Deemon

See artikkel on üleloomulikust olendist; Anton Rubinsteini ooperi kohta vaata artiklit Deemon (ooper); Eesti filmi kohta vaata artiklist Deemonid (film); Tarkvaraprotsessi kohta vaata artiklit Deemon (protsess).

---

Mihhail Vrubeli "Istuv deemon", inspireeritud Lermontovi luuletusest "Deemon"

Detail freskost, mis kujutab deemoneid Rila kloostris Bulgaarias

Deemon on folklooris, mütoloogias ja religioonis esinev üleloomulik olend. Sõna "deemon" pärineb kreekakeelsest sõnast daimon, mis algselt tähendas jumalust või üleloomulikku vaimolendit, kes oli vahendajaks jumalate ja inimeste vahel – inimese kaitsehaldjat või tema saatust suunavat vaimu. Alles ristiusk samastas deemonid kurjade vaimudega.

Vanas Testamendis ja juudi mütoloogias nimetati deemoneid se'irim 'karvased olendid'. Nende juhiks oli Asaseli (Azazel) nimeline kõrbedeemon, kellele lepituspäeval saadeti kõrbesse sokk pärast seda, kui inimeste patud talle üle olid kantud (patuoinas). Deemonite koduks peeti metsikut loodust, nende põhjustatuks mitmesuguseid õnnetusi. Usuti, et nad võivad esile kutsuda haigusi ja hullumeelsust. Eriti ohtlikud olid deemonid öösiti – enne hommikust kukelaulu kardeti väljas viibida ja võõraid kõnetada. Eriti kriitiliseks ajaks peeti neljapäeva ja laupäeva (sabati) ööd aga ka suvist keskpäeva.

Hea või halb

Vana-Kreeka sõna δαίμων (daimōn) tähistab vaimu või üleloomulikku jõudu. Daimōn pärineb tõenäoliselt kreeka tegusõnast daiesthai (ee k jagama). Algne kreeka sõna daimōn ei sisalda negatiivset või pahatahtlikkuse varjundit: vastupidi, εὐδαιμονία (eudaimonia, otsetõlkes hea tuju või õnn) tähistab rõõmu.

Deemonid sai oma negatiivse varjundi heebrea piibli Septuaginta tõlkes kreeka keelde, mis tugines semiidi mütoloogiale, kust see kandus edasi Uue Testamendi teksti. Läänemaailma keskaegne ja uuskeskaegne arusaam deemonist tuleneb hilisantiigi kultuurist.

Paganlikes usundites on nii hea- kui ka pahatahtlikke deemoneid, nii näiteks agatodeemonid ehk eudeemonid olid head, kakodeemonid pahad. Näiteks Kreeka filosoof Sokrates kirjeldas oma deemonit kui olendit, kes sunnib teda otsima ja rääkima tõde.

Kuju

Paljude deemonite kirjeldused on üsna fantastilised. Näiteks oli juudi uskumuste kohaselt Keteb Meriri nimelisel deemonil vasika pea, pealael üks pöörlev sarv, rinnal silm, keha kaetud soomuste, karvade ja silmadega. Ainuüksi tema nägemisest piisas, et nägija sureks. Vaid vaksapikkusel Bedargonil usuti olevat 50 pead ja 65 silma ning tema keha olevat kirjatud heebrea tähestiku tähtedega. Mõnikord esinesid deemonid ka inimestena, keda sai tavalistest eristada vaid varju puudumise järgi, sageli ka sokusarnaste olendite või seitsmepealiste lohedena. Kristlikus teoloogias on deemonid sageli nähtamatud ning mõjutavad inimesi ning ümbritsevat oma "mürgise hingusega".

Päritolu

Deemonite päritolu kohta on erinevaid teooriaid. Üldtunnustatud on, et nad tekkisid inglite Jumalale vastuhaku ja nende taevast pagendamise tagajärjel. Selles kontekstis on vastuhakkajate juhiks ingel Lucifer, kellest peale langust saab Saatan. Judaistlikus teoloogias esineb ka käsitlusi, mille kohaselt deemonid on poolinimlikud olendid, kes sündisid Aadama ja Eeva patuelust vaimudega paradiisist välja heitmise järel. Teise teooria kohaselt lõi jumal Aadamale enne Eevat Lilithi-nimelise naise, kelle ühendusest Aadamaga deemonid alguse said. Esineb ka teooria, mille kohaselt on deemonid veeuputuses hukkunud inimeste hinged. Varakristlikud autorid on deemonitena käsitanud ka Vana-Rooma paganlikke jumalaid.

Võimed

Kristlik demonoloogia omistas deemonitele üleloomulikke võimeid, mis jäid Jumala omadele siiski alla. Deemonid omasid nii üleloomulikke füüsilisi kui ka vaimseid võimeid. Näiteks on nad üliväledad ja väsimatud, igavese mäluga ning kõiketeadvad, kes võivad näha isegi tulevikku. Neile omistati esmaklassilisi teadmisi kõigis tolle aja teadustes ja keeltes (muuhulgas ka lindude ja loomade keeles). Vaidlusaluseks oli see, kas deemonid suudavad inimese mõtteid lugeda või mitte. Deemoneid tunti ka oskuslike valetajatena.

Deemonite arv

Deemonite arvu üle on kristlikus traditsioonis palju vaieldud. Varakeskajal hinnati deemonite arvuks vahemikku kümnendikust kolmandikuni inglite koguarvust. Hiljem, demonoloogia arenedes jõuti ka täpsema arvuni. Näiteks kinnitas saksa arst ja õpetlane Johannes Weyer, et on olemas 1111 leegioni 6666 deemoniga. Teiste spetsialistide kohaselt oli see inglite koguarv, ning deemonite arv oli sellest vaid kolmandik. Pakuti välja ka oluliselt suuremaid numbreid, isegi kuni kümme tuhat miljardit (10 000 000 000 000 000).

Jaotus

Traditsiooniliselt jaotati deemonid sarnaselt inglitega üheksasse järku. Esines ka jaotust vastavalt pahedele – seitsme surmapatu järgi. Selle kohaselt seostati Luciferi uhkusega, Mammonit ahnusega, Asmodeusi liiderlikkusega, Saatanat vihkamisega, Beelzebubi liigsöömisega, Leviathani kadedusega ja Belphegorit laiskusega. Renessansiperioodil hakati deemoneid jaotama ka antiikmütoloogia põhjal saatüriteks, faunideks, nümfideks jne. Esineb ka riigil põhinevat jaotust, kus Saatan on vürst ja ülejäänud deemonid moodustavad tema valitsusaparaadi.

Vaata ka

• Demonoloogia
• Demonoloogia mõisteid
• Langenud ingel
• Deemonid Uues Testamendis

Kirjandus

• Ülo Valk. Kurat Euroopa usundiloos. Sissejuhatus demonoloogiasse. Tallinn. Vikerkaar 1994. ISBN 9985-60-068-1