Angoola tiibviljak
Angoola tiibviljak | |
---|---|
Angoola tiibviljaku vili | |
Taksonoomia | |
Riik |
Taimed Plantae |
Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
Selts |
Oalaadsed Fabales |
Sugukond |
Liblikõielised Fabaceae |
Perekond |
Tiibviljak Pterocarpus |
Liik |
Angoola tiibviljak |
Binaarne nimetus | |
Pterocarpus angolensis DC. |
Angoola tiibviljak (Pterocarpus angolensis) on liblikõieliste sugukonda tiibviljaku perekonda kuuluv puuliik.
Puul on kohalikes keeltes palju nimesid, sealhulgas kiaat (afrikaani keeles), morôtô (sotho keeles), mokwa (tsvana keeles), mutondo (venda keeles), umvangazi (suulu keeles).[1]
Puu on heitlehine.
Angoola tiibviljakult saavad toitu paljud loomad, sealhulgas koerlibliklase Charaxes'i vastsed. Oravad ja ahvid söövad puu vilju. Elevantidele meeldib puid ümber lükata.[2] Ta on ka võrdlemisi hea meetaim.[3]
Levila ja kasvukohad
[muuda | muuda lähteteksti]Angoola tiibviljak kasvab pärismaisena suurel alal Lõuna-Aafrikas, sealhulgas Angolas, Mosambiigis, Namiibias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Svaasimaal, Tansaanias, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Zimbabwes ja Sambias.[4] Lõuna-Aafrika Vabariigis on ta kaitse all.[1]
Puu kasvab sooja kliimaga piirkondades, kus temperatuur ei lange alla nulli ja kus on selgelt eristatavad kuiva- ja vihmaperioodid. Ta kasvab puistutes ja bushveld'ides, kus sajab üle 500 mm aastas. Puu eelistab kiviseid nõlvu ning liivast ja vett läbilaskvat pinnast.[5] Ta kasvab ka väheläbilaskvas pinnases, kuid sel juhul hakkab võra laiuma ja muutub seest hõredaks.
Angoola tiibviljak on levinud avarates puistutes, näiteks Zimbabwes Mashonalandi platool ja Lõuna-Aafrika Vabariigis KwaZulu-Natalis. Soodsas kasvukohas kujuneb puul võimas jämedate okstega võra ja tihti on ta hõredama puistu ja metsa piiril pioneerliigiks. Kõige uhkemad isendid kasvavad tihedamates puistutes Mosambiigi keskosas ja mõnes kohas Malawis, kus võib esineda angoola tiibviljaku metsi.[2]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Puu on laiuva võraga ja kasvab tavaliselt umbes 15 meetri kõrguseks.[5] Niiskemas kasvukohas kasvavad puud tavaliselt 18–19 meetri kõrguseks.[5] Teistel andmetel võib puu kasvada 25, harva koguni 35 meetri kõrguseks. Tüvi on sirge, selle läbimõõt on kuni 50 cm (harvem kuni 100 cm).[3]
Puu koor on tume, karedapinnaline ja pragunenud, umbes 1,5 cm paksune.[3]
Lehed on tumerohelised läikivad vahelduvalt kinnituvate lehekestega paaritusulgjad liitlehed, mis on tavaliselt longus. Lehekesi on 11–19. Leheke on 2,5–7 cm pikkune ja 2–4,5 cm laiune. Puu läheb lehte õitsemise ajal või veidi hiljem. Kevad algab pärast kuivaperioodi, umbes oktoobri keskel, ja siis puhkeb rohkelt oranžikaskollaseid lõhnavaid õisi. Õisik on 10–20 cm pikkune pööris. Õitsemisaeg on suhteliselt lühike, kaks kuni kolm nädalat.[5][2]
Vili on tiibvili. Selle keskel on kaun, milles on üks seeme. Kauna läbimõõt on 2–3 cm, seda ümbritseb 8–12-sentimeetrise läbimõõduga tiib. Vili meenutab pruunides toonides praetud muna. Vili püsib puul tükk aega pärast lehtede langemist.[2]
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Angoola tiibviljakul on väärtuslik puit, mida kasutatakse nii ehitusmaterjalina kui ka mitmesuguste tarbeesemete valmistamiseks. Lülipuidu värvus võib varieeruda heledast kuldpruunist tumeda punakaspruunini. Vanusega värvide erksus väheneb.[6] Lülipuit on tugev, hea tulekindlusega ja vastupidav kahjuritele. Puidul on meeldiv vürtsikas lõhn ja ta on hästi töödeldav. Et puu mahl on punane, on ka maltspuit punase tooniga. Ka seda kasutatakse tarbeesemete valmistamiseks. Puidu tihedus on 605 kg/m³.[6]
Puidust valmistatakse eelkõige mööblit. Et puidu kuivamiskahanemine on väga väike, sobib ta hästi kanuude valmistamiseks. Angoola tiibviljakust valmistatakse ka muusikariistu.[2] Sellest on traditsiooniliselt valmistatud näiteks Zimbabwe mbira. Puidust tehakse ka spooni, parketti ja mitmesuguseid treitud ja nikerdatud esemeid.[6]
Enamasti on puude raiumisele kehtestatud piirangud. Mitmes Lõuna-Aafrika riigis tohib raiuda vähemalt 25–27-sentimeetrise läbimõõduga puid. Selle läbimõõdu saavutab angoola tiibviljak sõltuvalt kasvukohast 40–80 aastaga. Vaiku võetakse kasvavalt puult. Ka peeni juuri saab koguda ilma puud maha raiumata.[3]
Koore sisemist kiulist osa kasutatakse punutiste valmistamiseks. Juurtest jahvatatud pulbrit kasutatakse värvainena. Sellega värvitakse muu hulgas punutiste toormaterjali ja nahkrõivaid. Õli või rasvaga segades saadakse pulbrist minkimisvahend, mida kasutatakse kehamaalingute tegemisel.[3]
Angoola tiibviljakut kasutatakse ka haiguste ravimiseks. On teada, et puu juurt on kasutatud dermatofütoosi, silmavaevuste, gonorröa ning malaaria ja selle tüsistuste raviks, valu vaigistamiseks ja rinnapiima erituse suurendamiseks. Koorest saadavat vaiku on traditsiooniliselt kasutatud muu hulgas kõhulahtisuse, vererohke menstruatsiooni, ninaverejooksu, peavalu, kõhuvalu, parasiitide, haavade ja nahaprobleemide raviks.[3]
Lehti ja teisi haljaid osi kasutatakse loomasöödana.[3]
Et puu punane mahl meenutab verd, on sellele omistatud maagilist toimet. Selle uskumuse ja puidu tulekindluse tõttu on angoola tiibviljakut mõnikord istutatud pealikute eluasemete ümber elustaraks.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "Protected Trees, Department of Water Affairs and Forestry, Republic of South Africa" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2010. Vaadatud 4. aprillil 2014.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Coates Palgrave, K. (1983). Trees of Southern Africa. Struik Publishers.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Pterocarpus angolensis in Database.prota.org
- ↑ Pterocarpus angolensis, International Legume Database & Information Service
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 "Pterocarpus angolensis". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. mai 2013. Vaadatud 4. aprillil 2014.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 "The Wood Database". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2014. Vaadatud 4. aprillil 2014.