Dogmadeta teadus

"Dogmadeta teadus: Uuriva vaimu vabastamine" on Rupert Sheldrake'i raamat.

Teos ilmus 2012. aastal pealkirjaga "The Science Delusion: Freeing the spirit of enquiry" Coroneti väljaandel (ISBN 978-1-4447-2795-1). USA-s anti see välja pealkirjaga "Science Set Free: 10 Paths to New Discovery". Eestikeelne tõlge ilmus 2014. aastal raamatusarjas "Transpersonaalse psühholoogia varamu" Andres Tamme tõlkes.

Kokkuvõte

Sissejuhatus: moodsa teaduse kümme dogmat

"Teaduslik maailmavaade" on tohutult mõjukas, sest teadused on olnud nii edukad. Ent praegu ilmnevad teadustes ootamatud raskused. Enamik teadlasi peab enesestmõistetavaks, et need lõpuks lahendatakse tavapärase uurimistöö käigus. Mõned teadlased, sealhulgas Sheldrake, arvavad, et tegu on sügavama tõve tunnusega. Sheldrake väidab, et teadust hoiavad tagasi ammused eeldused, mis on muutunud dogmadeks. Ilma nendeta oleks teadused vabamad, huvitavamad ja mõnusamad. Kõige suurem teaduslik luul on see, et teadus teab juba vastuseid. Ainult üksikasjad on tarvis veel täpsustada. Tänapäeva teadus rajaneb väitel, et reaalsus on materiaalne ehk füüsikaline. Teadvus on aju füüsikalise aktiivsuse kõrvalsaadus. Mateeria on teadvuseta. Evolutsioon on eesmärgita. Jumal on ainult ideena inimese vaimus, seega siis inimeste peades. Need uskumused ei ole mõjukad mitte sellepärast, et enamik teadlasi oleks sellest kriitiliselt mõelnud, vaid sellepärast, et ei ole. Teaduse faktid, teadlaste tehnikad ja neil põhinevad tehnoloogiad on piisavalt reaalsed. Konventsionaalse teadusliku mõtlemise uskumuste süsteem on ühel 19. sajandi ideoloogial põhinev usuakt. See raamat pooldab teadust. Sheldrake tahab, et teadused oleks vähem dogmaatilised ja oleks teaduslikumad.

Teaduslik usutunnistus

Enamik teadlasi peab enesestmõistetavaks järgmist kümmet tuumuskumust:

1. Kõik on olemuslikult mehaaniline. Näiteks koerad ei ole omade eesmärkidega organismid, vaid keerukad mehhanismid. Isegi inimesed on masinad, nende ajud on nagu geneetiliselt programmeeritud arvutid.
2. Kogu mateeria on teadvuseta. Sel ei ole siseelu, subjektiivsust, vaatepunkti. Isegi inimese teadvus on illusioon, mille on tekitanud aju materiaalne aktiivsus.
3. Aine ja energia koguhulk on alati sama, kui mitte arvestada Suurt pauku, millega aine ja energia järsku tekkisid.
4. Loodusseadused on alati samad ja jäävad alati samaks.
5. Loodusel ei ole otstarvet, evolutsioonil pole eesmärki ega suunda.
6. Kogu pärilikkus on materiaalne, seda kannavad DNA ja teised materiaalsed struktuurid.
7. Teadvus (vaim) on peade sees ning on lihtsalt aju aktiivsus. Kui ma vaatan puud, siis puu kujutis ei ole seal, kus ma seda näen, vaid aju sees.
8. Mälu ladestub materiaalsete jälgedena ajus. Surm kustutab need jäljed.
9. Seletamata nähtused, näiteks telepaatia, on illusoorsed.
10. Mehhanitsistlik meditsiin on ainus meditsiin, mis tõesti töötab.

Kokku moodustavad need materialismi filosoofia või ideoloogia, mis eeldab, et kõik on olemuslikult materiaalne. See uskumuste süsteem sai teaduses valdavaks 19. sajandi lõpus. Paljud teadlased ei teadvusta, et materialism on eeldus. Seda nad peavadki teaduslikuks maailmavaateks.

"Teadusliku maailmapildi" usutavuse probleem

Üle kahesaja aasta on materialistid lootnud, et füüsika ja keemia seletavad lõpuks kõik ära. Nad usuvad, et tulevased avastused õigustavad nende uskumusi. Karl Popper nimetas seda tõotavaks materialismiks. Praegu on materialismil usutavusprobleem, mis 20. sajandil oli kujutlematu.

Materialistid Francis Crick ja Sydney Brenner ütlesid 1963. aastal, et bioloogias on kaks suurt lahendamata probleemi: areng ja teadvus. Asi olevat selles, et nendega pole tegelnud molekulaarbioloogid ega andekad inimesed. Crick ja Brenner kavatsesid need kümne või kahekümne aastaga ära lahendada. Brenner võttis ette arengu, Crick teadvuse. Brenner sai Nobeli auhinna varbussi arengu uurimise eest. Crick viimistles oma viimast käsikirja teadvuse kohta päev enne surma. Tema poja sõnul oli isa motiiv lüüa viimane nael vitalismi kirstu. Arengu ja teadvuse probleem on siiski lahendamata. Pole tõestust, et neid saab ainult füüsika ja keemia abil seletada.

Materialismi järgi on teadvus aju aktiivsus. See on kas epifenomen või teine viis rääkida aju aktiivsusest. Neuroteadlastel ja teadvuseuurijatel ei ole vaimu loomuse asjus üksmeelt. Juhtivates teadusajakirjades ilmub artikleid, mis näitavad materialismi sügavaid probleeme. David Chalmers nimetas subjektiivse kogemuse olemasolu teadvuse raskeks probleemiks.

