BMW 02

1964–1968 BMW 1600

BMW 02 (Typ 114/E6/E10/E20) on väikeste luksusautode (D-segment) seeria, mida BMW tootis aastail 1966–1977. Autod baseerusid BMW Neue Klasse sedaanide lühendatud põhjal.

1960. aastate keskpaigaks oli BMW jõudnud väikeautodega 700 ja Neue Klasse keskklassi sedaanidega kindlale järjele. Kuna Neue Klasse sedaanid olid suurema nõudluse ja kasumimarginaaliga, otsustas BMW 700 tootmise 1965. aastal lõpetada. Samas hakati kavandama Neue Klasse sedaanidest kompaktsemat varianti, mis kasutanuks samu neljasilindrilisi M10 mootoreid, kuid kompaktsemas ja sportlikumas keres. Juba 26. novembril 1963 toimunud BMW juhatuse koosolekul otsustati luua kompaktsem auto Neue Klasse lühendatud põhjal. See polnud ilma vastuseisuta, näiteks BMW enamusaktsionär Herbert Quandt käis välja lühikese teljevahega neljaukselise auto, kuid see lükati tagasi, kuna selle tootmiskulud ja lõpphind oleksid olnud liiga suured.

Seetõttu algas Typ 114 projekti arendus 17. jaanuaril 1965. BMW disainijuht Wilhelm Hofmeister tegi disaini ülesandeks alluvatele Georg Bertramile ja Manfred Rennenile. Bertram ja Rennen disainisid kaheukselise kupee, mis oli Neue Klasse omast 5 cm väiksema teljevahega ja 10 cm lühem. Selle tagajärjel loodud 1600 oli väiksema varustusega kui Neue Klasse, kuid kergem, kiirem ja parema juhitavusega. Auto esmaesitlus toimus 10. märtsil 1966 Genfi autonäitusel, samas näidati autot ka mõni päev varem BMW 50. aastapäeva puhul Müncheni ooperimaja ees. Algselt kandis auto nime 1600, sama nime kandis ka sama mootorit kasutanud Neue Klasse neljaukseline sedaan, mille tootmine oli just lõpetatud. Et aga autosid mitte segamini ajada, lisati kaheukselisele autole järelliide -2, seega 1600-2. 940 kilogrammi kaaluv auto läks müüki aprillis 1966, kasutades ühe Solex 38PDSI karburaatoriga 1573 cm³ R4-mootorit, toonase tehasekoodiga M116, mis arendas 86 hj, hinnaks 8650 Saksa marka. Auto ehituskvaliteedi, vastupidavuse, disaini ja suutlikkuse tõttu sai 1600-2 kiiresti menuautoks enamikus Lääne-Euroopa riikides. Samas oli erandiks näiteks Itaalia, kus hinnaga 1 400 000 Itaalia liiri ei olnud ainult kaheukselisena saadav 85 hj 1600-2 konkurentsivõimeline kodumaiste neljaukseliste sportsedaanidega nagu Fiat 125 (95 hj, 1 300 000 liiri) ning Alfa Romeo Giulia 1300ti (82 hj, 1 375 000 liiri) ja Super (98 hj, 1 665 000 liiri). Sellest hoolimata oli 1600-2 vägagi edukas, nii et BMW otsustas auto arendust jätkata. Septembris 1967 esitleti Frankfurdi autonäitusel mudelit 1600 Ti sama mootoriga, kuid kahe Solex 40PHH karburaatoriga ja kõrgema 9.5:1 surveastmega 1600-2 8.6:1 vastu, mis andsid võimsuseks 105 hj, hinnaga 9950 Saksa marka; ja kabrioletti (Typ 114C), mida tootis väikeseerias Stuttgardi kerefirma Baur, hinnaga 11 980 marka. Kabrioleti keretugevdused aga ei andnud sellele piisavat väändejäikust, mistõttu muutus see suurematel kiirustel ebastabiilseks; lisaks oli kabriolett vägagi roostealdis.

