Budai
Budai, Pu-Tai või Hotei[1][2] oli poollegendaarne hiina munk, keda austatakse hiina ja jaapani budismis[3] ja kes elas umbes 10. sajandil Wuyue kuningriigis.
Hiinas ja mujalgi on ta “Naerev buda”[4], Budai või Pu-Tai; jaapani keeles ka Hotei.[5]
Tema rõõmsameelsus, humoorikas isiksus ja ekstsentriline elustiil eristavad teda enamikust budistlikest tegelastest. Teda on peaaegu alati kujutatud naeratamas või laialt naermas, sellest ka hüüdnimi hiina keeles, "naerev buda".[2]
Peamised tekstid Budai kohta leiduvad zen-budistlike munkade elulugude kogumikus "Jingde Chuandeng Lu".[6]
Legend
[muuda | muuda lähteteksti]Budai kultus põhineb kohalikul legendil.[3] Ta elas veidrikust mungana Hiinas Zhejiangi provintsis aastatel 907–1060 pKr, kuulumata ühegi templi või kloostri juurde. Ta lihtsalt hulkus ringi, kaasas riidekomps.[7] Teda tunti nimega Budai, 'riidekomps', ise nimetas ta ennast Qieci, 'luban seda'.
Ta oli alati rõõmsameelne ja abivalmis, jagas kingitusi, andis nõu ja õpetusi, naeris ja tegi nalja. Tema ümber olid tihtipeale lapsed. Ta võis inimestele tulevikku ennustada, nägi ette ilmamuutusi.[6] Ise võis ta talvisel ajal magada lumehanges või suvise palavusega loobuda kümblusest.
Ta leiti siit ilmast lahkununa, istumas ühe templi vahekäigus, ning temaga olid värsiread:
„ Maitreja, tõeline Maitreja,
kehastub loendamatuid kordi.
Sageli näitab ta ennast inimestele,
teinekord ei tunta teda ära.“
Sellest hakati teda üsna üldiselt Maitreja kehastuseks pidama.[6]
Maitreja on budistliku mütoloogia kohaselt järgmine buda, kes pidavat saabuma siis, kui meie praeguses maailmas on senine õpetus unustatud, aga ta kehastub seal juba palju kordi varem. Budistliku kosmoloogia järgi asub Maitreja praegu Tušitas, kus ta ootab oma aega, et laskuda budana inimeste maailma. Legendi järgi sünnib Maitreja siis, kui inimeste eluiga küünib 84 tuhande aastani ja kogu maailm asub õiglase budistliku valitseja juhtimise all.[8]
Hiina pärimuses
[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvas muidugi arutas isekeskis, et mis tollel Budail seal riidekompsus küll on. Ja et kuidas ta saab kogu aeg nii rõõmus ja lahke olla. Ja jõuti arvamusele, et küllap on seal vääriskivid, kullakangid, pärlid. Nii tõenäoliselt tekkiski tema jumaldamine ja austamine külluse, rikkuse, õnne, rõõmu ja rahulduse jumalusena.
Hiinas on neid rikkuse ja külluse jumalaid (Cai Shen) palju, aga Budaid hakati sellise jumalusena austama nii-öelda mitteametlikult. Teda kujutatakse enamasti laialt naerva kõhuka kiilaspäise vanamehena koos riidekompsuga ja/või pärlikee, traditsioonilise hiina kullakangi, kuldmüntide või veel millegi hinnalisega. Tema suure kõhu silitamine pidavat tingimata rikkust ja õnne tooma.[9]
Jaapani zen-kunstis
[muuda | muuda lähteteksti]Kui zen-budism jõudis 13. sajandil Jaapanisse, sai Budai (jaapanipäraselt Hotei) kujutamine kunstis selle "ärkamisperioodi" kesksemaks sümboliks.[3] Paljud ekstsentrilised isiksused, kes olid varem seotud jaapani looduse ja rahvaluulega, olid nüüd toodud zen'i traditsiooni ja nende karisma aitas kaasa zen'i levimisele Jaapanis.
Hotai on peaaegu alati kujutatud oma "riidekompsuga", suure kotiga. Kott on zen-budismi kontekstis silmapaistev motiiv, kuna see sümboliseerib küllust, jõukust ja rahulolu.
Nagu pildid näitavad, on Budai kõige rõõmsameelsem eriti laste juuresolekul. Budai ümmargune kuju saab praktiliseks kasutamiseks viirukiküünla hoidjana 18. sajandi skulptuuris. Uuematel piltidel nagu "Hotei ja lapsed kannavad laternaid" (19. saj) kasutatakse palju värvi, dramatiseeritakse füüsilisi omadusi ja need on üksikasjalikumad kui varasemad.