Mõned materialistid nimetavad end füsikalistideks, rõhutades, et nad panevad lootuse moodsale füüsikale. Aga füsikalismi usutavus on vähenenud neljal põhjusel. Esiteks, mõned füüsikud on väitnud, et kvantmehaanikat ei saa formuleerida vaatleja vaimu arvestamata. Vaimu ei saa füüsikale taandada, sest füüsika eeldab füüsikute vaimu. Teiseks, kõige auahnemad füüsikateooriad stringiteooriad ja M-teooriad viivad füüsika täiesti uuele territooriumile. Stephen Hawkingi mudelist sõltuva realismi järgi tuleb võib-olla eri olukordades rakendada eri teooriaid, millel on erinev arusaam reaalsusest, kusjuures see on aktsepteeritav, kui igas olukorras, milles mitu teooriat on rakendatavad, langevad nende ennustused kokku. M-teoorial on võib-olla 10 500 lahendit, nii et sellega sobib 10 500 erinevate seadustega universumit. Hawking leiab, et võib-olla tuleb loobuda lootusest tuletada vähestest lihtsatest seadustest kõik nähtumuslikud seadused. Mõned füüsikud, näiteks Lee Smolin, on kogu selle lähenemise suhtes väga kriitilised. Stringiteooriad, M-teooriad ja mudelist sõltuv realism on liiga kõikuv alus materialismile või füsikalismile. Kolmandaks, on selgunud, et valdava osa universumist moodustavad tumeaine ja tumeenergia, mille loomus on teadmata. Neljandaks, antroopsusprintsiip ütleb, et kui loodusseadused ja füüsikakonstandid oleksid Suure paugu hetkel olnud pisut teistsugused, ei oleks bioloogiline elu saanud tekkida ja poleks meid sellest mõtlemas. Kas siis jumalik vaim tegi algusest peale peenhäälestuse? Et vältida Jumala kui Looja uuel kujul sissetoomist, eelistab enamik juhtivaid kosmolooge uskuda, et meie universum on üks tohutu paljudest paralleeluniversumitest, milles on erinevad seadused ja konstandid (ka M-teooria viib sellele mõttele). Me oleme juhtumisi selles universumis, kus on meie jaoks sobivad tingimused. See multiversumiteooria rikub Ockhami habemenuga. Ja seda ei saa testida. Ja see ei saa ka Jumalast lahti, sest lõpmatu Jumal võib olla lõpmata paljude universumite Jumal.

Materialism ei ole oma tõotusi täitnud ja selle veksleid on tabanud hüperinflatsioon.

Proloog: teadus, religioon ja võim

Teadus on mõjukam kui mis tahes muu mõttesüsteem ajaloos. Kuigi suurem osa mõjust tuleb praktilistest rakendustest, on sellel ka suur intellektuaalne ligitõmbavus.

Teaduspreesterlus

Francis Bacon nägi organiseeritud teaduse võimu kõige paremini ette. Ta pidi näitama, et võimus looduse üle ei ole midagi karta. Tollal kardeti nõidust ja musta maagiat. Bacon väitis, et teadmise looduse kohta annab Jumal. Teadus on naasmine Aadama süütusse. Bacon võrdsustas teadmise loodusest loomadele nimede andmisega (1Ms:19–20). Ta oli veendunud, et inimesed hakkavad teadmist looduse kohta targalt ja hästi rakendama. Selleks on tarvis organiseeritud uurimistööd. Raamatus "Uus Atlantis" kujutab Bacon riiki, milles otsuseid teevad autoriteetsed, väärikad teaduspreestrid. Teadusordu käsutuses on aparatuur ja ruumid uurimistöö tegemiseks. See visioon aimas ette paljusid institutsionaliseeritud uurimistöö jooni ning inspireeris Kuningliku Seltsi ja teiste teadusakadeemiate asutamist. Akadeemiad ei saavutanud siiski sellist hiilgust ja poliitilist võimu. Baconi nägemuses olid teaduspreestrid riigi patronaaži all samamoodi nagu riigikirik. Ja tõepoolest, teaduse ja riigi lahutamist ei ole toimunud. Riik toetab teadust ja teadlased mõjutavad poliitikat. Riiklik toetus teadusele sai Prantsusmaal ja Saksamaal alguse varem kui Suurbritannias ja USAs.

Louis Pasteur propageeris teadust kui tõde leidvat religiooni, mille templid on laborid, mis võimaldavad välja arendada inimeste kogu potentsiaali.

20. sajandi alguseks oli teadus peaaegu täielikult institutsionaliseerunud ja professionaliseerunud ning pärast teist maailmasõda kasvas riigi ja firmade toetusel tohutult. Kõige rohkem raha selleks kulutatakse USAs. Väike osa sellest läheb teadlastele, kes taotlevad süütut teadmist.

1950. aastateks oli teadus jõudnud olukorda, mis meenutab katoliku kiriku olukorda enne reformatsiooni. George Sarton nägi seda nii: tõde määravad vähesed asjatundjad, kelle tulemusi kontrollivad vähesed teised. Inimestel tuleb nende otsuseid lihtsalt aktsepteerida. Baconi visioon teaduspreesterlusest on tõeks saanud. Kuid inimese võimu looduse üle ei juhi "terve mõistus ja tõene religioon".

Kõigeteadmise fantaasia

Teadlased on püüelnud täieliku Jumala-sarnase teadmise poole. Pierre-Simon Laplace kujutles teadlasvaimu, kes kõike teab ja ennustab: kui intellekt teab kõiki jõude ja algtingimusi, saab ta kõike ennustada ja minevikku vaadata. Thomas Henry Huxley leidis, et kosmilise auru järgi saaks ennustada ka näiteks Suurbritannia fauna seisu 1869. aastal. Determinismi rakendamine ajule viis järeldusele, et vaba tahet ei ole. See veendumus ei põhinenud teaduslikel tõenditel, vaid eeldusel, et kõik on matemaatiliste seadustega täielikult determineeritud. Praegugi eeldavad paljud teadlased, näiteks Patrick Haggard, et vaba tahe on illusioon. Pole isegi mittemehaanilist mina, kes saaks valikuid teha. Eraelus aga Haggard ei tunne, et tema valikud oleks ette määratud.

Indeterminism ja juhus

Määramatuse printsiip kvantfüüsikas näitas, et indeterminism on füüsikalise maailma olemuslik joon ning füüsika saab teha ainult tõenäosuslikke ennustusi. Kas see puudutab vaba tahte küsimust? Kui see indeterminism on puhtjuhuslik, siis mitte, sest juhuslikud valikud ei ole vabamad kui determineeritud valikud. Neodarvinismis on juhuslikkus keskne juhuslike mutatsioonide (kvantsündmuste) tõttu. Kui mutatsioonid oleksid teistsugused, siis evolutsioon toimuks teisiti. Evolutsioon ei ole ennustatav. Stephen Jay Gould ütleb, et kui evolutsioon algaks otsast peale, oleks selle tulemused praeguseks teistsugused. On selgunud, et peaaegu kõik loodusnähtused on tõenäosuslikud, sealhulgas turbulents, lainete murdumine rannal ja ilm. Need ei ole täpselt ennustatavad. Kindlus on igapäevamaailmas sama saavutamatu nagu kvantfüüsikas. Isegi planeetide liikumine on pikas perspektiivis kaootiline. Usk determinismisse on osutunud luuluks.