BMW tooteplaneeringu direktor Helmut Werner Bönsch ja M10 mootori konstruktor Alex von Falkenhausen omasid mõlemad isiklikke 1600-2 autosid, millel nad olid mootori välja vahetanud Neue Klasse 2000 sedaanil kasutatava kaheliitrise vastu. Kui nad avastasid, et nad mõlemad olid oma autodel teinud samasuguse muudatuse, tegid nad BMW juhatusele ettepaneku luua 1600-2-st kaheliitrine versioon. Ka BMW USA importöör Max Hoffman soovis USA turu jaoks 1600-2-st sportlikumat versiooni. 1968. aasta Brüsseli autonäitusel esitletigi kaheliitrise mootoriga mudelit. Et seda Neue Klasse 2000 sedaanidest eristada, anti sellele nimeks 2002. Sellele anti samal aastal välja tulnud luksusautode 2500/2800 tehasekoodi E3 eeskujul uus tehasekood E10. Kuigi autol kasutatud mootor tehasekoodiga M05 (1990 cm³ ühe Solex 40PDSI karburaatoriga) arendas vaid 100 hj 1600 Ti 105 hj vastu, oli see tänu kõrgemale pöördemomendile parema jõudlusega ja hinnaga 8540 marka ka 1600 Ti-st (9120) odavam, mispeale 1968. aasta jäi 1600 Ti-le viimaseks. Septembris 1968 tuli välja ka mudel 2002 Ti kahe Solex 40PHH karburaatoriga ja suurema 9.3:1 surveastmega, nii kujunes võimsuseks 120 hj; hind oli 10 990 marka. 2002-st sai kiirelt 02-seeria kõige populaarsem variant, juba esimesel aastal toodeti ligi 29 000 autot. 2002-le oli lisavarustusena saadaval ka viiekäiguline manuaalkäigukast tavapärase neljakäigulise asemel, mis parandas 2002 Ti 0–200 kiirendust 9,4 sekundilt 9,1-le; alates juunist 1969 ka kolmekäiguline automaatkäigukast.

Veebruaris 1971 tehti 02-seeriale suurem mudeliuuendus. 1600-2 nimeks sai 1602, mootor ei muutunud (M116 1573 cm³ 86 hj), hind oli 9990 marka; keskmudeliks sai uus 1802 (M118 1766 cm³, 90 hj, 10 434 marka), 2002 ei muutunud (M05 1990 cm³, 100 hj, 10 878 marka, automaatkäigukastiga 12099). 2002 Ti vahetas nüüd välja 2002tii M15 mootoriga (1990 cm³), millel aga oli kahe karburaatori asemel nüüd Kugelfischer PL04 kütuse sissepritse, mis andis võimsuseks 130 hj, hinnaks 12 765 marka. Samal aastal lõppes ka lahtise 1600 (13 253 marka) tootmine, kabrioletina toodeti nüüd mudelit 2002 (14 208 marka).

Uue keretüübina tuli välja ka kolmeukseline luukpära Touring (E6, algne tehasekood Typ 114K), mis vahetas välja BMW 1600GT, mis oli BMW versiooniks Glas 1300/1700GT-st peale Glasi BMW-poolset ülevõtmist 1966. aastal. Touring oli saadaval kolme mootoriga: 1600, 2000 ja 2000 tii ja tähendas 666-margast hinnalisa. Oktoobrist oli Touring saadaval ka mudelina 1800. Ka Touring ei olnud ilma vastuoludeta – BMW müügidirektor Paul Hahnemann arvas, et see ei saa kasumlikuks ja turu-uuringute juht Bernt Spiegel arvas, et kupee ja universaali ristand võib mõjuda kahjulikult BMW sportautode aurale. Lahkarvamused teiste juhatuse liikmetega viisid lõpuks Hahnemanni BMWst lahkumiseni novembris 1971.

Septembris 1973 Frankfurdi autonäitusel läbis 02-seeria uue mudeliuuenduse: esivõre oli nüüd kroomi asemel mustast plastist, ümmargused tagatuled vahetati välja kandiliste vastu, uuendati ka interjööri. Sama uuenduse käigus lõppes 1600 Touringu tootmine, 1800 Touringu vahetas välja nüüd 1802.

