André Derain
| André Derain | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | André Derain |
| Sündinud |
10. juuni 1880 Chatou, Yvelines, Île-de-France, Prantsusmaa |
| Surnud |
8. september 1954 (74-aastaselt) Garches, Hauts-de-Seine, Île-de-France, Prantsusmaa |
| Rahvus | prantslane |
| Haridus | Académie Camillo, Académie Julian |
| Tegevusala | maal, skulptuur |
| Kunstivool | fovism |
| Tuntud teoseid | "Sild Le Pecq´i juures", "Arlekiin ja Pierrot", "Pargased Thamesil" |
André Derain (10. juuni 1880 – 8. september 1954) oli Prantsusmaa maalikunstnik ja skulptor, üks fovismi rajajaid.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Noorusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]André Derain sündis 1880. aastal pagari perekonnas Pariisi lähistel Chatous. Juba teismelisena hakkas ta maalimisega tegelema. 1898. aastal astus ta Pariisi Académie Camillosse inseneriteadust õppima. Õpingute kõrvalt käis ta Eugène Carrière'i juures maalimist õppimas. Just maalitunnis kohtuski ta Henri Matisse'iga, kellega koos pandi alus fovistlikule suunale maalikunstis. 1900. aastal kohtas Derain rongisõidul Maurice de Vlamincki, neist said eluaegsed sõbrad ning kaastöölised. Koos Vlaminickiga hakkas Derain harrastama maastikumaali. 1901.–1904. aastal oli Derain ajateenistuses ega saanud eriti maalimisega tegeleda. Matisse'i pealekäimisel lubasid Deraini vanemad pojal pärast ajateenistust pühenduda ainult maalimisele ja insenerikarjääri sinnapaika jätta. Seega astus Derain Académie Juliani.[1]
Fovism
[muuda | muuda lähteteksti]1905. aasta suve veetis Derain koos Matisse'iga Vahemere ääres Collioure'is maalides. Sama aasta lõpus esitleti nende töid Pariisi Sügissalongis. Kunstikriitik Louis Vauxcelles nimetas maale julge ja ebatavalise värvikasutuse tõttu metsikuteks (pr fauves), mistõttu hakati selle uudse kunstistiili esindajaid kutsuma fovistideks.[1]
1906. aastal saatis kunstikaupmees Ambroise Vollard Deraini Londonisse maalima. Ta maalis Londonist 30 pilti, mida iseloomustasid selged värvid ja julge kompositsioon.[2]
1907. aastal ostis kunstikaupmees Daniel-Henry Kahnweiler ära Deraini ateljee. Derain kolis Montmartre’ile, kus elas ka tema sõber Pablo Picasso. Deraini maalide värvikasutus muutus neutraalsemaks, olles mõjutatud kubistide ja postimpressionisti Paul Cézanne’i loomingust. Sel perioodil tegi Derain ka kivist skulptuure ning puulõikeid.
Tagasi traditsioonilisema kunsti juurde
[muuda | muuda lähteteksti]Aastatel 1911–1914 hakkas tema töödes üha enam peegelduma klassikalise kunstihariduse mõju. Ta ei kasutanud enam nii kontrastseid värve ja pööras rohkem tähelepanu esemete kujule. 1916. aastal tegi ta illustratsioonid André Bretoni raamatule Mont de piété (’Vagaduse mägi’).[3]
1919. aastal hakkas Derain balletilavastustele lavakujundusi looma. [4]
1928. aastal võitis Derain Carniege’i kunstiauhinna. See tõstis tema rahvusvahelist tuntust ja peagi esitleti Deraini töid nii New Yorgi, Londoni, Berliini, Frankfurdi, Düsseldorfi kui ka Cincinnati galeriides.[5]
1954. aastal jäi André Derain Pariisi äärelinnas Garches’is auto alla ja suri. [1][6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 "International Painting and Sculpture - Le Cavalier au cheval blanc". National Gallery of Australia. Vaadatud 27.12.2018.
- ↑ Tom Rosenthal, reviewing Derain's London paintings on show at the Courtauld Gallery, The Independent 4 December 2005
- ↑ Cowling, Mundy 1990, lk 92–93
- ↑ "Australia Dancing leaps into Trove". Vaadatud 27.12.2018.
- ↑ Clement 1994, lk 396
- ↑ "André Derain Biography". Art Directory GmbH. Vaadatud 27.12.2018.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Graham-Dixon, Andrew (2010). Kunst. Kirjastus Varrak. ISBN 978-9985-3-2105-8.
- Cowling, Elizabeth; Mundy, Jennifer (1990). On Classic Ground: Picasso, Léger, de Chirico and the New Classicism 1910–1930. London: Tate Gallery. ISBN 1-85437-043-X
- Clement, Russell (1994). Les Fauves: A Sourcebook. Greenwood Press. ISBN 0-313-28333-8.