Mine sisu juurde

EYS Veljesto

Allikas: Vikipeedia
EYS Veljesto
Asutatud 24.  veebruar 1920; 104 aastat tagasi (1920-02-24), Tartu
Lipukiri Vaimsus, vendlus, vabadus![1][2]
Liige veli (meesliige), sõts (naisliige)

Eesti Yliõpilaste Selts Veljesto ehk EYS Veljesto on Eesti üliõpilasorganisatsioon, mis koondab eeskätt humanitaaralade üliõpilasi.

Segaseltsina tegutseva Veljesto asutajate hulka kuulusid Eesti Üliõpilaste Seltsist lahku löönud August Annist, Oskar Loorits, Harri Moora,[3] Julius Mägiste, Ants Oras[4] ja Albert Kivikas.[5] Kuigi selts asutati formaalselt 1920. aasta sügisel,[6] loetakse selle sümboolseks sünnipäevaks 24. veebruari. Veljesto suleti ühes teiste üliõpilasorganisatsioonidega 31. juulil 1940, kuid jätkas välismaale põgenenud liikmete toel tegevust paguluses, eeskätt Rootsis. 1980. aastate lõpul taastati selts sümboolselt EÜS Logosena, et koondada humanitaarhuvidega üliõpilasi; 26. mail 1989 võeti uuesti ametlikult kasutusele Veljesto nimi.

Traditsiooniliselt on seltsi kuulnud eelkõige keele- ja kirjandusteaduse üliõpilased, kuid liikmeteks võetakse kõigi erialade esindajaid. Veljesto puhul on esile toodud üliõpilasorganisatsioonidele omase välissümboolika puudumist,[1] mille kohta on keeleteadlane Julius Mägiste öelnud, et "veljestolaseks ei saa välise templimärgiga, vaid veljestolane olla tähendab aktiivsust või vähemalt huviga kaasamõtlemist rahvuskultuurilisel alal".[7] Luuletaja ja kultuurikorraldaja Siim Lill on Veljestot iseloomustanud üliõpilasseltside intelligentse paroodiana.[8]

Seltsi konvendikorter asub Tartus aadressil Gildi 3–10.[9] Varem on see asunud Tartus aadressil Lai 1–3 (Ado Grenzsteini maja).[10]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem sõpruskond

[muuda | muuda lähteteksti]

Veljesto algeid võib mõneti näha Kamseni kaubanduskoolis Viljandis, kus esimese maailmasõja ajal õppis mitmest tulevasest veljestolasest (Jaan Kangilaskist, Albert Kivikast, Alfred Koortist, Jaan Puusillast ja Jaan Taklajast) koosnev sõpruskond. Mitu hilisemat liiget, Harri Moora, Jaan Kangilaski ja August Annist, tegid liikmetena kaasa ka 1917. aastal Johannes Aaviku innustusel asutatud Eesti Noorsoo Rahvusliku Liidu tegevuses. Kangilaski, Kivikas ning tulevased Veljesto liikmed Ernst Raudsepp, Ants Oras ja Alfred Koort võitlesid ka vabadussõjas.[11]

Kuigi seltsi formaalse asutamiseni jõuti alles sügisel, on Veljesto sümboolseks asutamisajaks peetud 24. veebruari 1920, mil Ants Oras, Oskar Loorits ja Nikolai Roosa (hiljem Enn Terasmäe) lõid Vanemuise aias käed. Sama aasta kevadel toimus ühiseid koosviibimisi, kus arutleti uue üliõpilasseltsi loomise üle innustatuna rahulolematusest olemasolevate üliõpilasorganisatsioonidega. Kohati kaheldi siiski loodava seltsi elujõus ja kardeti ülalpidamisega kaasnevaid majanduslikke raskusi.[11]

Asutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene koosolek uue seltsi asutamiseks toimus 16. septembril 1920 aadressil Lossi tänav 28–5, kuid seltsi nime asjus jõuti kokkuleppele alles järgmisel päeval toimunud nõupidamisel, mil kiideti heaks Nikolai Roosa pakutud nimi Eesti Üliõpilaste Ühing. Samal koosolekul võeti vastu Alfred Koorti koostatud põhikiri, kuid sealt arvati tarbetuna maha enamik seltsi kodukorda sätestanud punkte. Ainsaks kodukorrapunktiks jäi, et selts on karske. Seltsi tegevus ja ruumid pidid olema avalikud.[12]

