. Loomad jäävad talveunne. Ingerimaal, Sakalas ja Ugandis kildsannade (kildsaunade) ja istjatsete algus. (Tähistatakse eelõhtul.)
X Oktoober
XI November
XII Detsember
  • 7. Tõnnipäev. Viljakusjumala Tõnni austamise päev. Hingedeaja, ehalkäimise, üläljõstmiste, kildsannade ja istjatsete lõpp. Läänemaal mängutubade algus. Jää kaanetab veekogud. (Tähistatakse eelõhtul.)
  • 22. Jõul. Talupoegade uue ajastaja (aasta) algus. Mängutubade lõpp. Jõulude algus. Ööd hakkavad lühenema. (Tähistatakse eelõhtul.)
  • 22. detsembrist 14. jaanuarini. Jõulud (talvistepühad, talsipühad). Talvise pööripäeva ning ajastaja vahetuse pühad.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ http://www.folklore.ee/tagused/nr16/sutrop.pdf
  2. ↑ http://www.folklore.ee/pubte/forselius/est_index.html

Kirjandust

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Eesti vana usk – alliktekstid Vikitekstides
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_rahvausund&oldid=6646943"