Aprioorsus

Aprioorsuse all mõistetakse filosoofias näiteks otsustuse või propositsiooni tõesuse tunnetatavust sõltumatult kogemusest ("kogemuse-eelselt"), arutluse põhinevust aprioorsetel eeldustel, teadmise põhinevust aprioorsetel põhjenditel ja mõiste või kaemuse vormi omandatavust sõltumatult kogemusest. Aprioorsust omistatakse ka muudele tunnetusüksustele. Aprioorseks nimetatakse ka kogemusest sõltumatut tunnetusviisi.

Aprioorsusest hakkas esimesena rääkima Immanuel Kant, kasutades sõna "aprioorne" (saksa apriorisch) ladina väljendi "a priori" (mida ta enamasti kasutas) sünonüümina. Hiljem on Kanti aprioorsusekontseptsiooni sageli modifitseeritud.

Aprioorsuse eelajalugu

Ratsionalismi ja empirismi vastasseisu uusaja filosoofias võib tõlgendada küsimuse kaudu, kas on olemas mittetriviaalne aprioorne teadmine. Laias laastus võib öelda, et ratsionalistide vastus sellele küsimusele on jaatav, empiristidel eitav. René Descartesi ja Gottfried Leibnizi järgi on teadmise allikas mõistus, mitte kogemus. Descartesi järgi on mina olemasolu võimalik teada aprioorselt (cogito-argument). John Locke aga luges ka reflektsiooni kogemuse osaks, kaotades pinna aprioorsuse alt.

David Hume rääkis aprioorsest teadmisest kui teadmisest ideede vahekordade kohta.

Aprioorsus Kanti filosoofias

Mõiste selgitus

Oma aprioorsusemõistet tutvustas Kant esmakordselt "Puhta mõistuse kriitikas". Seda selgitatakse sissejuhatuses väljaandele A ja põhjalikumalt sissejuhatuses väljaandele B.

Kanti järgi saab tunnetus alguse koos kogemusega: esemed puudutavad (afitseerivad) meie meeli, tekitavad ettekujutusi ning panevad arutegevuse neid kujutlusi võrdlema, seostama ja lahutama; nii töötleb arutegevus meeltemuljete tooraine esemete tunnetuseks, mida nimetataksegi kogemuseks. Ent kuigi ajaliselt ükski tunnetus kogemusele ei eelne, ei saa üksnes meeltemuljetega seletada üldise ning seesmiselt paratamatu iseloomuga teadmiste olemasolu: kogemus ei ütle, et asjad on paratamatult nii, nagu nad on. Selliste teadmiste olemasolu on seletatav sellega, et meil on võime tunnetada teatavaid asju igasugusest kogemusest sõltumatult. Sellist tunnetust ja selle tulemusi nimetab Kant aprioorseteks. Aprioorsed teadmised on iseenesest selged ja kindlad. Aprioorsele teadmisele vastandub aposterioorne teadmine ehk empiiriline teadmine, mille ainus allikas on kogemus.

Kant rõhutas, et ta peab silmas sõltumatust mis tahes kogemusest. Ta vastandab oma keelepruuki kaasaegsele üldkeelsele pruugile, milles võidakse nimetada a priori teadmiseks sellist teadmist, mis pole saadud vahetult kogemusest, vaid mingist üldreeglist, mis aga ise on saadud kogemusest. Nii näiteks öeldakse, et inimene, kes oma maja vundamenti õõnestab, võib a priori teada, et maja kukub kokku; peetakse silmas, et tal pole tarvis oodata, kuni maja tõesti kokku variseb. Ometi ei ole tegemist aprioorsusega selles mõttes, mida Kant silmas peab: seda, et kehad on rasked ning kui neil tugi alt ära võtta, siis nad kukuvad, tuli ikkagi õppida kogemusest.

Aprioorsete teadmiste seas eristas Kant selliseid, mis on puhtad: neisse ei ole segatud mitte midagi empiirilist: näiteks lause, et igal muutusel on põhjus, on küll aprioorne lause, kuid mitte puhas, sest muutuse mõiste tuleb võtta kogemusest.

Kogemus võib meile küll öelda, et miski on nii- ja niisugune, kuid mitte seda, et ta ei või olla teistsugune. Otsustus, mida mõeldakse koos oma paratamatusega, peab olema aprioorne otsustus.

