André Messager

André Charles Prosper Messager (prantsuse hääldus: [mɛsaʒe]; 30. detsember 1853 Montluçon – 24. veebruar 1929 Pariis) oli prantsuse helilooja, organist, pianist ja dirigent.

Ta komponeeris 29 operetti ja koomilist ooperit, muusika kaheksale balletile, orkestri-, instrumentaal-, kammer- ja koorimuusikat ning üle 20 šansooni ja armastuslaulu.

André Messager

Õpingud

Ta oli pärit varaka maksukoguja Paul-Philippe-Émile Messager' ja tema abikaasa Sophie-Cornélie L'hôte de Selancy perest. Vanemate soovil õppis André lapsena klaverit, kuid poja unistusele kunagi heliloojaks saada oli isa vastu. Seitsmeaastaselt pandi ta õppima Sainte-Marie des Batignolles'i katoliiklikku kooli, kus jätkas ka klaveriõpinguid. Kuid Prantsuse revolutsiooni aegne pangakrahh laostas vanemad. André töötas kirikus organistina ja sai sealt toetuse vaimuliku muusika edasiõppimiseks Louis Niedermeyeri juhitud muusikakoolis (École de Musique) Pariisis. Kuid Pariisi kommuuniga kaasnenud rahutuste vältimiseks evakueeriti kool ajutiselt Šveitsi.

Tagasi Pariisis, jätkas ta klaveriõpinguid Adam Lausset' ja oreliõpinguid Clément Loret' juhendamisel. Lisandusid kompositsioonitunnid Eugène Gigout', Gabriel Fauré ja Camille Saint-Saënsi juures. Tulemuseks oli, et juba pärast nende õpingute lõpetamist peeti teda üheks Pariisi parimaks orkestreerijaks.

1876. aastal võitis ta Société des Auteursi kuldmedali kompositsiooni alal. Võidu tõi tema komponeeritud sümfoonia, mis esitati Théâtre du Châtelet's ja osutus väga menukaks. Messager sai edaspidigi võistlustel esikohti ja auhindu, näiteks kantaatide "Don Juan et Haydée" ja "Prométhée" eest.

Messager nooremas eas

Wagneri-vaimustus

1879. aastal reisis Messager koos Fauréga Kölni, et seal näha Richard Wagneri "Das Rheingoldi" ja "Valküüri" ("Die Walküre"). Münchenis aga vaadati Wagneri "Ringi" tsüklit, samuti "Die Meistersinger von Nürnbergi" ja "Tannhäuseri" etendusi. Sellest kasvas Andrél välja Wagneri-vaimustus, õieti tema mõju alla sattumine. Seda süvendas 1888. aastal Bayreuthis nähtud "Die Meistersinger" ja "Parsifal". Seetõttu spetsialiseeruski ta Pariisis välismaiste heliloojate oopuste lavaletoomises just Wagneri ooperite esitamisele. Tema dirigeerimisel jõudsid Pariisis Prantsusmaa esmaettekannetena lavale "Ring", "Parsifal" ja "Die Meistersinger von Nürnberg".

Karjäär

Messager pidas noorpõlves St. Sulpice'i kirikus organistiametit, mille kõrvalt komponeeris operette ja ballette ("La béarnaise"). Esimeseks menukaks operetiks osutus "La Basoche" (1890), mis andis uue suuna Pariisi Opéra Comique'i repertuaaripoliitikale, kõigutades mõnevõrra Jacques Offenbachi valitsemist. 1890. aastatel kirjutas ta terve rea tollal väga populaarseks kujunenud operette, nagu "Madame Chrysanthème" ("Madam Krüsanteem"), "Les p’tites Michu" ("Väike Michu") ja "Veronique". Need teosed ei püsinud aga eriti kaua teatrite repertuaaris.

Sel ajal edenes hästi ka tema dirigendikarjäär: aastatel 1898–1903 ja 1919–1920 oli ta maineka Opéra Comique'i muusikajuht ja 1902. aastal juhatas Claude Debussy "Pelléas et Mélisande'i" esiettekannet. Aastatel 1901–1907 oli ta mänedžer Londoni Grand Opera Syndicate'is, kus propageeris Saint-Saënsi ja Jules Massenet' teoseid. Aastatel 1907–1914 töötas Messager dirigendina prantslaste ooperielu lipulaeval Pariisi Opéra Garnier's.

Pärast esimest maailmasõda gastroleeris Messager Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Sel perioodil komponeeris ta veel mõne vähem menukaks osutunud opereti, nagu "Monsieur Beaucaire" ja "La petite functionnaire" ("Väike ametnik"), kuid tegeles järjest rohkem dirigeerimise ja ooperiteatrite repertuaari kujundamisega. Messager oli tunnustatud Mozarti ja vene heliloojate teoste tutvustaja Prantsusmaal. Ta taaslavastas Christoph Willibald Glucki ja Jean-Philippe Rameau' unustatud barokkoopereid ja innustas Gustave Charpentier'd kirjutama veristliku ooperi "Louise" ja Massenet'd ooperi "Grisélidis".

1924. aastal dirigeeris ta orkestrit ka vene emigrandi Sergei Djagilevi balletitrupi (Ballets russes) etendustel.

Messager töölaua taga

Isiklikku

1883. aastal tutvus ta Le Havre'is noorukese Edith Clouette'iga, kellega abiellus järgmisel aastal. Mehe donžuanlikud elukombed Edithile ei sobinud ning ta soovis juba 1890. aastal lahutust, kuid ta haigestus ja suri kahe aasta pärast, enne lahutusprotsessi lõpulejõudmist.

Londonis viibimise ajal kujunesid Messager'l lähedased suhted sealse menuka laulusõnade kirjutaja Dotie Davisega (tegelikult Alice Maude), keda tunti ka Hope Temple'i ('lootusetempel') hüüdnime järgi. Nad abiellusid 1895. aastal. 1898. aastal sündis sellest abielust Messager' ainus laps, tütar Madeleine Hope Andrée.

1923. aastal valiti Messager Prantsusmaa Dramaturgide ja Teatriheliloojate Ühingu (Société des Auteurs et Compositeurs) presidendiks.

Rohkem kui poole sajandi jooksul komponeeritud lavateosed, millest suurem osa olid operetid ja koomilised ooperid, kujundasid tolle aja prantsuse meelelahutusmaailma nägu. Tema teosed on tuntud elegantsete ja võluvate meloodiate, vaimuka orkestratsiooni ja teatraalsuse poolest. Eestis pole Messager' operette esitatud. Tänapäeval on tema tippteosed teatrite, isegi Prantsusmaa ja Belgia teatrite repertuaaris harvad külalised.

Teoseid

Esietendused leidsid aset Pariisis, kui pole teisiti märgitud.

• "Les paļens" (1876, koos Serpette’i, Widori, Massenet’ ja Delibes’ga)
• "Gisèle" (komp 1884–85, kadunud)
• "La fauvette du temple" (1885)
• "La béarnaise" (1885)
• "Le bourgeois de Calais" (1887)
• "La Basoche" (1890)
• "Madame Chrysanthème" (1893)
• "Miss Dollar" (1893)
• "Mirette" (London, 1894)
• "Le chevalier d’Harmental" (1896)
• "Les p’tites Michu" (1897)
• "Véronique" (1898)
• "Fortunio" (1907)
• "Béatrice" (Monte Carlo, 1914)
• "Monsieur Beaucaire" (Birmingham, 1919)
• "La petite functionnaire" (1921)
• "Passionnément" (1926)
• "Deburau" (1926)
• "Coups de roulis" (1928)