Veel fantaasiaid kõigeteadmisest

Aastal 1888 kirjutas Simon Newcomb, et me tõenäoliselt oleme lähenemas võimalike astronoomiateadmiste piirini. Aastal 1894 kuulutas Albert Michelson, et füüsika tähtsamad seadused ja faktid on kõik avastatud ning on väga vähe tõenäoline, et tulevased avastused neid asendama sunnivad. Aastal 1900 kuulutas William Thomson, et füüsikas pole enam midagi uut avastada, jääb ainult aina täpsem mõõtmine. 20. sajand tõi kvantfüüsika, relatiivsusteooria, tuumalõhustumise ja tuumasünteesi, teised galaktikad ja Suure paugu teooria. Aastal 1997 avaldas John Horgan raamatu "The End of Science: Facing the Limits of Knowledge in the Twilight of the Scientific Age". Ta ütles, et suurte teadusavastuste aeg on võib-olla läbi. Aga see ei ole nii, sest iga vastuse saab asendada huvitavamate ja viljakamate küsimustega.

Teadus ja kristlus

Mehhanitsistliku teaduse rajajad Johannes Kepler, Galileo Galilei, René Descartes, Francis Bacon, Robert Boyle ja Isaac Newton olid kõik tõsised kristlased. 17. sajandi teadus lõi nägemuse universumist kui masinast, mille Jumal on arukalt kavandanud ja käivitanud. Kõike valitsevad igavesed matemaatilised seadused, mis on ideed Jumala vaimus. See filosoofia oli pöördeline, sest see hülgas animistliku vaate loodusele. Enne olid õpetlased ja teoloogid õpetanud, et universum on elus ja seda läbistab Jumala vaim. Taimedel, loomadel ja inimestel on hing. Taevakehad ja Maa on elusolendid, millel on ingellik intellekt. Nüüd aga sai materiaalsest maailmast hingetu masin. Mittemateriaalsed on üksnes inimeste vaimud ning osa vaimumaailmast, kuhu kuuluvad inglid ja Jumal. Keegi ei teadnud, kuidas vaim ja keha inimeses seotud on, aga Descartes paigutas nende vastastikuse toime käbinäärmesse.

Pärast esialgseid konflikte tõmbusid religioon ja teadus vastastikusel nõusolekul kumbki oma valda. Teineteise valda ei sekkutud kuni võitleva ateismi tekkeni 18. sajandi lõpus. Veel Stephen Jay Gould ütles, et teaduse valda kuulub see, millest universum koosneb ja miks ta niimoodi töötab, religiooni valda viimse tähenduse ja moraalse väärtuse küsimused. Ent võitlevad materialistid on selle jaotuse hüljanud, pidades seda intellektuaalselt ebaausaks või nõrgamõistuslike pelgupaigaks.

Ateistide uskumused

Materialism sai institutsioonilises teaduses valdavaks 19. sajandi teisel poolel. Ateistid peavad materialismi teaduslikuks faktiks. Koos ideega, et universum on termodünaamika teise seaduse järgi nagu aurumasin, millel hakkab aur otsa saama, viis see rõõmutu maailmapildini: inimese on juhuslikult põhjustanud eesmärgita põhjused, hauatagust elu ei ole, inimkond hukkub koos päikesesüsteemiga. Mõned teadlased aktsepteerivad seda, aga paljudel on filosoofia või usk, mis seda pilti piirab. Ka evolutsiooniline kosmoloogia, kvantfüüsika ja teadvuseuuringud näitavad neid vaateid vanamoodsana. Teadus on oma rakenduste edu tõttu väga prestiižne. Seda tervitatakse peaaegu igal pool, ja materialism käib teaduse juurde. Aga enamik India teadlasi palub jumalustelt abi, et teaduses edukas olla. Materialism on teaduse mängureegel, mida vähesed teadlased vaidlustavad, kui nad just pole pensionil või Nobeli auhinna saanud. Mõned teadlased ja intellektuaalid on aga veendunud ateistid, mõnest on saanud ateismi misjonärid, kes võitlevad ebausu, religiooni ja kergeusklikkusega. Tuntuks on saanud Sam Harrise "The End of Faith: Religion, Terror, and the Future of Reason", Daniel Dennetti "Breaking the Spell", Christopher Hitchensi "God Is Not Great: How Religion Poisons Everything" ja Richard Dawkinsi "The God Delusion". Ent vähesed ateistid usuvad ainult materialismi. Enamik on sekulaarsed humanistid, kes usuvad Jumala asemel inimkonda. Teaduse abil lähenevat inimesed Jumala-sarnasele kõigeteadmisele. Jumal ei mõjutavat ajaloo käiku, vaid inimesed olevat võtnud vastutuse enda õlgadele. Sekulaarne humanism on kristluselt pärinud usu inimelu ainulaadsesse tähtsusse ja tulevasse päästesse.

Ka need materialistid, kes ei usu inimkonna progressisse, eeldavad, et teadus lõpuks näitab, et nende uskumused on tõesed. Ka see on usk.

