Anna Leopoldovna

Anna Leopoldovna (sünninimi Elisabeth Katharina Christine; 18. detsember (vkj 7. detsember) 1718 Rostock – 18. märts (vkj 7. märts) 1746 Holmogorõ) oli Mecklenburg-Schwerini printsess, Venemaa valitseva Romanovite perekonna liige ja aastatel 1740–1741 Venemaa Keisririigi regent oma alaealise poja Ivan VI valitsusajal. Suurvürstinna.

Elulugu

Päritolu ja lapsepõlv

Emaliinis põlvnes Anna Leopoldovna otseselt Romanovitest. Venemaa tsaari Ivan V ja Praskovja Fjodorovna Saltõkova tütar Jekaterina abiellus 1716. aastal Mecklenburg-Schwerini hertsogi Karl Leopoldiga. Sellest abielust sündis ainult üks laps, tütar Elisabeth Katharina Christine.

Ta kolis 1722. aastal koos ema Jekaterinaga Venemaale. 1733. aastal võttis ta vastu õigeusu ja hakkas kasutama uut ristinime koos venepärase isanimega. Sellest ajast on ta tuntud Anna Leopoldovna nime all.

Abielu

Anna Leopoldovna abiellus 14. juulil 1739 Peterburis Braunschweig-Wolfenbütteli printsi Anton Ulrichiga. Sellest abielust sündis 23. augustil 1740 esiklaps Ivan, kelle oktoobris 1740 adopteeris keisrinna Anna Ivanovna, kuulutades ta ühtlasi oma ametlikuks järeltulijaks Venemaa keisritroonil.

Venemaa regent

Kui keisrinna Anna Ivanovna 28. oktoobril 1740 suri, siis sai Anna Leopoldovna pojast Ivanist uus valitseja Ivan VI nime all. Anna Ivanovna oli keisri alaealisuse ajaks nimetanud regendiks oma soosiku Kuramaa hertsogi Ernst Johann von Bironi, kes oli üldiselt aadelkonna seas vihatud. Kui Biron ähvardas Anna Leopoldovna ja tema abikaasa Venemaalt pagendada, viis Burchard Christoph von Münnich Anna Leopoldovna nõusolekul 8. novembril läbi paleepöörde.

Uueks regendiks kuulutati 9. novembril Anna Leopoldovna, tegelik riigiasjade korraldamine jäi juba Anna Ivanovna ajal õukonnas ja valitsuskabinetis domineerinud saksa aadlike kätte, kelle seas olid mõjukaimad Heinrich Johann Friedrich Ostermann ja Burchard Christoph von Münnich. Kukutatud Biron mõisteti esialgu surma, kuid Anna Leopoldovna andis talle armu ja ta pagendati.

Anna Leopoldovnat on kirjeldatud enesega rahuloleva, laisa ja muretu naisena, kellel puudus suutlikkus riiki valitseda. Ise seda mõistmata püüdis ta siiski järjekindlalt riigiasjadesse sekkuda. Tema ajal tegelikult riiki juhtinud aadli seas toimus pidev võimuvõitlus. Märtsis 1741 sunniti ametist lahkuma võimuvõitluses alla jäänud esimene minister von Münnich, mis tähendas Venemaa välispoliitikas ümber orienteerumist Preisimaa suunalt Austria suunale.

Uus liit oli vastumeelne Austria vaenlasele Prantsusmaale, kes veenis Rootsit Venemaale sõda kuulutama. Loodeti, et sõda toob Peterburis kaasa riigipöörde ja Anna Austria-meelse režiimi kukutamise. 8. augustil 1741 puhkeski Vene-Rootsi sõda. Sõda kulges rootslaste jaoks edutult, juba sama aasta 23. augustil said nad Lappeenranta juures toimunud lahingus venelastelt lüüa ja 1250 Rootsi sõdurit langes vangi.