Lisaks tuli mudelivaliku tippu uus erimudel 2002 Turbo (E20), mis oli BMW ja üldse Euroopa esimene turboga laetud auto. Seda hakati arendama juba 1971. aastal Müncheni olümpiamängude eel, kui BMW peadisainer Paul Bracq lõi ideeauto BMW Turbo, mis kasutas 2002 tii laetud varianti, võimsusega 280 hj. 2002 tii M15 sissepritsemootorile paigaldati Kühnle, Kopp & Kauschi (KKK) kompressor BLD ja surveastet alandati 6.9:1le, kuid uue M31 mootori võimsus kasvas 170 hj-le. Samas oli 2002 Turbot raske juhtida, kasuks ei tulnud ka auto 1080 kg mass ja lühikesed käigud. Ka auto hind 18 720 marka oli suhteliselt kõrge, samal ajal kui 1602 maksis 11 280 marka, 1802 11 880 marka, 2002 12 530 marka (automaadiga 13 880 marka) ja 2002 tii 14 630 marka. Lisaks langes auto väljalaskmine naftakriisile, mispeale BMW otsustas keskenduda uute 5. ja 3. seeria arendusele ning 2002 Turbo tootmine lõppes juba 1974. aasta lõpus, kui toodetud oli vaid 1672 autot. Tootmise lõpus maksis 2002 Turbo juba 20 780 marka, samas kui 2002 tii maksis 16 180 marka. 624 Turbot müüdi Lääne-Saksamaale, 356 Itaaliasse, 180 Prantsusmaale, 117 Jaapanisse, 110 Šveitsi, 68 Inglismaale ja 63 Rootsi. USA turule 2002 Turbot ei sertifitseeritud, kuid ka USA-sse müüdi üks auto. Alles tänapäeval on 2002 Turbo saanud ihaldusväärseks kollektsionääridele.

Ka Hahnemanni prognoos oli osutunud prohvetlikuks – Touring ei saanud populaarseks, suuresti just tänu rahvale asusaamatu kupee-universaali hübriidi disaini tõttu. Selliste autode huvilised vaatasid rohkem prantslaste Simca 1100 ja Renault 16 poole, mis olid nelja uksega ja seega rohkem praktilisemad ja odavamad, kuigi ka mitte nii hea suutlikkusega kui BMW. Touringu tootmine lõpetati täielikult aprillis 1974, kui toodetud oli vaid 30 206 autot.

1975. aasta algul lisandus naftakriisist tingitud kütusehindade tõusu mõjul mudelivaliku alumisse otsa uus säästumudel 1502. Hind 11 390 marka oli 1602-st vaid 1000 marka odavam ning Opel Manta 1.9S-ist (88 hj) 2000 marka odavam. 1502 kasutas 1602 mootorit, millel oli surveastet alandatud 8.6:1lt 8:1le, võimsus langes 75 hj-le. See eest sai autol kasutada odavamat, madalama oktaaniarvuga bensiini.

Juulis 1975 tuli välja 02-seeria järeltulija, 3. seeria (E21), mispeale 02 tootmine lõpetati, välja arvatud baasmudel 1502. Viimastest autodest maksis 1975. aasta märtsis 1502 11 750 marka, 1602 13 090 marka, 1802 13 860 marka, 2002 14 640 marka (automaatkäigukastiga 15 990 marka), 2002 kabriolett 17 880 marka ja 2002 tii 16 980 marka. Augustis 1975 maksis 1502 12 380 marka, E21 316 13 980 marka, 318 14 850 marka, 320 15 880 marka ja 320i 17 980 marka. Viimane 1502 väljus Müncheni tehasest 20. juulil 1977, mai 1977 seisuga oli selle hind 13 380 marka 316 14 980 marga vastu.

Kokku toodeti 11 aasta jooksul üle 830 000 auto, lisaks 30 206 Touringut:

Mudel	Tootmisaeg	Toodetud
1600-2	Aprill 1966 – veebruar 1971	210 451
1600 Ti	September 1967 – detsember 1968	8670
1600 Cabriolet	Jaanuar 1968 – juuni 1971	1682
2002	Veebruar 1968 – juuli 1975	339 092
2002 Automatic	Juuni 1969 – juuli 1975	36 663
2002 Ti	Juuni 1968 – aprill 1972	16 448
2002 Cabriolet	Jaanuar 1971 – jaanuar 1976	2517
1602	Veebruar 1971 – juuli 1975	56 351
1802	Veebruar 1971 – mai 1975	83 351
2002 tii	Mai 1971 – juuli 1975	38 703
2002 Turbo	September 1973 – november 1974	1672
1502	Jaanuar 1975 – juuli 1977	71 564

Mudel	Tootmisaeg	Toodetud
1600 Touring	Aprill 1971 – august 1973	4379
2002 Touring	Aprill 1971 – aprill 1974	15 969
2002 tii Touring	Aprill 1971 – aprill 1974	5783
1800 Touring	Oktoober 1971 – august 1973	4075
1802 Touring	August 1973 – aprill 1974