Dogmad, uskumused ja vaba uurimistöö

Juurdunud uskumuste küsimärgi alla seadmine ei ole teadusevastane, vaid on teaduses keskne. Teadus ei ole positsioon ega uskumuste süsteem, vaid protsess. Uued tulemused sünnivad siis, kui teadlased saavad vabalt esitada uusi küsimusi ja luua uusi teooriaid. Thomas Kuhn väitis raamatus "Teadusrevolutsioonide struktuur", et normaalteaduse perioodidel on enamikul teadlastel ühine reaalsuse mudel ja küsimise viis – paradigma. Normaalteaduses seletatakse olematuks kõik, mis raamistikku ei sobi. Anomaalsed faktid kuhjuvad, kuni saabub kriis. Teadusrevolutsooon toimub, kui teadlased võtavad omaks inklusiivsemad mõtlemis- ja praktikaraamistikud, mis võimaldavad haarata fakte, milles enne nähti anomaaliaid. Algab uus normaalteaduse faas. Kuhn aitas koondada tähelepanu teaduse ühiskondlikule aspektile. Teadlased alluvad kõigile tavalistele ühiskondliku elu piirangutele, sealhulgas kolleegide surve ja vajadus alluda rühma normidele. Teadussotsioloogid on uurinud, kuidas teadust tegelikult tehakse, kuidas teadlased kasutavad ressursse ja tulemusi oma võimu ja mõju suurendamiseks ning võitlevad rahastamise, prestiiži ja tunnustuse pärast. Üks mõjukamaid uurimusi selles suunas on Bruno Latouri "Science in Action: How to Follow Scientists and Engineers Through Society". Latour pani tähele, et teadlased eristavad teadmist ja uskumusi. Asjatundjad teavad oma valdkonna nähtusi, teistel on ainult moonutatud uskumused, irratsionaalsed ideed, nad on eelarvamuste küüsis. Kui ainult õnnestuks kõrvaldada tegurid, mis eelarvamusi alal hoiavad, saaksid teised kohe ja ilma vaevata nähtustest hästi arusaavateks. Tuleb lihtsalt kasutada haridust ja meediat. 19. sajandist saadik ongi usk materialismisse kasvanud, kuigi asjaosalised teavad teadusest enesest väga vähe. Nad on teaduse kiriku ehk stsientismi kogudus, teadlased on selle preestrid, nagu ütles Ricky Gervais. Ta ütles, et teadus otsib tõde, ta teab, mida ta teab ja mida ta ei tea, ta tugineb ainult tõenditele, mis kogu aeg täiustuvad, ta võtab arvesse uusi fakte, ta ei jää millegi juurde traditsiooni pärast. See pilt ei ole õige, aga ideaalina on see väga hea.

Sheldrake tahab nüüd rakendada neid ideaale teadusele endale. Ta tahab teada saada, mida teadus tegelikult teab ja mida mitte. Ta vaatleb materialismi kümmet tuumõpetust tõendite ja uute avastuste valguses. Ta ei hoia kinni materialismist sellepärast, et see on traditsioon.

1 Kas loodus on mehaaniline?

Võib tunduda imelik, miks teadlased ütlevad, et loomad ja taimed on masinad ning inimesed on robotid, mida juhib arvutitaoline aju geneetiliselt programmeeritud tarkvaraga. Miks mitte organismid, mis on iseorganiseeruvad ja millel on omaenda eesmärgid? Masinaid kavandab väline vaim. Nende osad panevad kokku välised masinategijad ja neil pole omasid eesmärke.

Moodne teadus sai alguse sellest, et hüljati orgaaniline maailmakäsitus. Juhtivaks sai masinametafoor. See oli vabastav, sest uus mõtteviis julgustas masinate leiutamist ja tehnika arengut.

Enne 17. sajandit peeti universumit ja taevakehi organismideks. Astronoomilisi kelli oli ehitatud juba ammu, aga keegi polnud arvanud, et universum ongi nagu kellavärk. Nüüd hakati nii arvama: tähed ja planeedid alluvad ebaisikulistele mehaanikaprintsiipidele, mitte hingedele ega vaimudele. Selle käsituse algatajate seas oli Johannes Kepler. Galileo Galilei järgi juhivad kõike "halastamatud, muutumatud" matemaatilised seadused. Kellaanaloogia oli eriti veenev sellepärast, et kell töötab eneseküllaselt. See on hea metafoor ka sellepärast, et see on hea näide teadmisest tänu konstrueerimisele. See, kes oskab masina konstrueerida, oskab selle ka ümber konstrueerida. Teadmine on jõud.

Mehhanitsistliku teaduse prestiiž ei tulenenud mitte niivõrd selle filosoofilisest alusest kui praktilistest edusammudest. Matemaatilisele modelleerimisele on iseloomulik äärmine abstraheerimine ja lihtsustamine. Selliseid mudeleid on kõige lihtsam realiseerida tehislikel masinatel ja objektidel. Matemaatiline mehaanika on muljetavaldavalt kasulik, kui tegu on suhteliselt lihtsate ülesannetega, nagu suurtükikuulide ja rakettide trajektoorid. Üks paradigmaatiline näide on piljardikuulide füüsika, mis seletab idealiseeritud piljardikuulide kokkupõrgete tagajärgi hõõrdumiseta keskkonnas.

Elusorganismidelt bioloogilistele masinatele

Matemaatiline füüsika sai 17. sajandil populaarseks osalt sellepärast, et see paistis ilmutavat igavesi tõdesid, mis ületavad usukonfliktid. Mehhanitsistliku teaduse rajajad leidsid, et on leidnud uue viisi aru saada, kuidas loodus on seotud Jumalaga. Inimesed omandavad Jumala-sarnase matemaatilise kõikteadmise, mis on kõrgemal inimlikust piiratusest. Galilei silmis on loodus kehastunud matemaatiline süsteem.

Ent meie kogemus ei ole matemaatiline, vaid meeleline. Galilei ja tema järglased pidid eristama matemaatiliselt kirjeldatavaid primaarseid kvaliteete ning subjektiivseid sekundaarseid kvaliteete. Nad pidasid reaalset maailma objektiivseks, kvantitatiivseks ja matemaatiliseks.

René Descartes oli mehhanitsistliku maailmavaate põhiline propageerija. Ta laiendas masinametafoori elule. Descartes lõikas lahti elusaid loomi, et uurida südame tööd. Descartes esitas argumendina loomade masinlikkuse kasuks, et kui ehitada tehislik automaat, mis on loomaga äravahetamiseni sarnane, siis ei ole võimalik teada saada, et sel ei ole täiesti sama loomus nagu loomal. Ta pani aluse mehhanitsistlikule bioloogiale ja meditsiinile, mis on seniajani ortodokssed. Elu masinateooriat ei võetud 17. ja 18. sajandil siiski nii kergesti omaks kui universumi masinateooriat. Descartesi õpetus paistis õigustavat loomade julma kohtlemist, sealhulgas vivisektsiooni, ning selle järgijate testiks öeldi olevat see, kas nad löövad oma koera jalaga. Ainult inimene on Descartesi järgi arukas ja teadvusega, sest tal on mittemehaaniline mittekehaline vaim. Me oleme elu masinateooriaga nii harjunud, et meil on raske aru saada, kui murranguline oli Descartesi vaade. Seni oli ülikoolides õpetatud põhiliselt Aristotelese ja Aquino Thomase vaadet, et taime ja looma keha vormib hing, mis tõmbab seda küpse vormi poole. See hing ei ole üleloomulik, vaid looduslik. Ka magnetile omistati hing. Kui magnetit kuumutada, siis ta kaotab hinge ja sureb. Nüüd räägitakse hinge asemel väljast.

