Mine sisu juurde

BMP-1

Allikas: Vikipeedia

BMP-1

BMP-1

BMP-1 tehnilised andmed
Pikkus 6,74 m
Laius 2,94  m
Kõrgus 2,15  m
Kaal 13,5  t
Kiirus maastikul – 45 km/h
maanteel: 65 km/h
veepinnal: 7 km/h
Käiguvaru maanteel – km
Suurtükk 1 x 73 mm sileraudne kahur (2A28)
Kuulipildujad 1 x 7,62 mm PKT
Soomus olenevalt versioonist kuni 33 mm
Mootor 6-silindriline V-diiselmootor UTD-20 (225 kW)
Mootori võimsus 300 hj
Meeskond 3 8 inimest

BMP-1 (vene keeles Боевая Mашина Пехоты-1 Bojevaja Mašina Pehhotõ 'jalaväe lahingumasin') on Nõukogude Liidus projekteeritud jalaväe lahingumasin, üks levinumaid seda tüüpi soomukeid maailma relvajõududes.

BMP-1

Taktikalis-tehnilised andmed

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõõdud ja massid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Pikkus: 6735 mm
  • Laius: 2940 mm
  • Kõrgus: 2068 mm
  • Kliirens: 370 mm
  • Täismass: 13,2 t

Relvastus

[muuda | muuda lähteteksti]
BMP-1 torn koos JTTR-ga Maljutka
BMP-1 õppeotstarbeline torn sihturi kohaga muuseumis

Kaitstus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Soomuskaitse: terassoomus
    • Korpus:
      • esiosa: 7...19 mm
      • mootorit kattev esiosaplaat (alumiiniumsulam)
      • küljed: 16...18 mm
      • tagaosa: 16 mm
      • katus: 6 mm
    • Torn: 13...33 mm
  • Individuaalne hermetiseeritud korpuse siseõhu filtersüsteem

Jõuseade, liikuvus, läbivus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Vedelikjahutusega 4-taktiline diiselmootor UTD-20
    • Võimsus: 300 hj
    • Silindrite arv asetus: V6 ja töömaht: 15,8 l
    • Kütusepaagi maht: 462 l
    • Sõidukaugus maanteel: 600 km
    • Kütusekulu: 80 l/100 km
  • Võimsuse-kaalu suhe: 22,7 hj/t
  • Kiirus:
  • Vedrustus: individuaalne torsioonvedrustus, 1. ja 6. jooksurattal lisaks hüdroamortisaatorid
  • Roomikute laius: 300 mm
  • Erirõhk pinnasele: 0,6 kg/cm²
  • Ületatav aste maastikul: 0,7 m
  • Ületatav kraav: 2,5 m
  • Maastiku kallakute tõusunurk: 35°
  • Külgkalle: 25°

Meeskond:

[muuda | muuda lähteteksti]
BMP meeskonna paigutus ja laskesuunad
  • Komandör
  • Sihtur
  • Juht-mehaanik
  • 4 4 jalaväelast

Kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

BMP oli oma aja kohta silmapaistev tehniline saavutus. Masin on mobiilne, maastikul kiire ja hea läbivusega, madala siluetiga, lihtne juhtida ja hooldada ning originaalis ka amfiibne (ujuvusega). BMP on oma kasutuslihtsuse ja robustsuse tõttu paljude riikide sõjavägedes laialt levinud.

Veepinnal liigub BMP edasi tagurpidikäigul roomikukatte all liikuvate roomikulülide sõudetakistuse abil. Lisaks on roomikute porikatte tagaosal veevoolu tahapoole suunavad ribad. BMP ujuvus ja juhitavus vees on piisavad väiksemate veekogude käigult ületamiseks.

Kütusepaagid BMP tagaustes

Suur kütusepaak paikneb dessandiruumi keskel. Lisaks sellele on väiksemad kütusepaagid ka tagaustes, mida on kritiseeritud kui ohtlikuvõitu lahendust. Lahinguväljale sõites peaksid tagauste paagid tühjad olema.

BMP-1 soomus pakub kaitset 7,62 mm kuulide ja mürsukildude eest, tugevam ja suure nurga all paigutatud soomusplaatidega esiosa ning torn ka suurekaliibrilise kuulipilduja kuulide eest. Maamiinide ja granaadiheitjate vastu on BMP aga üsna kaitsetu. See avaldus ilmekalt Afganistanis. Kui BMP sai granaadiheitjast tabamuse, tähendas see sageli kogu meeskonna hukku. Sellega seoses sai BMP hüüdnime "БМП – Братская Могила Пехоты" (jalaväelaste ühishaud). Dessantmeeskond eelistas sageli istuda sõidu ajal soomuki kitsa dessandiruumi asemel hoopis selle väliskorpusel.