Kogemus ei anna otsustustele kunagi ranget üldisust, vaid üksnes oletatava üldisuse (induktsiooni kaudu): niipalju kui seni on täheldatud, ei ole reeglil erandeid. Otsustus, mida mõeldakse rangelt üldisena, ilma erandite võimalikkuseta, ei ole tuletatud kogemusest ning peab olema aprioorne.

Paratamatus ja range üldisus on aprioorse otsustuse kindlad tunnused ning käivad lahutamatult koos.

Aprioorsuse olemasolu

Kõik matemaatika otsustused on aprioorsed.

Otsustus, et igal muutusel on põhjus, on aprioorne: põhjuse mõiste sisaldab põhjuse ja tagajärje vahelise seose paratamatuse mõiste reegli range üldisuse mõiste.

Kogemusel ei saaks olla kindlust, kui kõik reeglid, mille järgi ta toimib, oleksid empiirilised, seega juhuslikud.

Ka mõisted võivad olla aprioorsed: kui kogemuslikust keha mõistest jätta kõrvale kõik empiiriline (värvus, kõvadus või pehmus, raskus, läbitungimatus), siis jääb ikkagi järele ruum, mida ei saa kõrvale jätta. Samuti, kui jätta kehalise või mittekehalise objekti empiirilisest mõistest kõrvale kõik omadused, mis on meile teada kogemusest, siis ei saa ikkagi kõrvale jätta neid omadusi, mille läbi me mõtleme teda substantsina või mõnest substantsist sõltuvana. Nii et ruumi mõiste ja substantsi mõiste peavad olema aprioorsed.

Aprioorsuse roll Kanti filosoofias

Aprioorsed on Kanti järgi kaemuse vormid, kategooriad ning neil põhinevad mõtlemise printsiibid. Tunnetuse aprioorne komponent määrab ette ära võimaliku kogemuse vormi. Ta põhineb minal, kuid tekib alles koos kogemusega.

Empiirilise tunnetuse transtsendentaalsed eeldused on aprioorsed. Aprioorne tunnetus teeb empiirilise tunnetuse üldse alles võimalikuks. Aeg ja ruum on kaemuse aprioorsed vormid, millel kogemus peab põhinema. Aprioorsed teadmised, mille hulka kuuluvad matemaatilised teadmised, on alati paratamatult tõesed, igavesti kehtivad.

Aprioorsus analüütilises filosoofias

Aprioorsuse määratlus

Analüütilises filosoofias vaadeldakse aprioorsust primaarselt uskumuse või teadmise õigustuse omadusena. Aprioorne õigustus on kogemusest sõltumatu õigustus.

Seejuures mõistetakse kogemust enamasti laiemalt kui meelelist kogemust, lugedes kogemuse alla ka näiteks mälu ja introspektsiooni (ning selgeltnägemise ja telepaatia, kui need peaksid olemas olema). Kogemuse alla ei saa selles seoses siiski lugeda kõiki teadlikke vaimunähtusi ja -protsesse, sest aprioorse õigustuse teooriates räägitakse sageli aprioorsete väidete tõesuse või paratamatuse ratsionaalsest "tajumisest".

Aprioorselt õigustatud on näiteks minu järgmised uskumused:

• Kõik poissmehed on vallalised (filosoofide lemmiknäide).
• Mis tahes kolm ruumi punkti on ühel tasandil.
• Sinine on värvus.
• 7 5=12 (filosoofide lemmiknäide).

Tundub, et selleks et neid õigustada, ei ole tarvis kogemuse poole pöörduda, vaid piisab järelemõtlemisest. Võibki öelda, et aprioorne õigustus on see, mis saadakse puhtalt mõtlemise teel, puhtalt mõistuse abil.

Sageli tuuakse välja, et aprioorse õigustuse korral peavad tunnetuse objektid olema abstraktsed objektid, mille eksistents ja omadused ei sõltu võimaliku maailma valikust; nad ei saa olla tunnetusseisunditega põhjuslikus seoses. See aga ei kehti juhul, kui möönda kontingentsete aprioorsete propositsioonide olemasolu.