Eksiarvamused
[muuda | muuda lähteteksti]Budistlikes maades reisides võidakse sattuda segadusse, kuidas saab budasid nii palju olla. Igas templis võib näha neid kümneid, kui mitte sadu.
Budistlik ikonograafia ei pruugi olla läänemaailmast tulnud turistile eriti arusaadav. Paljud Buddhat meenutavad kujutised võivad olla meditatsiooniobjektid või sümboliseerivad "buddhasust"[10], mida leidub kõigis olendeis - või pole üldse Buddha.
Nagu ka see "Naerev buda" või “Õnnelik buda”. Tema kõige suurem kuju Tais asub Samui saarel, Wat Plai Laemi templikompleksis. Aga lõputult võib tema kujukesi näha igal pool. Budaid austatakse budistlikes, taoistlikes kui ka šintoistlikes kultuurides.
Budistliku terminoloogia kohaselt on ta bodhisattva või arhat, pühak, aga siiski mitte veel buda.[9]
Gautama Buddha
[muuda | muuda lähteteksti]Läänemaailmas peetakse väga sageli teda eksikombel Gautama Buddhaks, nimetades teda "Paksuks budaks".[11]
Angida Arhat
[muuda | muuda lähteteksti]Angida oli üks kaheksateistkümnest arhatist. Legendi järgi oli ta andekas India maopüüdja, kes püüdis mürgiseid madusid, et need ei salvaks möödujaid. Angida eemaldas madudelt mürgihambad ja lasi nad vabaks. Oma headuse tõttu suutis ta saavutada virgumise.
Hiina kunstis kujutatakse Angidat mõnikord Budaina, paksuna, naervana ja kotti kandvana.[12]
Phra Sangkajai / Phra Sangkachai
[muuda | muuda lähteteksti]Tais aetakse Budai tihtipeale segamini ühe teise pühakuga, Phra Sangkajaiga (Sangkachai), kes elas 1500 aastat varem, Gautama Buddha ajal, ning kellele omistatakse mitmeid suutraid ehk pühasid õpetusi. Buddha kiitis teda suurepärase dharma (või dhamma) selgitamise eest. Phra Sangkajai (Maha Kaccana) koostatud on Madhupinadika Sutra (Madhupindika Sutta MN 18).
Nii Budaid kui ka Phra Sangkajaid kujutatakse rõõmsameelse kõhuka vanamehena ning mõlemat võib näha nii Tai kui ka Hiina templites. Erinevus on aga selles, et Budai on kiilakas, Phra Sangkajail on aga juuksed peas. Budai kannab hiina mahajaana stiilis mungarüüd, mis katab mõlemad õlad, aga jätab kõhu paljaks; Phra Sangkajail on aga tüüpiline theravaada koolkonna rüü, mis jätab ühe õla paljaks.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Cook, Francis Dojun (2002). How to Raise an Ox. Foundation for the Preservation of the Mahayana Tradition#Wisdom Publications. Lk 166 note 76. ISBN 9780861713172.
- ↑ 2,0 2,1 "The Laughing Buddha". Religionfacts.com. Vaadatud 26.12.2011.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Levine, Gregory (2007). Awakenings: Zen Figure Painting in Medieval Japan. Japan Society.
- ↑ hiina keeles 彌勒佛 mile fo, ka 快樂佛 kuaile fo 'rõõmus buda', jaapani keeles miroku butsu või kairaku butsu, vietnami keeles Bố Đại
- ↑ "Ida mõtteloo leksikon".
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Chapin, H. B. (1933). The Chan Master Pu-tai. Kd 53. Journal of the American Oriental Society. Lk 47–52. DOI:10.2307/593188. JSTOR 593188.
- ↑ Seow (2002). Legend of the Laughing Buddha. Asiapac Books.
- ↑ "Ida mõtteloo leksikon".
- ↑ 9,0 9,1 "Õnnelik Buddha."
- ↑ "Ida mõtteloo leksikon." [1]
- ↑ Peterson, Christopher. "When Did the Buddha Become Fat?". Psychology Today. Vaadatud 1.11.2018.
- ↑ Seo, Audrey Yoshiko; Addiss, Stephen (2010). The Sound of One Hand: Paintings and Calligraphy by Zen Master Hakuin. Shambhala Publications. Lk 205. ISBN 9781590305782.