Mine sisu juurde

Impaktstruktuur

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Astrobleem)
Üks kuulsamaid impaktstruktuure on Barringeri kraater Arizonas

Impaktstruktuur on reeglina ümar kraatrisarnane geoloogiline struktuur, mis tekkis kahe taevakeha kokkupõrkel suurema tahke pinnaga taevakeha pinnale.

Sündmust, mis tekitas impaktstruktuuri, nimetatakse impaktsündmuseks.

Väiksemat taevakeha, mis põhjustas impaktstruktuuri tekke, nimetatakse impaktoriks.

Impaktstruktuuride uurimisega tegeleb geoloogia haru impaktgeoloogia.

Taevakehad, mis tekitavad impaktstruktuure, on tavaliselt meteoriidid, aga võib esineda ka asteroidi või komeedi kokkupõrkeid planetaarse taevakehaga. Meteoriidi poolt põhjustatud impaktstruktuuri nimetatakse meteoriidikraatriks.

Kulunud ja setteisse mattunud suuri ja ülivanu meteoriidikraatreid nimetatakse astrobleemideks ehk impaktkraatriteks.

Impaktstruktuurid on kõige laiemalt levinud pinnavormid Päikesesüsteemis. Ainus ilma impaktstruktuurideta tahke pinnaga Päikesesüsteemi taevakeha on Io.[1] Selle põhjuseks on Io väga aktiivne vulkanism. Io on kõige aktiivsema vulkanismiga Päikesesüsteemi taevakeha.[2]

Impaktkraatreid jagatakse liht- ja komplekskraatriteks. Lihtkraater on negatiivne pinnavorm, mille sügavaim koht on kraatri keskel. Kuulus lihtkraater on Barringeri kraater Arizonas, Ameerika Ühendriikides. Komplekskraatril on aga kraatri keskel keskkõrgendik, mille teket seostatakse kivimite elastse tagasilöögiga vahetult peale impaktori põhjustatud ülerõhu taandumist. Lihtkraatrid on väiksemad ning seega ka tekitatud väiksema impaktori poolt. See, kas tekib liht- või komplekskraater, sõltub paljudest asjadest. Näiteks sellest, kas impaktor kukub maismaale või vette, sõltub ka langemisnurgast, langemiskiirusest, suurema taevakeha gravitatsioonikiirendusest jne. Kõige suuremad lihtkraatrid Maa pinnal on 20-kilomeetrise läbimõõduga. Kõige väiksemad komplekskraatrid on aga 5-kilomeetrised.

Impaktsündmuse võimsus määrab ära ka selle, kas tegemist on löögi- või plahvatuskraatriga. Plahvatuskraatri korral ei ole impaktorist reeglina kuigi palju säilinud, sest ta aurustus kokkupõrkel pea täielikult. Kraatrite ümarast põhiplaanist ei tule järeldada, et impaktorid langesid Maa pinnale vertikaalselt (seda juhtub väga harva), vaid seda nähtust tuleb seostada just impaktplahvatustega. Plahvatuskraatreid põhjustavad impaktorid ise on palju väiksemad kui nende tekitatud struktuurid.

Eesti on maailmas tõenäoliselt esikohal avastatud impaktstruktuuride arvu poolest pindalaühiku kohta. Suuremad Eesti impaktstruktuurid on Kärdla ning Neugrundi kraatrid, kõige tuntum on aga Kaali kraater.

Impaktstruktuurid esinevad peaaegu kõigil Päikesesüsteemi tahke pinnaga taevakehadel (erandiks on Jupiteri kaaslane Io). Rohkelt on neid näiteks Kuu ja Merkuuri pinnal. Maal on impaktstruktuure palju vähem kui Kuul, kuid seda ainult sel põhjusel, et aktiivsete geoloogiliste protsesside käigus toimub Maa pinna pidev uuenemine. Kuu on aga juba miljardeid aastaid geoloogiliselt surnud, mistõttu on tema pind palju tihedamalt kraatritega kaetud.

Maa varases arengustaadiumis umbes 4,5 miljardit aastat tagasi toimus tema pinna väga intensiivne "pommitamine". Tänapäeval usutakse, et siis moodustus ka Maa ainus looduslik kaaslane Kuu. Maa põrkas arvatavasti kokku umbes Marsi suuruse taevakehaga, mille tagajärjel paiskus Maa orbiidile palju kivimmaterjali, mis ühtseks taevakehaks kogunedes moodustaski Kuu. Suure pommitamise tagajärjel sulas Maa tõenäoliselt täielikult üles, mis viis kihilise ehituse tekkeni (tuumas raud ja nikkel, ülalpool silikaatsed mineraalid). Siiani säilinud Maa sisesoojus on osaliselt pärit just suure pommitamise aegadest, sest kivimid on väga halvad soojusjuhid ning Maal kulub täieliku jahtumiseni veel miljardeid aastaid.

  1. Lowman, Paul D. Jr. (1997). Earth. Entsüklopeedias Shirley, James H. & Fairbridge, Rhodes W. (Toim.), Encyclopedia of Planetary Sciences (Encyclopedia of Earth Sciences Series). Springer. Lk 196. ISBN 0412069512
  2. Lopes-Gautier, Rosaly (1999). Volcanism on Io. Kogumikus H. Sigurdsson (Toim.), Encyclopedia of Volcanoes. Academic Press. Lk 709–726. ISBN 012643140X

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]