Eesti kirjandus

See artikkel on kirjandusest; endise ajakirja kohta vaata artiklit Eesti Kirjandus; toetusprogrammi kohta vaata artiklit Eesti kirjandus (toetusprogramm)

---

Eesti kirjandus on eesti keeles või Eestis kirjutatud kirjandus.

Kirjutamise koha ja keele järgi võib selle tinglikult jagada järgmisteks osadeks: Eestis peamiselt saksa keeles kirjutatud baltisaksa kirjandus, Eestis kirjutatud eestikeelne eesti kirjandus (nn kodueesti kirjandus) ning võõrsil kirjutatud eestikeelne väliseesti kirjandus. Lisaks kuuluvad Eesti kirjandustraditsiooni ka Eestis kirjutatud ladinakeelsed (peamiselt 17.-18. sajandi juhuluule) ja venekeelsed teosed (eestivene kirjandus), muudes keeltes leidub siinset kirjanduspärandit napimalt.

Kirjandusteadlase Tiit Hennoste kirjeldust mööda kuulusid 20. sajandi esimese poole Eesti kirjanduslugude järgi eesti kirjandusse "neli erinevat nähtust, mis omavahel eriti ei haaku": 1) eesti rahvaluule; 2) vanem eestikeelne vaimulik kirjasõna; 3) baltisakslaste poolt eesti talupoegadele mugandatud eestikeelne õpetuslik kirjandus; 4) eestlaste poolt eestlastele kirjutatud eestikeelne kirjandus, osalt ka muud tüüpi teosed (reisikirjad, esseed jms), mida on kirjutanud tunnustatud ilukirjanikud.

Esiajast 18. sajandini

Rahvaluule

 Pikemalt artiklis Eesti rahvaluule

Jakob Hurda koostatud Vana Kandle esimene köide (1886) sisaldab Põlva kihelkonnast kogutud laule

Eesti rahvalaulude vanimaks osaks peetakse regivärssi. Riimiline rahvalaul on noorem, enamik sellest pärineb 19.–20. sajandist.

Vanimateks kirjalikeks allikateks, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad.

Aastast 1875 praeguseni ilmuv sari Monumenta Estoniae Antiquae koondab esinduslikumaid eesti rahvaluule väljaandeid, mis põhinevad Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatavatel rahvaluulekogudel. Sarja väljaannete hulka kuuluvad regilaulutekstide ja -viiside sari Vana Kannel, hiiu- ja vägilasmuistendikogude sari ning tüübiti koostatud muinasjutukogumike sari.

Rahvaluuletekstide kirjanduslikel töötlustel on olnud oluline roll on eesti kirjanduses rahvuskirjanduse sünnist saati kuni praeguseni. Näiteks on Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutanud mõjuka muinasjututöötluste kogu "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Rahvajuttude töötlusi on kirjutanud ka prosaistid August Jakobson ja Juhan Kunder, luuletajaist Marie Under ja Villem Grünthal-Ridala jt. Rahvaluule eeskujul on kunstmuistendeid loonud Friedrich Robert Faehlmann, Aime Maripuu, Herta Laipaik jmt. Viimaste kümnendite autoreist on ohtralt rahvajutusüžeid – enamasti muistendeid ja naljandeid – kasutanud Andrus Kivirähk, tema tuntuimad sellelaadsed teosed on romaanid "Rehepapp" ning "Mees, kes teadis ussisõnu".

Kroonikad

Eesti vanema ajalookirjanduse valdav žanr on kroonikad. Varaseim nende seast on 13. sajandist pärinev Läti Henriku Liivimaa kroonika, mis on oma ajastu kohta ainulaadne allikas. Tähtsal kohal on ka hilisemad Liivimaa vanem riimkroonika ja Liivimaa noorem riimkroonika. Eestimaa kroonikuist tuntuim on Balthasar Russow.

Esimesed trükised

Esimene säilinud eestikeelne raamat, Wanradti ja Koelli katekismus, trükiti 1535. aastal. Teateid on ka 1525. aastal valminud raamatust, mis "rohkete vigade pärast" põletati.

Kirikukirjandus

Uus Testament tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde 1686. aastaks. Piibel tervikuna ilmus Anton thor Helle tõlkes põhjaeesti keeles 1739. aastal.

Juhuluule

Eesti akadeemilistes ringkondades ja osa mõisnike hulgas oli 17.–18. sajandil levinud komme kirjutada eestikeelseid luuletusi. Sageli valmisid need tähtpäevadeks või pidustusteks. Juhuluule lugejate seas oli eestlasi siiski vähe, pigem oli see suunatud peamiselt baltisakslastest estofiilidelt teistele estofiilidele.