19. septembril toimus EÜÜ asutajaliikmete kolmas koosolek, millel kirjutati alla ühingu põhikirjale ja valiti ajutine juhatus: esimeheks sai Koort, abiesimeheks Roosa ning sekretäriks Kangilaski. Järgmine EÜÜ koosolek leidis aset 22. septembril; peamiseks küsimuseks oli EÜÜ liikmete väljaastumine Eesti Üliõpilaste Seltsist (EÜS). 2. oktoobriks 1920 visandas Oskar Loorits ühisteadaande EÜS-ist väljaastumise kohta, millele anti 22 allkirja. Ühtlasi võeti vastu EÜÜ põhikiri, mis saadeti Tartu Ülikooli rektorile Heinrich Koppelile. Rektor saatis selle aga tagasi koos soovitusega, et valitaks omapärasem nimetus, "sest temal, vanal inimesel on siis seltsi kergem meeles pidada". 11. oktoobril valiti uueks nimeks Annisti soovitatud EÜS Veljesto. 13. oktoobril 1920 registreeriti Veljesto põhikiri ka ülikooli valitsuses. 15. oktoobril toimunud nõupidamisel otsustati, et Veljestost saab segaselts, kus naisliige on sõts, meesliige veli. Seltsi olemusena nähti ette, et Veljesto aitaks "härrasharitlaste" asemel kasvatada rahvainimesi, kes töötaks ühenduses Eesti rahvaga ning tema vaimu sihtide kohaselt.[13]

Tegevus 1920. aastatel

[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aastate alul olid veljestolased tegevad ka muudes organisatsioonides. Osaleti Emakeele Seltsi, Soome-Eesti Klubi ja Üliõpilaste Karskusühenduse asutamises ning võeti osa näiteks Eesti Kirjanduse Seltsi, Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi ja Spordiklubi ning Akadeemilise Filosoofia Seltsi, Kristliku Üliõpilasühingu ja maakondlike üliõpilaskogude tegevusest. Samuti tehti kaastööd ajakirjale Uudismaa ning peeti loenguid rahvaülikoolis ja sõdurikodudes. Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna Edustuse kaudu püüti edendada üliõpilaste sotsiaalseid, majanduslikke ja akadeemilisi tingimusi.[14]

Seades oma peamiseks ülesandeks liikmeskonna vaimsete võimete arendamise, ei peetud endiselt oluliseks formaalse seltsisisese kodukorra kehtestamist, vaid liikmetele anti tegevuse kujundamisel suuresti vabad käed. Kuigi palju pandi rõhku liikmete individuaalsusele, ilmus 1923. aastal ka ühine koguteos "Mõtteid valmivast intelligentsist", milles Annist, Koort, Moora ja Mägiste käsitlesid muu hulgas eestlaslikku maailmavaadet, rahvuslust ja siinseid üliõpilasorganisatsioone.[15] 1925. aastal ilmus Veljesto liikmete koostatud Üliõpilaslehe erinumber. 1924. aastal asutati seltsi vilistlaskogu, millega liitus mitu seltsiga läbi käinud kultuuritegelast: keeleteadlane Johannes Aavik, dirigent Juhan Aavik, ajaloolane Peeter Tarvel ning mitu soomlast: arheoloog A. M. Tallgren, põllumajandusteadlane Kaarlo Teräsvuori ja etnoloog Ilmar Manninen. Vilistlaskogu osales ka Üliõpilasseltside Vilistlaskogude Liidu tegevuses alates asutamisest.[14]

Julius Mägiste on 1920. aastate esimese poole Veljestot iseloomustades öelnud, et see on omanud "apoliitilist rahvuskultuurilis-hõimumeelis-karskusaatelist värvingut". Kümnendi teisel poolel hakkas seni domineerinud vabameelsus aga vaikselt taanduma: paika pandi kindel kodukord ning senisest rohkem hakati tähelepanu pöörama seltsi siseelule. Kaks korda nädalas korraldati koosolekuid, millest esimesel arutati organisatoorseid ja jooksvaid asju ning teisel peeti kultuuri- ja teadusteemalisi ettekandeid. 1930. aastal koostati seniste ettekannete põhjal tsükkel "Isik ja ühiskond". Samuti asuti korraldama kirjandusõhtuid, vilistlaspidusid, muusikalisi ettekandeid, näituseid, lavastusi jms. 1928. aastast etendati igal mardipäeval mardiooperit, mis pidi parodeerima nii seltsi kui ka ühiskondlikke olusid.[16][17]

Veljesto väljaanneteks on vahel peetud ka 1928. aastal ilmunud teost "Dünamis I. Mõtteid võitlevast vabariigist" (1928),[18] mis sisaldas lisaks luulele ja tõlkekirjandusele mitmesuguseid kriitilisi kirjutisi Eesti ühiskonnast.[19] Teos korjati hiljem müügilt.[20] Samuti on Veljestoga seostatud kirjanduskriitilist ajalehte Kirjanduslik Orbiit (1929/30), sest nii selle kui ka "Dünamis I" koostamisel osalesid seltsi liikmed.[17]