Enne mehhanitsistlikku pööret oli kolm seletustasandit: keha, hing ja vaim. Kehad ja hinged olid looduse osad, vaimud olid mittemateriaalsed, kuid olid hingede kaudu vastastikuses toimes kehastunud olenditega

Inimese vaim (mõistuslik hing) oli kristliku teoloogia järgi potentsiaalselt avatud Jumala Vaimule. Pärast mehhanitsistlikku pööret jäid järele ainult kehad ja vaimud. Hingede kaotamine eraldas inimese kõikidest teistest loomadest. Mõistuslik hing oli nagu mittemateriaalne kummitus keha masinavärgis.

Kuidas saab mõistuslik hing ajuga vastastikuses toimes olla? Descartes spekuleeris, et see toimub käbinäärmes. Hing on nagu mehike käbinäärmes, kes juhib aju veevärki. Närvid on nagu torud, ajuõõned nagu reservuaarid, lihased nagu vedrud ja hingamine nagu kella liikumine. Elundid on nagu veeaia automaadid ja kehatu mehike nagu aia allikahoidja. Välised esemed, mis stimuleerivad meeleelundeid, on nagu allikagrottides käijad, kes teadmatult käivitavad liikumised, mis nende silme ees toimuvad. Nad ei saa grotti sisse minna, astumata kividele, mis on niiviisi seatud, et kui nad näiteks lähenevad suplevale Dianale, siis see peidab end pilliroogu. Kui selles masinas on mõistusega hing, siis ta istub põhiliselt ajus nagu allikahoidja, kes peab olema paakide juures, kuhu allika torud tagasi tulevad, kui ta tahab neid liikumisi esile kutsuda, ära hoida või muuta.

Mehhanitsistliku pöörde viimane samm on seletustasandite vähendamine ühele. Jääb ainult mateeria. See on materialism, mis sai teaduses valdavaks 19. sajandi teisel poolel. Enamik teadlasi jäi siiski dualistideks ja kasutas edasi dualistlikke metafoore. Keha ja vaimu suhet mõeldi tavaliselt homunkuluse kaudu, kuid see metafoor kohanes tehnika arenguga. 20. sajandi keskpaigas oli see aju telefonioperaator, kes nägi välismaailma projitseeritud pilte nagu kinos. Masinakummitused olid implitsiitsed, kuid need ei olnud seletuseks, sest ka neis pidid olema homunkulused, mis viib lõputu regressini.

Kui mõte homunkulusest ajus paistab liiga naiivne, siis personifitseeritakse aju ennast. Paljudes populaarteaduslikes kirjutistes vaimu loomuse kohta räägitakse aju tajumustest ja otsustest, väites samal ajal, et aju on lihtsalt masin. Näiteks arvab Anthony Grayling, et aju eritab religioosseid ja ebausklikke uskumusi. Aju on uskumuste mootor, mis püüab sellesse kallatavast infost alati tähendusi leida. Kui ta on uskumuse leidnud, siis ta ratsionaliseerib selle seletustega, peaaegu alati tagantjärele. Ta otsib oma uskumustele kinnitust, jäädes pimedaks sellele, mis neile vastu räägib. See kõlab pigem vaimu kui aju kirjeldusena. Grayling ei seleta aju ja vaimu seost ega seda, kuidas tema ajul õnnestus mitte olla pime selle suhtes, mis tema uskumustele vastu räägib. Praktikas on mehhanitsistlik teooria usutav ainult sellepärast, et ta toob mittemehhanitsistliku vaimu salaja sisse. Kas teadlane, kes propageerib materialismi, tegutseb mehhanitsistlikult? Enda arvates mitte. Paistab, et tema argumentides on alati varjatud klausel, et ta ise mehhanitsistliku determinismi alla ei kuulu. Ta usub, et ta esitab tõeseid vaateid, mitte ei tee lihtsalt seda, mida aju teda tegema paneb. Tundub võimatu olla järjekindel materialist. Bioloogias võtab see dualism molekulide personifitseerimise kuju.

Mehaanilise looduse Jumal

Kuigi praegu kasutatakse looduse masinateooriaga materialismi, toetas see moodsa teaduse rajajate silmis kristlust. Masinal on mõte ainult siis, kui keegi on selle konstrueerinud. Näiteks Robert Boyle nägi looduse mehaanilist korda Jumala kavandi tõendina. Isaac Newton pidas Jumalat mehaanikas ja geomeetrias väga osavaks.

Mida paremini maailma masin töötab, seda vähem vajalik on Jumala jätkuv tegevus. 18. sajandi lõpuks arvati, et taeva masinavärk töötab perfektselt, ilma et Jumal peaks sekkuma. Paljud teadusmeelsed intellektuaalid asendasid kristluse deismiga. Ülim Olend kavandas maailmamasina, lõi selle, pani selle liikuma ja jättis selle automaatselt käima. Ta ei sekku maailma ja teda pole mõtet paluda. Religioossel praktikal pole mõtet. Voltaire ja teised valgustusfilosoofid lisasid deismile kristluse hülgamise. Mõned kristluse kaitsjad võtsid mehhanitsistliku teaduse eeldused omaks. Mehhanitsistliku teoloogia kuulsaim propageerija oli William Paley. Raamatus "Natural Theology" väitis ta, et kui keegi leiaks kella, siis ta peaks jõudma järeldusele, et pidi olema käsitööline, kes kujundas selle selleks otstarbeks, mida me näeme seda täitvat. Sama lugu on näiteks silmaga, mille kavandaja oli Jumal. 19. sajandi Suurbritannias kirjutasid vaimulikud palju raamatuid loodusloost. Näiteks Francis Morris kirjutas raamatu liblikatest, mis näitas looduse ilu. Morris uskus, et Jumal on igasse inimesse pannud vaistliku üldise loodusearmastuse, et nad naudiksid vaateid, milles Looja näitab kõigeväelise oskuse lõpmatut tarkust.