Kritiseeritud on sileraudset, reaktiivmürsule vähest algkiirus andvat kahurit Grom (2А28 «Гром») ja selle raua väikest tõstenurka. Kahuriga on võimalik siiski anda rahuldavat tuletoetust, hävitades vaenlase tulepunkte kuni 1 km kaugusel. Tegutsedes tavapärases lahingurivistuses koos tankide ja jalastunud motolaskuritega on soomuk võrreldes ratassoomukitega siiski tõsisema võitlusvõimega.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

BMP-de eelkäijaks oli pärast sõda Nõukogude Liidus valmistatud BTR-50, mis aga ei vastanud uuenenud külma sõja vajadustele. Tuumasõja kontseptsioonist lähtuvalt oli eesmärgiks luua transpordivahend jalaväe kiireks toimetamiseks üle Lääne-Euroopa lahinguväljade jõgede ja läbi tuumaplahvatuste kollete (BMP dessantruumi siserõhk hoiti läbi filtersüsteemi välisõhurõhust veidi suurem) koos tankidega. Väljatöötamine toimus 1960. aastate algul erinevates tehastes. Esimena valmis õnnestunud seeriamasin – Objekt 765 (Объект 765) – Tšeljabinski Traktoritehases (ŠTZ) 1965. aastal ja sai nimeks BMP. Tootmine algas 1966 hoopis Kurgani Masinaehitustehases (KMZ), sest teine tehas oli hõivatud tankide valmistamisega. Esialgu piirduti väikeste partiidega ja viidi läbi katsetusi. Esimesed 30 BMP-d sai endale katsetamiseks 120. kaardiväe Rogatševi motolaskurdiviisi 399. punalipulise Belostoki kaardiväepolgu 1. motolaskurpataljon. 1967. aastal näidati neid esmakordselt paraadil Moskvas.

BMP-d võeti aktiivselt kasutusse 1969. aastal, kuid 1966–1970 tehti konstruktsioonis veel mõningaid täiustusi. BMP-dega ja samal ajal kasutusse tulnud BTR-60P -dega vahetati välja BTR-50P ja vanemad BTR-152 tüüpi soomukid. Nõukogude Liidus toimus seeriatootmine 1966–1983, Poolas 1973–1988. Toodeti ka Tšehhoslovakkias, Rumeenias ning muudeski sotsialismimaades.

BMP-1 on kasutatud paljudes relvakonfliktides, sealhulgas laialdaselt Afganistani sõjas. Konventsionaalses rindesõjas (algselt ikkagi tuumasõjaks loodud) BMP osutus granaadiheitjatega relvastatud sisside ja maamiinide vastu sageli nõrgaks. Ilmnes, et kahuriraua tõstenurk ei ole piisav kõrgematele mäekülgedele tulistamiseks. Kildmürsud olid küll efektiivsed, kuid ei tunginud sageli punkrite seintest läbi, kumulatiivmürsud aga ei andnud samas piisavat killuefekti. Afganistani sõja ajal saabus Nõukogude vägede relvastusse modifikatsioon BMP-1D, millele oli lisatud automaatgranaadiheitja AGS-17 ja 82 mm miinipilduja.

Kuni tänapäevani on valmistatud BMP-1 eri modifikatsioone kogu maailmas rohkem kui 20 000.

Uuem järgmine versioon masinast on BMP-2.

Modifikatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina

[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa

[muuda | muuda lähteteksti]
  • BMP-1AM Basurmanin[2]

Kasutajad

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on BMP-1 ja selle analoogid säilinud hoolimata oma vananemisest veel mitme riigi relvastuses. Suuremaid kasutajaid on:

BMP-1 Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Taasiseseisvunud Eestis võeti lahkuvalt Vene armeelt Jägala sõjaväelinnakus üle õppeotstarbeline BMP-1, mille kere oli õppe-eesmärgil osaliselt lahti lõigatud. Masin on tänaseks leidnud koha Eesti Vabadusvõitluse Muuseumis Lagedil. 2008. aasta suvel kinkis Soome Laidoneri muuseumile eksponaadiks ühe sõidukorras BMP-1.

Galerii

[muuda | muuda lähteteksti]
  • BMP-1 TJ 2018. aastal
    BMP-1 TJ 2018. aastal
  • BMP-1AM 2021. aastal
    BMP-1AM 2021. aastal

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Десантники ЗСУ б’ють рашистів з рідкісної модернізації БМП-1, яких у військах не більше десятка (vaadatud: 08.06.2022)
  2. ↑ Russian army to receive modernized BMP-1AM Basurmanin IFVs (vaadatud: 20.06.2022)
  3. ↑ Бригада “Маґура” отримала бронемашини MaxxPro (vaadatud: 12.07.2023)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Tankid
T-54/T-55 · T-62 · T-64 · T-72 · T-80 · T-90 · IS-7 · T-10  · T-14
Liikursuurtükid
Tankihävitajad
Õhutõrjesoomukid
Jalaväe lahingumasinad
BMP-1 · BMP-2 · BMP-3 · BMD-1 · BMD-2 · BMD-3 · BMD-4
Soomustransportöörid
MT-LB · BTR-60 · BTR-70 · BTR-80
Tankid
LT vz.35  · Škoda T40  · LT vz.38  · T-34  · T-34/57  · T-34/76  · T-34/85  · IS-2  · IS-3  · T-54/T-55  · T-72
Liikursuurtükid
Õhutõrjesoomukid
Soomusautod
BMP-1  · BMP-2
Soomustransportöörid
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=BMP-1&oldid=6705917"