Tegevus 1930. aastatel

[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastal anti välja järjekordne Üliõpilaslehe erinumber (veel üks ilmus 1935. aastal) ning seltsi väljaandena ilmus 1932. aastal Tartu Ülikooli 300. aastapäevale pühendatud koguteos "Kultuuri ja teaduse teilt". 23. veebruaril 1930 sõlmiti sõprussidemed Helsingi Ülikooli Satakuntalainen Osakuntaga.[17]

Senisest enam hakati rõhutama aktiivset osalemist sotsiaal- ja rahvuskultuuris. Oma ülesandeks seati "säilitada vaimset värskust, õhutada nooruslikku tungi vastsete kultuuriväärtuste loomiseks". Seltsi siseelu jäi suuresti samaks: koosolekutel oli küll aeg-ajalt arutlusel kodukorra distsipliini muutmine rangemaks, kuid senine vabadusprintsiip jäi endiselt domineerima. Mööndusena loodi siiski akadeemilise isa ja ema institutsiooni meenutavad onu ja tädi roll. Julius Mägiste on seltsi tollast suundumist nimetanud "rahvusriiklik-sotsiaalseks". Vastanduti vabadussõjalaste liikumisele ning ühiselt teiste üliõpilasorganisatsioonidega protesteeriti 1936. aasta märtsis aset leidnud ülikooli majandus- ja administratiivala allutamisele haridusministeeriumile ning seejärel loodud majandusdirektori institutsiooni vastu. Selle tagajärjel kuulas Poliitiline Politsei üle oktoobrikuus toimunud meeleavalduste organiseerimisel osalenud Veljesto liikme Heinrich Marga.[21]

1940. aastal ilmus Veljesto viimane vabariigiaegne koguteos "Võim ja vaim", mis ühtaegu võtab kokku seltsi 20-aastase tegevuse ning analüüsib tollal eriti teravaks muutunud võimu ja vaimu konflikti. Selts suhtus kriitiliselt mõlemasse Eesti riigile ohtlikuks osutunud suurvõimu. Veljestolane Eevi Lassen-End on seda kommenteerides öelnud, et "On ükskõik, kumma alla me jääme, kas sõiduauto [Saksamaa] või veoauto [Venemaa]".[22]

Sundsulgemine ja tegevus paguluses

[muuda | muuda lähteteksti]

Veljesto suleti koos teiste üliõpilasorganisatsioonidega 31. juulil 1940. Sulgemise ajal oli Veljestol 178 liiget. Nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni ajal langesid mitmed Veljesto liikmed võimude repressioonide alla, teiste hulgas näiteks Ants Oras, Eerik Laid ja Heinrich Mark. 69 liikmel õnnestus siiski Eestist läände põgeneda. Neist 31 asus elama Rootsi ning ülejäänud suundusid Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse ja mujale.[23]

1943. aastal võeti välise sümbolina kasutusele sinimustvalge emaililine sõrmus, millel oli rahvusornamentidega kolmekordne V (vaimsus-vendlus-vabadus).[22]

Et liikmed olid eri riikidesse laiali valgunud, siis Veljesto paguluse algusaastail sisuliselt ei tegutsenud. Seltsi tegevus hakkas vaikselt elavnema eeskätt Rootsis, kus elas ligi pool Eestist pagenud liikmetest. Sealsed püüdsid välja selgitada teistesse riikidesse jõudnud seltsikaaslaste aadresse. Samuti saadeti 1947.–1948. aastal Saksamaal DP-laagrites viibivatele veljestolastele toidupakke. Kui 1950. aastate alul selgus, et välismaale tuleb jääda arvatust kauemaks, hakati seltsi organisatoorset tegevust aktiivsemalt taastama. 1954. aasta ringkirjas sõnastas Julius Mägiste Veljesto uueks deviisiks "vaimu võidu orjastava võimu üle" ning 13. mail 1957 Stockholmis peetud seltsi koosolekul otsustati ametlikult Veljesto tegevust jätkata. Paguluses tegutsemise ajal võeti seltsi vastu umbes 20 uut liiget. Seltsi esimeheks valiti Julius Mägiste, hiljem on seda ametit pidanud Evald Blumfeldt, Jakob Koit ja Heinrich Mark.[24]