Sellise loomuliku teoloogia hülgaski Charles Darwin oma loodusliku valikuga evolutsiooniteoorias. Sellega ta õõnestas elu masinateooriat ennast. Vaidlus, mille ta esile kutsus, pole vaibunud, praegu vaieldakse intelligentse disaini üle. Selle propageerijad osutavad selle, et selliseid keerulisi struktuure nagu selgroogse silm või bakteri vibur on raske, kui mitte võimatu seletada juhuslike mutatsioonide jada ja loodusliku valikuga; seletuseks oleks komponentide arukas loov kokkupanemine. Raskus on siin see, et tuleb eeldada välist vaimu. Aga pole tarvis valida juhuse ja välise intellekti vahel. Võib-olla on organismidelgi sisemine loovus, nagu meil endilgi. Kui meil on uus idee või kui me leiame uue tee millegi tegemiseks, siis me ei tee nii, et kavandame kõigepealt idee ja siis paneme selle oma vaimu. Uued ideed lihtsalt toimuvad, ja keegi ei tea, kuidas või miks. Inimestel on seesmine loovus, ja võib-olla on see kõigil organismidel. Masinatel peavad olema välised konstrueerijad, organismidel ei pea. Uskumus, et taimed ja loomad on Jumala konstrueeritud, ei olegi kristluse traditsiooniline osa, vaid pärineb 17. sajandi teadusest. Jumal ei loonud taimi ja loomi vahetult, vaid Emakese Maa vahendusel.

Kui loodus tuli jälle elule

Valgustusmõtlejad uskusid mehhanitsistlikusse teadusesse, mõistusesse ja inimkonna progressisse. Valgustuse ideed ja väärtused mõjutavad ikka veel meie haridus-, ühiskonna- ja poliitikasüsteemi. Aga romantism oli levinud reaktsioon valgustususule. Romantikud rõhutasid mõistuse asemel emotsioone ja esteetikat. Nad nägid loodust elusana ja arenevana. Friedrich Wilhelm Joseph Schellingi raamat "Ideen zu einer Philosophie der Natur" kujutas loodust vastandlike jõudude võitlusena, mille kaudu mateeria tuuakse elule. Esimesed evolutsiooniteooriad tekkisid selles kontekstis. Mõned teadlased, luuletajad ja filosoofid sidusid seda elusloodusefilosoofiat Jumalaga, kes pani loodusesse elu ja laskis sel ise areneda. Teised, näiteks Percy Shelley, kuulutasid end ateistideks, kuid nad uskusid, et looduses on elav jõud, mida Shelley nimetas Universumi hingeks, Kõikpiisavaks jõuks ja Looduse Vaimuks. Ta oli ka üks esimesi vegetariaanluse eestvõitlejaid, sest ta väärtustas loomi kui tundlikke olendeid.

Romantikud jätsid lääne kultuuri püsiva lõhe. Haritud äri- ja poliitikainimeste seas on loodus mehhanitsistlik, loodusvarade elutu allikas, mida saab kasutada majanduse arenguks. Tänapäeva majandus on rajatud sellele arengule. Aga lapsi kasvatatakse sageli muinasjuttude animistlikus õhustikus. Elusat maailma ülistatakse kunstiteostes. Loodust samastatakse maaga, rikkumata metsiku loomusega. Paljud linnainimesed unistavad kolimisest maale või suvilast. Meie erasuhted maaga eeldavad, et loodus on elus. Mehhanitsistliku teadlase või tehnokraadi silmis on loodus neutraalne ja elutu. Selle arendamine kuulub inimkonna progressi juurde. Aga sageli on samadel inimestel eraelus teistsugune hoiak. Avalik ratsionalism ja privaatne romantism on lääne elulaadile ammu omane olnud, aga see on üha vähem jätkusuutlik. Meie privaatne ja avalik elu on aina rohkem läbi põimunud. Seda uut teadvust väljendab taasärganud avalik teadlikkus Gaiast. Aga isegi kõige materialistlikuma teadusliku mõtlemise pinna all ei olnud jumalannad kuigi sügaval.

Evolutsiooni jumalannad

Erasmus Darwin tahtis suurendada looduse tähtsust ja vähendada Jumala rolli. Taimede ja loomade spontaanne evolutsioon rääkis vastu loomulikule teoloogiale ning õpetusest, et Jumal on kavandaja. Erasmus Darwini (Zoönomia) arvates on Jumal andnud elule või loodusele loovuse, mis nüüd ilmneb ilma Jumala juhatuseta ega sekkumiseta. Elusolendid olevat isetäiustuvat ning vanemate pingutused päranduvat järglastele. Jean-Baptiste Lamarcki arvates omandavad loomad reaktsioonina loodusele uusi harjumusi ning need päranduvad järglastele. Elus kätkev jõud loob aina keerukaimad organisme, nii et tekib progressi redel. Elu jõud pärineb Ülimalt Autorilt, kes lõi asjade korra, mis tekitas järk-järgult kõik, mida me näeme. Mõlemad olid romantilised deistid, samuti Robert Chambers (Vestiges of the Natural History of Creation), kelle järgi looduses edeneb Jumalast antud "loomisseaduse" tõttu kõik kõrgema oleku poole. Kuigi see teos oli nii religiooni kui ka teaduse seisukohast vaieldav, oli see, nagu Lamarcki teooriagi, ligitõmbav ateistidele, sest see kaotas vajaduse jumaliku kavandaja järele. Chambers, Lamarck ja Erasmus Darwin õõnestasid peale mehhanitsistliku teoloogia ka mehhanitsistlikku eluteooriat. Elutu masinavärgi sees ei saa olla elu jõudu, enesetäiustumise võimet ega loovust. Need teooriad demüstifitseerisid Jumala loovuse, müstifitseerides evolutsiooni.

Charles Darwini ja Alfred Russel Wallace'i loodusliku valikuga evolutsiooni teooria püüdis demüstifitseerida evolutsiooni. Looduslik valik on pime ja ebaisikuline ega nõua Jumala toimimist. Ta suretab välja organismid, mis pole ellujäämiseks kohased, ja soosib paremini adapteerunud organisme. Loovuse allikas on loomades ja taimedes enestes: nad varieeruvad spontaanselt ja adapteeruvad uute asjaoludega. Darwin ei andnud sellele loovale jõule seletust. Ta hülgas kavandava Jumala ning omistas kogu loovuse Loodusele. Loodus saab teha kõike, mida Paley arvates teeb Jumal. Ent Loodus ei ole elutu mehaaniline süsteem. Darwini kõnepruugi järgi tuleb välja, et Loodus on Ema, kelle rüpest võrsub kogu elu ja kelle juurde kogu elu tagasi läheb. Ta on imeliselt viljakas, kuid ka julm ja kohutav, ta õgib oma järglasi. Ta on loov, kuid ka hävitav. Looduslik valik on jõud, mis on lakkamatult valmis tegutsema, ja ta tegutseb tappes.