Rahvuskirjanduse kujunemine

Kristjan Jaak Petersoni 19. sajandi algul kirjutatud eestikeelsed luuletused avaldati ja jõudsid eesti kirjandusse sajand hiljem. Kristjan Jaak Petersoni tunti 19. sajandil põhiliselt tema rootsi keelest saksa keelde tõlgitud, ümber töötatud ja täiendatud Christfrid Gananderi "Soome mütoloogia" järgi.

Ärkamisaja alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg", toetudes sealjuures teiste estofiilide, Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (sealhulgas Friedrich Robert Faehlmanni ja Georg Julius von Schultzi) tööle, eesti rahvalauludele ning Garlieb Merkeli ja James Macphersoni proosapoeemidele.

Rahvuskirjanduse kujunemisele oli oluline mõju Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula seltsielulisel tegevusel Tartus ja ajakirjanduslikul tegevusel ajalehtes Perno Postimees ja Postimees.

19. sajandi keskpaigal ja lõpul oli Eesti kirjanduses olulisel kohal romantism. Mitmepalgeline kirjandusvool võttis mitmesuguseid vorme "Vaga Jenoveeva" taolistest usulistest ning "Rinaldo Rinaldini" sugustest seikluslikest rahvaraamatutest Lydia Koidula rahvusromantilise luuleni. Suur osa toonasest kirjandusest koosnes siiski saksakeelsete teoste mugandustest, sealhulgas ka eesti rahvuslikule näitekirjandusele aluse pannud Koidula näidendid.

Kriitiline realism

19. sajandi lõpul jõudis eesti kirjandusse kriitiline realism. Selle tuntuim esindaja on Eduard Vilde, kellel on küll ka romantilisi teoseid. Kriitilise realismi traditsioon püsis Eestis suuremal või vähemal määral läbi iseseisvusaja, jõudes kohati isegi naturalismini. Teiste seas esindavad seda näiteks Jaan Kärner ja Ernst Peterson-Särgava.

1905–1917

Friedebert Tuglas aastal 1910

Revolutsioonilisel ajajärgul põimusid Eesti kirjanduses mitu välismaist kirjandusvoolu. Ühiskonnakriitilisust kandva kriitilise realismi kõrval esines futurismi (nt Erni Hiir) ja sümbolismi, kirjanduslike ja rahvuslike seisukohtade toel moodustati kirjandusrühmitusi (Noor-Eesti, Siuru, Tarapita).

1917–1940

Pärast Eesti Vabariigi loomist arenes rahvuslik kirjandus kiiresti. Kõrgelt hinnatud proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare ja teised.

1920. aastate ühiskonnakriitikale vastandusid 1930. aastate riikliku ideoloogiaga sobiv rahvuslik proosa ning pigem kunstikesksete arbujate luule.

Arbujateks nimetatud luuletajate sõpruskond on saanud nime 1938. aastal ilmunud Ants Orase koostatud antoloogia "Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat" järgi. Üliõpilasseltsi EYS Veljesto ümber kogunenud sõpruskonda kuulusid Betti Alver, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, Mart Raud, August Sang, Heiti Talvik ja Paul Viiding.

1940–1987

Pagulaskirjandus

 Pikemalt artiklis Eesti pagulaskirjandus

Teise maailmasõja vältel põgenesid paljud eesti kirjanikud Läände, väiksem osa evakueerus ka Nõukogude Liitu. See lõi Eesti kultuuri lõhe, tekitades kaks paralleelset kirjandustraditsiooni: väliseesti pagulaskirjanduse ja kodueesti kirjanduse. Ehkki nende eesti kirjanduse harude vahel oli suuri temaatilisi ja stilistilisi erinevusi (eelkõige ajalookäsitluses), oli neil ka palju sarnast. Kui väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, siis kodumaist pigem poliitilised asjaolud. Mõlemad olid ent sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all.

Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis, nagu Marie Under, Artur Adson, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi. Välis-Eestis alustasid loominguga prosaistid Arved Viirlaid, Arvo Mägi, Enn ja Helga Nõu, luuletajad Ilmar Laaban (eesti sürrealismi pioneer), Ivar Ivask, Kalju Lepik jpt.

Kodueesti kirjandus

 Pikemalt artiklis Nõukogude Eesti kirjandus

 Pikemalt artiklis Omakirjastuslik tegevus Eestis

Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda stalinistliku ideoloogiaga. Kõikehõlmav tsensuur, avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud Nõukogude Liidu kirjandusega.