1959. aastal korraldati Rootsis Esttorpis Veljesto suvepäevad ning samal aastal asutasid Veljesto, EÜS Põhjala ja Eesti Teaduslik Selts Rootsis auhinna parimate üliõpilastööde premeerimiseks. 1960. aasta veebruaris tähistati Veljesto 40. aastapäeva kokkutulekutega nii Stockholmis kui ka Lundis, kus valiti esimesteks seltsi auliikmeteks Johannes Aavik ja Juhan Aavik. Seltsi kokkutulekud toimusid hiljem veel Ameerika Ühendriikides Baltimore'is (1976), Stockholmis (1980), Wilmingtonis (1982; Põhja-Ameerika liikmete kokkutulek) ning Kanadas Torontos (1984). Rootsis anti välja kaks seltsi väljaannet: "Tervitus Karl Ristikivile" (1962) ning "EÜS Veljesto 1920–1975" (1975).[25]

Pagulusajastu sarnanes suuresti seltsi algusajaga: rõhku pandi eeskätt liikmete ühiskondlikule tööle. Tegutseti korraga mitmes riigis ja valdkonnas: poliitikas (Eerik Laid, Heinrich Mark), kultuuris (Bernard Kangro, Karl Ristikivi, Albert Kivikas, Ilmar Talve), akadeemilises elus (õppejõud Aleksander Aspel, Evald Blumfeldt, Ivar Ivask, Gustav Must, Julius Mägiste, Ants Oras, Ilmar Talve, Lauri ja Vootele Vaska) jne.[25]

Eestisse jäänud Veljesto liikmetena võib nimetada näiteks keeleteadlast Paul Aristet, matemaatikut Arnold Humalat, arheoloogi Harri Moorat ja kunstiajaloolast Voldemar Vaga. 1970. aastal soome-ugri kongressi ajal Tallinnas organiseeriti Eestis seltsi kokkutulek, kuivõrd kongressi külastasid ka paguluses elavad liikmed (nt Julius Mägiste ja Otto Aleksander Webermann).[25]

EÜS Logos ja Veljesto taastamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Selts taasasutati 1980. aastate lõpul üliõpilasorganisatsioonide taastamise aegu. Mõte luua omaaegse Veljesto sarnane selts, mis oleks mõeldud humanitaarsete huvidega üliõpilastele, tekkis 1988. aasta kevadel Marika ja Toomas Liivamäel, Tõnu Tenderil, Tago Holstingil ning kirjandusõppejõul Peeter Oleskil ja tema abikaasal Sirje Oleskil. Idee teostamiseni jõuti sama aasta sügisel ning 28. oktoobril tunnustas loodud seltsi, EÜS Logost, ülikooli nõukogu. Aasta lõpul võeti aga suund juba Veljesto otsesele taastamisele: seltsi sümboolsel 69. aastapäeval kohtuti omaaegsete liikmetega ning tutvustati oma plaani. EÜS Logos suleti ja Veljesto taasloodi ametlikult 26. mail 1989, mil ülikooli nõukogu seda tunnustas. 22. septembril 1989 toimus Tartus Veljesto pidulik taasavamine ning moodustati seltsi vilistlaskogu. Järgmisel aastal sõlmiti taas sõpruslepe Helsingi Ülikooli Satakuntalainen Osakuntaga.[25]

1990. aastate alul tuli seltsi uusi liikmeid, kelle vanemad olid kuulunud Veljestosse (Jaak Kangilaski, Enn Tarvel, Mari Tarand, Mirjam Peil (neiupõlves Annist)), ning ka eelmise põlvkonna humanitaarteadlasi (nt Marju Lauristin, Eerik Teder, Oskar Kruus). Aasta lõpul asutati Anton Suurkase nimeline kirjandusauhind, millega autasustati kirjanikke, kes on "tõhusaimalt kaasa aidanud lugeja maitse mandumisele ja õõnestanud tema põikpäist usku sõna jõusse".[25]

Seltsil on taasasutamise järel ilmunud järgmised koguteosed: "Vanad ja noored" (1992), "EÜS Veljesto 1920–1995" (1995) ning "VVV. EYS Veljesto IX koguteos" (1999). Vahemikus 1990–1992 ilmus ka neli numbrit seltsisisest väljaannet Punane Porgand. 1989. aastal ilmus Pekka Erelti koostatuna Veljesto laulik "Mardiöö unenägu" (1989). Kollektiivsete teoste kõrvalt on Veljesto kirjastanud ka eraisikute teoseid: aastail 1996–2013 on seltsi nime all trükitud 22 raamatut. Autorite hulgas on nii seltsi vilistlasi (Bernard Kangro, Ants Oras, Pent Nurmekund) kui ka uuemaid eesti kirjanike (Madis Kõiv, Jüri Ehlvest, Matt Barker). Ilukirjanduse kõrvalt on ilmunud ka politoloogilisi teoseid Jüri Lippingult ja Erik Kuehnelt-Leddihnilt.[25]