Charles Darwin, nagu ka Erasmus Darwin ja Lamarck, uskus harjumuste pärandumisse. Neodarvinistlik evolutsiooniteooria hülgas omandatud tunnuste pärandumise. Organismid pärivad geenid vanematelt ning annavad need muutmata kujul järglastele edasi, kui ei esine mutatsioone. Jacques Monod võttis selle teooria kokku raamatus "Le Hasard et la Nécessité". Need näiliselt abstraktsed printsiibid on neodarvinismi varjatud jumalanna. Juhus on Fortuna, kelle rattad toovad õnne ja ebaõnne. Fortuna on pime ja teda on sageli kujutatud loori või silmadele seotud sidemega. Percy Shelley nimetas Paratamatust Kõikpiisavaks Jõuks ja Maailma Emaks. Ta on ka Saatus, kes ilmutab end kolm moirana. Neodarvinismis vastavad moirade elulõngale DNA molekulid. Materialism on nagu ebateadlik Suure Ema kultus. Ema arhetüüp võtab mitmeid kujusid, nagu Emake Loodus, Ökoloogia ja Majandus, mis toidab meid ja hoiab meid elus, nagu emarindki, nõudmise ja pakkumise alusel. Arhetüübid on võimsamad, kui need on ebateadlikud, sest siis ei saa neid proovile panna ega arutada.

Elu murrab mehaanilistest metafooridest välja

Evolutsiooniteooria purustas mehaanilise kavandatuse argumendi. Loovus on organismide eneste sees või toimib nende kaudu. Ükski masin ei kasva ega paljune ise, aga taimed ja loomad teevad seda ning parandavad oma vigastused. Nende pidamine masinateks, mida hoiavad käigus ainult füüsika ja keemia, on usuakt. Nende pidamine masinateks hoolimata sellest, kuidas paistab, on dogmaatiline.

Teaduses esitas elu masinateooriale väljakutse vitalism. Vitalistide arvates ei ole organismid lihtsalt masinad, vaid on päriselt elus. Füüsika- ja keemiaülesed organiseerivad printsiibid annavad neile vormi ja otstarbekohase käitumise ning on aluseks nende instinktidele ja intellektile. Justus von Liebig väitis, et kuigi keemikud oskavad analüüsida ja sünteesida orgaanilisi aineid, ei suuda nad kunagi luua silma ega lehte. Olevat põhjus, mis kombineerib elemente uuteks vormideks, nii et tekivad vormid ja omadused, mis esinevad ainult organismiks. Vitalismis elas edasi maailmavaade, et organisme organiseerivad hinged. Vitalism oli kooskõlas ka romantilise nägemusega elusloodusest. Hans Driesch ja mõned teised vitalistid rääkisidki sellepärast hingedest. Driesch pani taimede ja loomade vormid ja eesmärgid mittemateriaalse organiseeriva printsiibi arvele. Ta nimetas selle entelehhiaks, kasutades Aristotelese sõna. Driesch viitas sellele, et kui embrüote arengut häirida, siis need võtavad ikkagi selle vormi, mille poole nad arenevad. Ta näitas katseliselt, et kui merisiiliku embrüo pooleks lõigata, tekib kaks väikest tervet merisiilikut, mitte kaks poolikut. Entelehhia tõmbab neid täiskasvanud merisiiliku vormi poole.

Vitalism on mehhanitsistliku bioloogia suurim ketserlus. Thomas Huxley esindas ortodoksset vaadet, mille järgi looma organism on masin, mis töötab tavaliste loodusjõudude toimel. Füsioloogia lõppeesmärk on tuletada morfoloogia ja ökoloogia aine molekulaarjõudude seadustest. Sellega aimas Huxley ette molekulaarbioloogia arengut. Francis Crick kinnitas raamatus "Of Molecules and Men", et moodsa bioloogia lõppeesmärk on seletada kogu bioloogiat füüsika ja keemia abil. Mehhanitsistlik lähenemine on reduktsionistlik, sest see püüab seletada tervikut osade kaudu. Sellepärast ongi molekulaarbioloogial bioloogias nii kõrge staatus. Kui bioloogid on jõudnud oma seletustega molekulaartasandile, siis nad annavad teatepulga üle keemikutele ja füüsikutele.

Ei tundu tõenäoline, et elementaarosakesed seletaksid orhidee õie kuju, lõhe hüppamist ja kuldnokaparve lendu. Organism on tervik ja selle taandamine osadeks organismi tapmise teel hävitab selle, mis teeb selle organismiks.

Mehhanisistid heidavad eesmärgiga elutegurid elusatest loomadest ja taimedest välja ning leiutavad need uuesti molekulaarsena. Üks molekulaarse vitalismi vorm on võtta geene eesmärgiga entiteetidena, millel on eesmärgid ja võimed, mis ulatuvad palju kaugemale keemilise DNA omadest. Geenidest saavad molekulaarsed entelehhiad. Raamatus "Isekas geen" ütleb [[Richard Dawkins], et organismid on replikaatorite (DNA molekulide) lujäämismasin. DNA liigub salapärasel kombel. Selle molekulid on intelligentsed, isekad, halastamatud ja võistlushimulised. Isekad geenid loovad vormi, vormivad ainet, peavad evolutsiooni relvastuse võidujooksu ja püüdlevad surematuse poole. Me oleme nende loodud ja nende säilitamine on meie olemasolu ülesanne. Dawkinsi retoorika veenvus sõltus inimkesksest keelekasutusest ja karikatuursetest kujunditest. Ta möönab, et tema kujundid on ulmelised, kuid õigustab neid kui jõulist ja valgustavat metafoori.

Kõige populaarsem vitalistlik metafoor mehhanitsismi teenistuses on "geneetiline programm". See on veel üks viis smugeldada intelligentset disaini keemilistesse geenidesse. Mehhanitsistlik eluteooria on mandunud eksitavateks metafoorideks ja retoorikaks.

Eriti aednikele ja loomapidajatele on pimestavalt ilmne, et taimed ja loomad on elusorganismid.