1950. aastate lõpu sula järel julges ka kirjandus vabamalt hingata. Nii näiteks avaldas varem muuhulgas "Poeemi Stalinist" kirjutanud Juhan Smuul talle populaarsuse toonud reisikirja "Jäine raamat", vestekogu "Muhu monoloogid", näidendi "Polkovniku lesk" jpm teoseid, mille ideoloogiline suunitlus oli juba hoopis teistsugune. Riikliku poliitilise piiratuse ning raamatute odavuse ja suurte tiraažide tõttu muutus kirjandus rahva seas tavatult populaarseks, apoliitilisest kultuurist sai varjatud vastupanuvorm. Tuntud kirjanike sekka nagu Aadu Hint, Mart Raud ja Debora Vaarandi astusid ka nooremad, näiteks Ain Kaalep, Arvi Siig, Ellen Niit ning Jaan Kross.

1960. aastate keskpaigast jõudis eesti kirjandusse uus põlvkond autoreid. Karpidesse pakitud luulekogude – nn kassettide – järgi kutsutakse neid tänini kassetipõlvkonnaks. Noorte tulekuga lahvatasid juba varem alanud vaidlused kirjanduse koha, stiili ja vormide üle, üks avaliku väitluse tulipunkte oli vabavärss. Sellesse põlvkonda kuulusid erilaadsed autorid nagu Viivi Luik, Hando Runnel, Johnny B. Isotamm, Jaan Kaplinski, Enn Vetemaa jpt. Neisse aastaisse jäid ka esimesed kontaktid kodu- ja väliseesti kirjandusringkondade vahel, eestlased esimesed Rootsi-külastused ja üksikute väliseestlaste reisid okupeeritud kodumaale. Tihedate sidemete tekkimist takistasid siiski ideoloogilised vastuolud, väliseestlaste üldine kommunismivaenulikkus ning Nõukogude luureorganite katsed kultuurisidemeid Läänest salajase info hankimiseks ära kasutada. Artur Alliksaare luulekogu "Olematus võiks ju ka olemata olla" ilmus postuumselt aastal 1968, poeedi eluajal levisid tema luuletused käsikirjaliselt ja autori esituses suuliselt.

1970. aastate alguseks oli nõukogude ühiskond taas sulgunud, Praha kevade mahasurumisega purunesid 1960. aastate lootused "inimnäolise sotsialismi" sünniks. Ehkki kirjanduses polnud võimalik kritiseerida riiklikku poliitikat, sagenesid ühiskondlikud teemad, mida kujutati tihti üksikisikute kaudu: võõrandumine, korruptsioon, ühiskonnast eemaldumine ning traditsioonilise perekonnamudeli lagunemine. Toonaste tuntumate kirjanike seast võib nimetada Juhan Viidingut ja Arvo Valtonit. Omakirjastuslikult levis näiteks Paul-Eerik Rummo kogu "Saatja aadress" (1972). Välismaal anti välja ja Eestis levisid omakirjastuslikult Uku Masingu luulekogud.

1980. aastateks oli ühiskonda tabanud stagnatsioon ilmne. Maad võtsid pragmaatilisus ja kohandumine. Kui NSV Liidu pikaajalise juhi Leonid Brežnevi surma järel polnud muutused esialgu kuigi usutavad, siis riigijuhtide kiire vahetumise järel võimule tulnud Mihhail Gorbatšov kuulutas uut kurssi, perestroikat ehk uutmist. Algul suhtuti ümberkorralduste lubadustesse ja loosungitesse kahtlustavalt, ajapikku ent hakati neid tõsiselt võtma. See muutis ka eesti kirjanduse palet. 1980. aastate keskpaigast tihenesid kontaktid Kodu- ja Välis-Eesti vahel, kirjanduses tõusis protestilaine. Uuenes niihästi vorm kui ka sisu: järk-järgult üha avameelsemalt hakati kirjutama Eesti ajaloost, mida seni tuli käsitleda ideoloogiliste juhtnööride kohaselt. Kritiseeriti algul sotsialismi stagneerumist, hiljem aga sotsialismi üldse.