Sisepoliitikas püüti Anna Leopoldovna ajal korrastada tema eelkäija ajal kaosesse sattunud majandust. Märtsis 1741 moodustati valitsuse juurde riigi tulude läbivaatamise erakorraline komisjon. Septembris 1741 võeti vastu kalevivabrikute reglement, mis kehtestas nõuded kalevi kvaliteedile ja sisseseade hooldusele, aga nõudis vabrikute omanikelt ka 15-tunnise tööpäeva kehtestamist, miinimumpalga sisseviimist, töölishaiglate rajamist, jpm.

Anna valitsusaja viimastel kuudel oli mõjukaim valitsuse liige siseasjade asekantsler Mihhail Golovkin, kes üritas veenda Anna Leopoldovnat võtma omale keisrinna tiitlit. Kuigi regent oli põhimõtteliselt nõus, tahtis ta sellega oodata oma sünnipäevani detsembris 1741.

Kukutamine ja pagendus

Ööl vastu 6. detsembrit 1741 viis Peeter I tütar Jelizaveta Petrovna kaardiväe toel läbi riigipöörde, mida olid juba ammu õhutanud Prantsusmaa ja Rootsi saadikud. Riigipöörde juures mängis olulist rolli Jelizaveta Petrovna usaldusmees, sõjaväearstist krahv Johann Hermann von Lestocq, kes oli vahendanud kontakte välissaadikute ja suurvürstinna Jelizaveta Petrovna vahel.

Riigipöörde käigus arreteeriti Anna Leopoldovna, tema abikaasa, nende keisrist poeg Ivan ja mõnekuune tütar Jekaterina, samuti kõik mõjukamad valitsuse liikmed. 8. detsembril 1741 väljastatud manifestis, millega kuulutati uue võimu sündi, teatati ühtlasi kavatsusest kogu senine valitsev perekond maalt välja saata. Erandiks oli algusest peale keiser Ivan VI, kes lahutati oma perekonnast ja paigutati eluaegsesse vangistusse Schlüsselburgi kindluses.

23. detsembril 1741 jõudis endine regent oma perekonnaga Riiasse, kust neil aga vaatamata varasematele lubadustele edasi sõita ei lubatud. Seal hoiti neid vahi all kuni 1742. aasta detsembri lõpuni, seejärel paigutati Anna Leopoldovna Dünamünde kindlusesse, kus sündis ka tema kolmas laps, tütar Jelizaveta.

Jaanuaris 1744 viidi perekond üle Rjazani kubermangu Ranenburgi linna. Sealt plaaniti nad edasi saata esmalt Arhangelskisse ja seejärel Solovetsi saartele. Viimasesse asukohta neid siiski ei viidud, nende alaliseks pagenduskohaks jäi Arhangelski kubermangus asunud Holmogorõ linn. Seal sündisid Anna Leopoldovna kaks viimast last, pojad Pjotr ja Aleksei.

Aleksei sünnitusest Anna ei taastunudki. Ta suri 18. märtsil 1746 oma 28. eluaastal.

Tema poeg Ivan mõrvati 1764. aastal Schlüsselburgis, mees Anton Ulrich suri 1776. aastal Holmogorõs. Tema ülejäänud neli last anti 1780. aastal nende tädi hoole alla ja nad elasid kuni oma surmani koduarestis Horsensi linnas Taanis.

Autasud

Püha Andreas Esmakutsutu orden (10. november 1740)

Perekond

Anna Leopoldovna ja Anton Ulrichi perekonnas oli viis last:

Ivan (Johann; 23. august 1740 – 16. juuli 1764)
Jekaterina (Catherine; 26. juuli 1741 – 7. aprill 1807)
Jelizaveta (Elisabeth; 16. november 1743 – 20. oktoober 1782)
Pjotr (Peter; 30. märts 1745 – 30. jaanuar 1798)
Aleksei (10. märts 1746 – 23. oktoober 1787)

Välislingid

Anna Leopoldovna elulood (vene keeles) portaalis Hronos.ru