Organismifilosoofia

Organismifilosoofia ehk organitsism ehk holism sai alguse 1920. aastatel. Seda propageerisid Alfred North Whitehead ja Jan Smuts, kelle raamat "Holism and Evolution" räägib looduse tendentsist moodustada loova evolutsiooni käigus tervikuid, mis on oma osade summast suuremad. Holismiks nimetas ta sünteetilist, korrastavat, organiseerivat, reguleerivat tegevust universumis. Selle saadused ulatuvad aatomitest loomade vaimu ja inimese isiksuseni. Holism on kõigi teiste tegevuste alus ja koordineerija.

Nagu mehhanitsismgi, jaatab holism looduse ühtsust, kuid nõustub vitalismiga selles, et organismidel on omad reguleerivad printsiibid ja neid ei saa taandada lihtsamate süsteemide füüsikale ja keemiale. Kogu loodus on elus, nii et tegu on animismi uue versiooniga. Isegi aatomid, molekulid ja kristallid ning taevakehad ja universum on organismid. Tervikud koosnevad osadest, mis on omakorda tervikud. Ka keeled on orgamismid. Terviku ehitus oleneb sellest, kuidas osad on kokku pandud.

Arthur Koestler hakkas tervikute tervikuid nimetama hooloniteks. Hoolonil on tendents säilitada ja kinnitada oma individuaalsust ja tendents toimida suurema terviku integraalse osana. Hoolonite pesastatud hierarhiaid hakkas Koestler nimetama holarhiateks.

Süsteemiteoorias räägitakse keerukatest süsteemidest, mis on seoste võrguga kokkuliidetud osade konfiguratsioonid.

Evolutsiooni käigus tekivad uut tüüpi hoolonid. Et hoolonid on tervikud, peavad need tekkima järsku. Uued organisatsioonitasandid "emergeeruvad" ja nende "emergentsed omadused lähevad osade omadustest kaugemale. See kehtib ka uute ideede ja uute kunstiteoste puhul.

Kosmos kui arenev organism

David Hume oli mehhanitsistliku loodusfilosoofia suhtes skeptiline. Universumis ei olevat midagi, mis tõestaks, et see sarnaneb rohkem masina kui organismiga. Looduse nähtav organisatsioon olevat analoogsem taimede ja loomadega. Hume vastustas masinat kavandava Jumala ideed ning arvas, et maailm võib pärineda millestki seemne või muna taolisest.

Kuni 1960. aastateni pidas enamik teadlasi universumit sarnaseks masinaga, nimelt aurumasinaga, millel hakkab aur otsa saama ja mis läheneb soojussurmale.

Georges Lemaître esitas 1927. aastal hüpoteesi, et universum sai alguse loomisetaolisest sündmusest, mida ta nimetas kosmilise muna plahvatuseks. Suure paugu kosmoloogia meenutab paljusid mütoloogilisi loomislugusid. Neis on muna nii algühtsus kui ka algpolaarsus, sest muna koosneb munakollasest ja munavalgest.

Masinametafoor on oma kasulikkuse aja ammu ära elanud.

Mis vahet seal on?

Tõenäoliselt ei saa isegi kõige veendunumad materialistid pidada end geneetiliselt programmeeritud masinaks mehaanilises universumi. Enamik meist tunneb, et oleme tõeliselt elusad elusas maailmas. Tunnistades looduse elu, saame tunnistada, et taimed ja loomad on organismid, kellel on oma otstarbed ja eesmärgid. Neil on omad viisid asjaoludele loovalt reageerida. Meil ei tuleks oma tähelepanekuid ja taipamisi mehhanitsistliku dogma pärast kõrvale lükata, me võime neile tähelepanu pöörata ja püüda neist õppida. Gaia teooria ei ole isoleeritud poeetiline metafoor, vaid suur samm selle poole, et tunnistada kosmose laiemat elu. Kuidas on lood päikese, päikesesüsteemi, galaktikaga? Kosmoloogia juba näitab universumit omamoodi superorganismiga, mis on koorunud hautud kosmilisest munast.

See uus vaatepunkt ei vii kohe uut laadi tehnoloogiliste toodeteni ja selles mõttes ei ole see majanduslikult kasulik. Kuid see kõrvaldab lõhe meie isiklike kogemuste ja teaduse mehaaniliste seletuste vahel, ja võib-olla kõrvaldab lõhe teaduste ja traditsiooniliste kultuuride vahel.

Kui hajub uskumus, et universum on elutu masin, siis tekivad uued küsimused. Kas mehhanitsistlik maailmavaade on testitab teaduslik teooria või metafoor? Kui metafoor, siis miks masinametafoor on parem kui organismimetafoor? Kui teooria, siis kuidas seda saaks testida või kummutada?

Kokkuvõte

Mehhanitsistlik teooria põhineb masinametafooril. Organismid annavad paremad metafoorid kõigi keerukusastmete organiseeritud süsteemidele, sealhulgas molekulidele, taimedele ja loomade ühiskondadele, mis on kõik organiseeritud üksteist sisaldavate tasemetena, milles tervik on igal tasemel suurem kui osade summa ja osad on madalama tasandi tervikud. Ka kõige tulisemad mehhanitsistliku teooria kaitsjad smugeldavad organismidesse otstarbelisi organiseerivaid printsiipe isekate geenide ja geneetiliste programmide näol. Suure paugu teooria valguses on universum pigem kasvav ja arenev organism kui aeglaselt otsa saava auruga masin.

2 Kas aine ja energia koguhulk on alati sama

Loodusteadused õpetavad aine jäävuse seadust ja energia jäävuse seadust, mis tagavad fundamentaalse püsivuse muutuvas maailmas. Neid seadusi ei seata küsimuse alla, kuigi neil on enneolematuid raskusi. Enamik füüsikuid usub, et universumis on palju tumeainet, mille loomus ja omadused on hämarad. Enamik tänapäeva kosmolooge arvab, et universumi paisumist põhjustab tumeenergia, mille loomus on hämar. Kuidas on tumeaine ja -energia seotud tavalise mateeria ja energiaga? Mis on kvantvaakum? Kas sealt saab energiat ammutada? Aine ja energia jäävuse seadus formuleeriti enne nende küsimuste tekkimist ja sel pole neile valmis vastust. Need põhinevad filosoofilistel ja teoloogilistel teooriatel. Nende juured on Vana-Kreeka atomistikas. Need oli algusest peale oletus. Tänapäevasel kujul sisaldab see mitut "seadust", mis hakkasid kujunema 17. sajandil. Kui usk jäävusesse satub küsimärgi alla, avanevad uued võimalused energia saamise ja inimkonna toitmise vallas.