Descartesi dualism

Descartesi dualism on keha ja vaimu dualismi versioon, mille esitas René Descartes.

Descartesi arvates koosneb maailm vaimsetest ja materiaalsetest substantsidest, millel on atribuudid ja moodused. Materiaalsel substantsil (res extensa) on ainult üks atribuut – ruumilisus ehk ulatuvus. Kuju ja suurus ei ole materiaalsele olemuslikud, seega on need moodused.

Vaimsel substantsil (res cognita) on samuti üks omadus – mõtlemine. Mõtlemine on Descartesil märksa avaram mõiste kui tänapäeval: näiteks on mõtlemise mooduseks ükskõik milline vaimne asi, näiteks aisting, kujutluspilt, usk, soov, idee jne. Teisalt on mõtlemine jällegi kitsama tähendusega kui tänapäeval, sest Descartes ei tunnista mitteteadlikke mõtteid ega mitteteadlikke emotsioone.

Vaimse ja materiaalse substantsi atribuudid on teineteist välistavad, nende omadused on täiesti ühitamatud.

Descartesi vastus keha ja vaimu probleemile oli põhjuslikkus: meie vaimuseisundid mõjutavad kehaseisundeid põhjuslikult. Kehaseisundid, näiteks sügelemine või valu, põhjustavad ajuseisundeid (-sündmusi, -protsesse), mis omakorda põhjustavad kehalisi liigutusi, näiteks sügamist või oigamist. Meie vaimuseisundid põhjustavad ajuseisundeid, mis panevad meie keha liikuma ja seega mõjutavad põhjuslikult füüsilist maailma.

Peamiseks komistuskiviks Descartesi teooriale saab aga see, kuidas saab ruumis mittepaiknev vaim mõjutada ruumis paiknevaid kehi. Descartes oletas, et vaim mõjutab keha käbinäärme vahendusel. See ei ole aga lahenduseks.