Analüütilisus ja aprioorsus

Paljud filosoofid on lootnud, et aprioorsete propositsioonide aprioorsust saab seletada sellega, et nad on analüütilised. Sellega on olnud seotud ka lootus lahendada filosoofilisi probleeme analüüsi teel.

Aprioorse teadmise ja aposterioorse teadmise epistemoloogiline eristus on mõisteliselt erinev analüütilise tõe ja sünteetilise tõe semantilisest eristusest. Mõned filosoofid on siiski samastanud propositsiooni analüütilisust (õigemini analüütilist tõesust) ja selle aprioorsust (tunnetatavust sõltumatult kogemusest). Tõepoolest, kui propositsioon on analüütiline, siis tema tõesus on määratud väljendite tähendusega, mistõttu tõesuse tunnetamiseks peaks piisama mõtlemisest ning vajadust (tajul, mälul, introspektsioonil põhineva) kogemuse poole pöördumiseks ei ole. Ent aprioorsus ja analüütilisus on siiski eri asjad: 1) aprioorsus puudutab propositsiooni tunnetatavust ja selle uskumise õigustust, analüütilisus aga propositsiooni tõesustingimusi ja mõistetevahelist suhet; 2) aprioorsus ja analüütilisus ei pruugi kokku langeda, näiteks võib paljude filosoofide arvates aprioorselt uskuda, et üleni must asi ei saa olla üleni valge, kuid siin ei ole tegu analüütilise propositsiooniga; 3) analüütiliste propositsiooni uskumist võidakse õigustada ka tunnistusega (ei mõelda ise, vaid usaldatakse kedagi, kes mõtleb), seega aposterioorselt, mistõttu uskumine aposterioorse õigustuse põhjal ei näita veel seda, et propositsioon, mida usutakse, ei ole analüütiline; 4) võib-olla mõne analüütilise propositsiooni tunnetamine ei ole millegipärast võimalik, siis see propositsioon ei ole aprioorne.

On arvatud, et aprioorselt õigustada on võimalik ainult propositsioone, mis tunduvad olevat analüütilisi propositsioone. Tundub aga, et aprioorselt õigustada saab ka propositsioone, mis ei tundu olevat analüütilised, näiteks "igal sündmusel on põhjus," "ükski keha ei saa olla samal ajal üleni kollane ja üleni sinine," "ükski keha ei saa korraga olla tervikuna eri kohtades," "imikut lõbu pärast surnuks piinata on moraalselt väär," "õnn on seesmine hüve". Immanuel Kant rääkis aprioorsetest süntetilistest otsustustest, millest küll vähemalt osa käib propositsioonide kohta, mis võivad tunduda analüütilised.

Tunnetatavus kelle jaoks?

Seoses viimase punktiga tekib küsimus, mida tähendab propositsiooni tunnetatavus. Kelle jaoks ta peab tunnetatav olema? Kui me lubame tunnetajale võimed, mis ületavad enamiku inimeste võimed või inimvõimed üldse, siis on aprioorsusega vähe peale hakata. Kui me aga kuigi suuri võimeid ei eelda, siis jääb osa propositsioone, mis võiksid olla aprioorsed, tunnetamatuks. Saul Kripke ("Nimetamine ja paratamatus") toob näiteks Goldbachi hüpoteesi, mille tõesust võib-olla ükski inimene ei ole võimeline tunnetama.

Aprioorsus ja paratamatus

Aprioorse teadmise ja aposterioorse teadmise epistemoloogiline eristus on mõisteliselt erinev paratamatu tõesuse (paratamatu tõe) ja kontingentse tõesuse (kontingentse tõe) loogikalisest ja metafüüsilisest eristusest.

Traditsioonilise vaate järgi on võimalik aprioorselt teada ainult neid propositsioone, mis on paratamatult tõesed. See vaade tugineb asjaolule, et kui propositsioon ei ole paratamatult tõene, siis tema väärus on võimalik, mistõttu selle propositsiooni uskumise õigustamiseks on tarvis tõendeid meeltekogemusest.