Ühisüritustest on mainimisväärsed vaidlus- ja filmiõhtud, mardiooperite traditsiooni on jätkatud teatraalsete etteastetega.[25]

Liikmeskond

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis EYS Veljesto liikmed

Veljesto on segaselts, mille üks juhtpõhimõtteid on egalitaarsus. Sellest tulenevalt on kõik seltsiga liitunud alates liikmekandidaatidest ja lõpetades vilistlastega ühtemoodi selle täieõiguslikud liikmed.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 "EYS Veljesto". OLE ROHKEM. Vaadatud 22. novembril 2020.[alaline kõdulink]
  2. ↑ "EYS Veljesto". EYS Veljesto. Vaadatud 22. novembril 2020.
  3. ↑ Juhani Püttsepp. Harri Moora hoolis Tartu ülikoolist, mitte akadeemikutiitlist Tallinnas[alaline kõdulink]. Postimees, 3. märts 2000.
  4. ↑ Jaak Rähesoo. Saateks – "Ants Oras. Luulekool I. Apoloogia" (koostajad: Hando Runnel ja Jaak Rähesoo). Tartu: Ilmamaa 2003, lk 503.
  5. ↑ Pekka Erelt. Pisaradraama rahvale. Eesti Ekspress, 31. oktoober 2002.
  6. ↑ Monika Tasa. Rahvusteadlane Oskar Loorits ja tema kaasaeg (1920–1940). Tartu: Tartu Ülikool 2008, lk 25.
  7. ↑ https://issuu.com/korpsakala/docs/spes_patriae
  8. ↑ Aet Rebane (23. veebruar 2020). "Galerii ⟩ Üliõpilasselts Veljesto tähistas sajandat sünnipäeva". Vaadatud 28. novembril 2020.
  9. ↑ "Teised organisatsioonid". korp! Sakala. Vaadatud 6. detsembril 2020.
  10. ↑ "Tartu. Hoone Lai tn 1 (Ado Grenzsteini maja), kus asus EÜS "Veljesto" korter (korter 3)". Tartu Ülikool. Vaadatud 6. detsembril 2020.
  11. ↑ 11,0 11,1 Pekka Erelt "Eesti Üliõpilaste Selts "Veljesto"" – Spes patriae: üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis (koostanud Helmut Piirimäe) Tartu: Olion 1996, lk 165. ISBN 9785460002177.
  12. ↑ Erelt 1996, lk 165–166.
  13. ↑ Erelt 1996, lk 166.
  14. ↑ 14,0 14,1 Erelt 1996, lk 166–167.
  15. ↑ "Koguteos "Mõtteid valmivast intelligentsist" (1923)". Kreutzwaldi sajand / Eesti kultuurilooline veeb. Vaadatud 24. novembril 2020.
  16. ↑ Pekka Erelt (12. november 2003). ""Mu süda läks puruks kui portselantass..."". Eesti Ekspress. Vaadatud 26. novembril 2020.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 Erelt 1996, lk 167.
  18. ↑ "EYS Veljestoga seotud raamatud jt väljaanded". EYS Veljesto. Vaadatud 24. novembril 2020.
  19. ↑ Maarja Hollo. "Lepapuise Pegasusega Rooma poole. Bernard Kangro käsikirjast "Sõit Rooma"". Methis Studia humaniora Estonica (13): 197–208 (siin lk 201). DOI:dx.doi.org/10.7592/methis.v10i13.1310. ISSN 1736-6852. {{cite journal}}: kontrolli parameetri |doi= väärtust (juhend)
  20. ↑ Robert Davis (24. jaanuar 2017). "Baltic and East European Modernist Collections". Global Studies Blog (inglise). Columbia University Libraries. Vaadatud 24. novembril 2020.
  21. ↑ Erelt 1996, lk 167–168.
  22. ↑ 22,0 22,1 Erelt 1996, lk 168.
  23. ↑ Erelt 1996, lk 168–169.
  24. ↑ Erelt 1996, lk 169.
  25. ↑ 25,0 25,1 25,2 25,3 25,4 25,5 25,6 "EYS Veljesto ajalugu". EYS Veljesto. Vaadatud 22. novembril 2020.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Korporatsioonide Liit
Naiskorporatsioonid
Muud meeskorporatsioonid
Meesseltsid
Naisselts
Segaseltsid
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=EYS_Veljesto&oldid=6693264"