Nüüdiskirjandus

 Pikemalt artiklis Eesti nüüdiskirjandus

Karl Martin Sinijärv esitamas oma luulet Niguliste kirikus aastal 2009

1990. aastate kirjanduse ees seisid põhiliste ülesannetena Eesti ajaloo tõlgendamine taasiseseisvunud Eesti ajalookäsitluse vaimus ning kaasaja kujutamine. Ehkki kohati püüdsid debütandid 20. sajandi alguse eeskujul rajada uusi kirjandusrühmitusi – Eesti Kostabi-$elts, Erakkond, Õigem Valem jts -, ei saanud need kuigi jõuliselt jalgu alla, kirjandus fragmenteerus. Kümnendivahetusel ilmunud luulekassettide autorid – nende seas Tõnu Trubetsky, Karl Martin Sinijärv, Liisi Ojamaa, Elo Vee (Viiding) – ei moodustanud ühtset tervikut. Üks 1990. aastatel silma torganud voole oli maagiline realism, mida esindas näiteks Mehis Heinsaar, kuid ükski neist ei muutunud valdavaks.

Eesti 2000. aastate kirjandust on iseloomustatud selliste väljenditega nagu kapitalistlik realism ja uusausus. Ka nüüdsed rühmitused nagu TNT! ei ole osutunud püsivaiks. Taas on esile tõusnud sotsiaalsed teemad, sealhulgas naiskirjandus ning lõhe eesti- ja venekeelse kogukonna ajalookäsituste vahel. Ajalooteemade käsitlusega on torganud silma Ene Mihkelson ja Soome autor Sofi Oksanen, keda tugevate Eesti-sidemete tõttu võib osalt ka Eesti kirjanikuks pidada. Irooniliselt on kujutanud eesti rahvuslikku identiteeti Andrus Kivirähk, kuid ka luuletaja Indrek Mesikepp (fs) ning laiemalt ulme- ja kriminaalromaanikirjanikuna tuntud Indrek Hargla.

Tänapäeva eesti kirjanikest on tuntumad prosaistid Jaan Kross, Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu ja Andrus Kivirähk.

Luuletajatest on tuntumad ja tõlgitumad Andres Ehin, Indrek Hirv, Sven Kivisildnik, Jaan Kaplinski, Kristiina Ehin ja fs.

Taas on tähelepanu pälvinud ka venekeelne eesti kirjandus (ehk eestivene kirjandus), mida esindavad näiteks luuletaja Igor Kotjuh ning prosaistid P. I. Filimonov ja Jelena Skulskaja.

Mitte-eestikeelne Eesti kirjandus

 Pikemalt artiklis Baltisaksa kirjandus

 Pikemalt artiklis Venekeelne kirjandus Eestis

Eesti kirjanduse käsitlused algavad tavapäraselt varauusaegses Eestis teistes keeltes loodud kirjanduse mainimisega, sellesse pikemalt süüvimata. Esimene Eesti aladelt pärinev ulatuslik teos on ladina keeles kirjutatud Läti Henriku Liivimaa kroonika. Ka hiljem kirjutati kroonikaid ladina ja alamsaksa keeles. Vanim osa Eestist pärit ilukirjandusest on saksakeelne, mida hiljemalt 17. sajandist käsitletakse juba osana baltisaksa kirjandusest. 17. sajandist, mil eriti seoses Tartu Ülikooli loomisega levis tava kirjutada domineeriva saksa kõnekeele kõrval ka teistes keeltes, sündisid esimesed eestikeelsed ilukirjandustekstid peamiselt juhuluulena, kõrvuti analoogsete tekstidega rootsi, ladina, kreeka jt keeltes.

Hiljemalt 18. sajandist pärineb ka venekeelne kirjandus Eestis ehk eestivene kirjandus, ehkki kirjanduslooliselt jääva väärtusega teosed pärinevad alles 19. sajandi algusest, mil - suures osas just taasavatud ülikooli mõjul - tegutsesid Eestis tuntud kirjanikud nagu Vassili Žukovski ja Faddei Buhharin. Ehkki vene kirjanduse mõju eesti kirjandusele on olnud suur ("Eesti kirjandus on välja kasvanud vene kirjandusest. Vaevalt julgeb keegi eesti kirjanikest või kirjandusloolastest sellele argumendile vastu vaielda," on kirjutanud Vladimir Iljaševitš), peetakse tänapäeval eesti kirjandusloos olulisemaks siiski eesti kirjanduse seost baltisaksa kirjandusega, milles 18.-19. sajandil tegutsesid silmapaistvad kirjanikud nagu August von Kotzebue, Edzard Schaper ja Georg Julius von Schultz-Bertram.

