Bogdan Musiał

Bogdan Musiał (sündinud 1960 Wielopoles Dąbrowa Tarnowska maakonnas Väike-Poola vojevoodkonnas) on Teise maailmasõja ajaloole pühendunud Saksa-Poola ajaloolane.

2021. aasta novembris määrati Varssavis asuva Jan Karski nimelise Sõjakaotuste Instituudi (Instytut Strat Wojennych) asutajadirektoriks, kuid kutsuti ametikohalt tagasi vaid pärast seitset kuud 2022. aasta juulis.

Elulugu

Sündis väikeses talus Lõuna-Poolas ja töötas 1978–1984 Katowice kivisöekaevandustes. Kuna ta osales valitsusvastases ametiühinguliikumises "Solidaarsus" jälitas teda Poola Rahvavabariigi julgeolekuteenistus Służba Bezpieczeństwa (SB) ning 1985. aastal põgenes ta Lääne-Saksamaale paludes seal poliitilist varjupaika. 1992 sai Saksamaa kodakondsuse.

Töötas Saksamaal alguses mehaanikuna ja omandas gümnaasiumihariduse õhtusel kursusel. Õppis Hannoveris ja Manchesteris ajalugu, politoloogiat ja sotsioloogiat. 1991–1998 Friedrich Eberti fondi stipendiaat. 1998. aastal kaitses Herbert Obenausi juhendamisel doktorikraadi juutide tagakiusamisest Teise maailmasõja ajal sakslaste okupeeritud Poolas. Habilitatsioonikraadi omandas 2005. aastal Varssavis kardinal Stefan Wyszyński ülikoolis. 1999–2007 Varssavi Saksa Ajaloo Instituudi teadur, 2007–2010 töötas Rahvusliku Mälu Instituudis ning seejärel kuni 2015. aastani Varssavi Stefan Wyszyński ülikooli professor.

2021. aasta novembris määras Poola peaminister Mateusz Morawiecki ta vastloodud Jan Karski nimelise Sõjakaotuste Instituudi direktoriks. Poola meedia andmetel kutsuti ta ametist tagasi poliitilistel põhjustel 2022. aasta juulis: võimupartei "Õiguse ja Õigluse" saadiku Arkadiusz Mularczyki õhutusel koostatud ametlikus raportis Saksa okupantide kuritegude kohta Teises maailmasõjas ei nõustunud Musiał kahe keskse punktiga: ohvrite rühmade kujutamisel ei tehta vahet enamuselanikkonna ja Poola juudi kodanike vahel, kuigi sakslaste repressioonid nende vastu erinesid. Lisaks oli Musiał kahelnud ohvrite arvus.

Seisukohad

Musiał sai Saksamaal tuntuks rändnäituse "Hävitussõda. Wehrmachti kuriteod 1941–1944" (Vernichtungskrieg. Verbrechen der Wehrmacht 1941 bis 1944), kriitikaga. Antud rändnäitust näidati aastast 1995 Saksamaa ja Austria linnades suure publikumenuga.

1999. aastal kritiseeris ta seal näidatud sadadest fotodest üheksat, kuna need kujutasid hoopis Nõukogude julgeoleku ohvreid. Selle peale reageeris aktiivselt Saksa ajakirjandus. Saksamaa juhtiv päevaleht Frankfurter Allgemeine Zeitung märkis 22. oktoobril 1999 oma juhtkirjas kibedusega, et nelja aasta jooksul ei söandanud ükski arvestatav saksa ajaloolane näitust kritiseerida, selleks oli vaja Ida-Euroopa ajaloolast. 4. novembril 1999 näitus suleti.

2000. aastal ilmus tal uurimus "Kontrrevolutsioonilised elemendid tuleb maha lasta. Saksa-Nõukogude sõja brutaliseerumine 1941. aasta suvel”, kus ta tõmbas seoseid Saksa okupantide poolt Nõukogude aladel alates 1941. aasta juunist toime pandud julmuste ja NKVD poolt Nõukogude Liidu okupeeritud Ida-Poolas septembrist 1939 kuni juunini 1941 toime pandud kuritegude vahel. Ta näitas konkreetse konteksti toel, kuidas poola rahvas pöördus juutide vastu viimaste väidetavalt laialdase toetuse tõttu Nõukogude režiimile ning nende suure osaluse tõttu repressioonide täideviimisel mõningais Poola piirkondades.

2008. aastal ilmus tema uurimus "Sihikul oli Saksamaa: Stalini sõjaplaanid Lääne vastu", kus ta väitis, et Stalin kavatses Lääne-Euroopa ründamist juba 1920ndate algusest saadik ja tegi Punaarmee 1941. aastaks "kõigi aegade suurimaks sissetungiarmeeks". Siiski erinevalt mitmest teisest autorist (Viktor Suvorov, Joachim Hoffmann) ei pea ta Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule preventiivsõjaks. Kuna sakslased ei teadnud tema arvates Stalini plaanidest midagi, ei olnud Saksamaa 1941. aasta agressioonisõda Nõukogude Liidu vastu ennetav sõda.

2009. aastal ilmus tema sulest monograafia "Nõukogude partisanid 1941–1944. Müüt ja tegelikkus." Suurem osa 1941. aasta partisanidest olid desertöörid, piiramisrõngast või vangistusest põgenenud sõdurid, kes sihitult metsades ekslesid ja külades rüüstasid ning talunikke toidu ja peavarju otsides röövisid. 1941. aastal olid nad veel tahtmatud partisanid, keda valgevene talunikud reetsid sakslastele. Musiał dateerib partisanisõja algust 1942. aasta esimesse poolde, haripunkti aastasse 1943. Kui rinne viidi 1942. aasta jaanuaris pärast Punaarmee vastupealetungi mitusada kilomeetrit läände, õnnestus Nõukogude väejuhatusel luua alaline kontakt vaenlase tagalas olevate partisanidega ja integreerida nad sõjategevusse. Partisanisõda aga eskaleerus alles siis, kui okupandid otsustasid võidelda vastupanuga terrori kaudu. Enamik partisanidest värvati sunniviisiliselt metsas olevate salkade poolt.

2010 ilmus "Stalini röövrünnak: Saksamaa röövimine ja Nõukogude Liidu tõus maailmariigiks" Nõukogude Liit tõusis pärast 1945. aastat superiigiks mitte omaenda jõupingutustega, vaid Stalini röövrünnakuga Ida- ja Kesk-Saksamaale. Pärast sõda oli kõigi Ida-Saksamaa tööstus- ja infrastruktuurirajatiste süstemaatiline demonteerimine see, mis andis Stalini režiimile sisse moderniseerimishoo, mida üksinda ei olnud võimalik saavutada.

Musiał paljastas petturi Magdalena Kaiseri, kes pakkus talle Auschwitzi koonduslaagri kurikuulsa arsti dr. Josef Mengele abilise päevikuid, mis osutusid võltsinguks. 2019. aastal ilmus ta Mengele teemal (kus käsitleti ka võltsingu avastamist) uurimus "Mengele kohver. Jälgede otsinguil."