Saul Kripke väitis raamatus "Nimetamine ja paratamatus", et mõnda propositsiooni, mille tõesus on kontingentne, on võimalik teada aprioorselt. Näiteks toob ta teadmise, et pulk S on teatud ajal ühe meetri pikkune, kus S on meetri etalon Pariisis. Kui pulka S kasutatakse väljendi "üks meeter" osutuse fikseerimiseks, siis Kripke järgi on võimalik teada aprioorselt, et pulk S on ühe meetri pikkune. Tõde, et pulk S on ühe meetri pikkune, ei ole paratamatu, vaid kontingentne, sest pulk S ei oleks pruukinud kõnealusel ajal olla ühe meetri pikkune (ta oleks võinud soojuspaisumise mõjul pikeneda).

Sellele argumendile on esitatud vastuväiteid. Muu hulgas on väidetud, et kui väljendit "üks meeter" kasutatakse pulga S pikkuse nimena, milline see pikkus ka ei oleks, siis väide, et pulk S on ühe meetri pikkune, on paratamatult tõene ja seda on võimalik aprioorselt teada, kui aga väljendit "üks meeter" kasutatakse konkreetse pikkuse nimena, siis väide, et pulk S on ühe meetri pikkune, on kontingentselt tõene ja seda on võimalik teada ainult aposterioorselt.

On esitatud ka niisugune vastuväide. Mööname, et keegi võib aprioorselt teada, et kui ta on osutuse niiviisi fikseerinud, siis S on hetkel t₀ ühe meetri pikkune. Ent tal ei saa olla aprioorset õigustust uskumusele, et ta on osutuse niiviisi fikseerinud; nii et ei saa järeldada, et ta teab aprioorselt, et S on hetkel t₀ ühe meetri pikkune.

Kontingentse aprioorse teadmise näite pakub siiski minu teadmine, et kui ma olen osutuse niiviisi fikseerinud, siis S on hetkel t₀ ühe meetri pikkune. See propositsioon on kontingentne, sest S oleks võinud hetkel t₀ olla teistsuguse pikkusega.

Gareth Evans (1979:183–185) toob teistsuguseid näiteid arvatavate kontingentsete aprioorsete tõdede kohta. Vaatleme propositsioone kujul "Kui tegelikult p, siis p," näiteks "Kui post on tegelikult punane, siis ta on punane." Need on kontingentsed, sest post võiks olla ka mittepunane, ja siis ta poleks punane, kuigi ta tegelikult on punane. Neid propositsioone on võimalik aprioorselt teada, sest siin piisab propositsioonist arusaamisest.

Vaata ka

• a priori
• aposterioorsus
• aprioorne teadmine
• aprioorne tunnetus
• aprioorne otsustus
• aprioorne lause
• kaemuse aprioorsed vormid
• aprioorne tõenäosus
• analüütiline otsustus
• sünteetiline aprioorne otsustus

Kirjandus

• Immanuel Kant. Kritik der reinen Vernunft.
• A. Pap. Semantics and Necessary Truth, New Haven, CT: Yale University Press 1958.
• Saul Kripke. Naming and Necessity. – Donald Davidson, Gilbert Harman (toim). Semantics of Natural Language, Dordrecht: Reidel 1972, lk 253–355, 763–769. Ümbertrükk: Saul Kripke. Naming and Necessity, Cambridge: Harvard University Press 1980. Eesti keeles: Nimetamine ja paratamatus, Tartu Ülikooli Kirjastus 2001, tlk Anto Unt.
• Gareth Evans. Reference and Contingency. – The Monist, 1979, 62(2), lk 161–189.
• P. K. Moser (toim). A Priori Knowledge, Oxford: Oxford University Press 1987.
• P. K. Moser, A. vander Nat (toim). Human Knowledge: Classical and Contemporary Approaches, New York: Oxford University Press 1987, 2. trükk 1995.
• S. G. Shanker. Wittgenstein and the Turning-Point in the Philosophy of Mathematics, London: Croom Helm 1987.
• José Alberto Coffa. The Semantic Tradition from Kant to Carnap, Cambridge: Cambridge University Press 1991.
• Peter Carruthers. Human Knowledge and Human Nature, Oxford: Oxford University Press 1992.
• Paul K. Moser. A priori. – Routledge Encyclopedia of Philosophy, kd 1, 1998.
• Laurence BonJour. In Defense of Pure Reason, Cambridge: Cambridge University Press 1998.

Välislingid

• Jason S. Baehr. A Priori and A Posteriori, Interneti filosoofiaentsüklopeedia