20. sajandi alguse iseseisvunud Eestis taandus saksakeelne kirjanduse tähtsus, kuid jätkus vilgas venekeelne kirjanduselu tänu mitmetele vene emigrantidele, kelle seast silmapaistvaimaks peetakse luuletaja Igor Severjaninit, kes küll enda kohta ütles: "Ma ei ole emigrant, ma olen suvitaja alates 1918. aastast." Tegutsesid mitmed kirjandusühendused ja ilmusid ajakirjad. Kõik see katkes Nõukogude ja Saksa okupatsioonidega ning juba stalinismiaegse Eesti NSV kirjanduspildist olid kadunud kõik varem Eestis tegutsenud venekeelsed kirjanikud, ent kui eestivene kirjandus jätkus uue põlvkonnaga, siis saksakeelne kirjandus Eestis sisuliselt lõppes.

Sõjajärgsest eesti kirjandusest teatakse mõnevõrra paradoksaalselt ühe tuntuma uue nimena Hans Leberechti, kes aga kirjutas vene keeles ja elas valdavalt väljaspool Eestit. Ka ülejäänud sõjajärgne eestivene kirjanduspilt püsis pigem keskvõimu standardite juures ning uued kirjanduslooliselt olulised autorid ilmusid alles 1970. aastatel, paralleelselt vastastikuse tõlketööga. Nii tõlkis eesti kirjandust luuletaja Svetlan Semenenko, teda omakorda Paul-Eerik Rummo, Marina Tervonen aga debüteeris kakskeelses luulekogus koos Doris Karevaga. Lühemat aega, 1972-1975 elas Eestis enne Ameerikasse emigreerumist Sergei Dovlatov, kes oma tööd ajalehes Sovetskaja Estonia kajastas hiljem romaanis "Kompromiss". 1976. aastal kolis Eestisse luuletaja David Samoilov, kes avaldas ka eesti luule tõlkeid. 1991. aastast kirjutas Eestis rea venekeelseid romaane armeenia kirjanik Gohar Markosjan-Käsper. Eesti luule tõlkijana on paistnud silma ka luuletaja Boris Baljasnõi, kes Tartu Ülikoolis semiootikahariduse omandajana ühendas eestivene kirjandusega ka siinse tugeva venekeelse kirjandusteaduse traditsiooni, millesse on kuulunud mitmed olulised teadlased Sergei Issakovist Juri Lotmanini.

21. sajandil on jätkunud eestivene kirjanduse traditsioon, mille tunnustatuimad esindajad on luuletaja Igor Kotjuh ja prosaist Andrei Ivanov, kuid lisandunud on ka teistes keeltes kirjutavaid autoreid, nagu eesti ja soome keeles kirjutav Mika Keränen. Samas on Eestis teiskeelsetest kirjandustest jäänud eestivene kirjandus ainsaks, millel on väljakujunenud pidev traditsioon.

Kirjandusinstitutsioonid

Eesti kirjanike suurim organisatsioon on Eesti Kirjanike Liit. Selle kõrval tegutsevad ka mõned väiksemad, näiteks Kirjanike Kodu ja Eesti PEN-klubi.

Kirjandussõprade organisatsioonidest vanim ja tuntuim on Eesti Kirjanduse Selts.

Kirjandustegevust rahastab Eestis peamiselt Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital, vähemal määral teised fondid ja sihtasutused.

Kirjandusauhinnad

 Pikemalt artiklis Kirjandusauhindade loend

Aunimetused

• Eesti NSV teeneline kirjanik
• Eesti NSV rahvakirjanik

Kirjandusajakirjad

• Keel ja Kirjandus
• Looming
• Vikerkaar
• Vihik
• Värske Rõhk

Kirjandusrühmitused

• Arbujad
• Noor-Eesti
• Siuru
• Tarapita
• Tuulisui
• Elulähedusliikumine
• Erakkond
• Tartu NAK
• Hirohall
• Tallinna Noored Tegijad (TNT)
• Tuulelohe
• Purpurmust org

Vaata ka

• Eesti Kirjanduse Teabekeskus
• Eesti kirjanduskriitika
• Eesti kirjanike loend
• Eesti kirjastuste loend
• Eesti lastekirjandus
• Eesti luule
• Eesti naiskirjandus
• Eesti näitekirjandus
• Eesti pagulaskirjandus
• Eesti proosa
• Eesti ulmekirjandus

Välislingid

• "EEVA – Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu" Tartu Ülikooli raamatukogu kodulehel
• Märt Hennoste. "Väike eesti kirjanduslugu" Tiigrihüppe Sihtasutus
• Veiko Märka. TIPP10: Eesti kõige hirmsamad raamatukangelased Eesti Ekspress, 17. veebruar 2009